Kooli vägivald (0)

Koolivägivald on tänapäeval väga aktuaalne ja selle tagajärjed ei ole just naljakad, ka surma on saadud. Seda esineb igas riigis, igas koolis, nii vaimselt kui füüsiliselt. See on nähtus, millega aina rohkem õpilasi kokku puutub. Õpilaste vahel on füüsilist kui ka vaimset vägivalda päris palju. Sageli väljendub see tõukamistes, togimistes, pilkamistes, asjade äravõtmises ja peitmises.
Kõik algab kodust. Ka lapse enesehinnangu loomine. Kui vanematel on madal enesehinnang , siis nad toodavad samasugust madalat enesehinnangut ka lastele. Samamoodi on ju ka õpetajatega, kes paigutavad end lastest kõrgemale – nad siplevad tegelikult madala enesehinnangu käes ning alandavad ja kritiseerivad teisi.
Suurim oht sattuda koolivägivalla ohvriks on uutel õpilastel, kellel on näiteks prillid või on paksem kui eakaaslane, õpib paremini kui teised või kes on füüsiliselt nõrgem ning ei suudeta kiusajatele vastu astuda. Ka need kellel on madalam enesehinnang või pärit vaesemast perest. Ohvriteks valitakse just need inimesed, kes on tuntavalt nõrgemad. Esimene samm, mida kiusatav üldse teha saab, ongi probleemist rääkimine!
Kiusajateks on tavaliselt need, keda on ennast varem kiusatud, kas kodus või nooremas klassis. Tegelikult pesitseb probleem kiusaja sees, kellel on madal enesehinnang. Kiusajal on vaja välja pressida nii-öelda üleolek ja tunnustus, et saavutada soovitud tähelepanu. Kiusajal puudub võime mõista teiste tundeid ja sageli ei oska ta ise sõber olla ega ka sõpru leida. Osadel on ka omal hirm, et keegi hakkab neid endid kiusama . Sellistel õpilastel on tavaliselt palju energiat ja suur võimuvajadus.
Psühholoogilist ehk vaimset vägivalda kogetakse koolis väga erinevates vormides: ühelt poolt verbaalsed ähvardused eakaaslaste suhtes (narritamine ja pilkamine) ning teiselt poolt vägivald seoses kooliasjade kui omandiga (teiste õpilaste asjade äravõtmine, peitmine, pildumine või lõhkumine). Vaimne vägivald on samaväärne füüsilise vägivallaga kuna see mõjutab õppimist ja elukvaliteeti.
Füüsiline vägivald seisneb kaasõpilasele kehalise valu tekitamises. Uudistes kajastatakse tihti ka neid uudiseid, kus õpilased on juba nii kaugele läinud, et kaasõpilasi ja õpetajaid tulistama hakkavad. Tihti on tulistajateks just kiusatavad, kes ihkavad kättemaksu enda kiusajatele ja õpetajatele selle eest, et need neid ei aidanud.
Vägivallal on korduv iseloom. Vägivald koolis pole ühe-, vaid mitmekordne tegevus ja pika aja jooksul toimuv. Siit tõstatub probleemidering, mis on seotud koolivägivalla kahe osapoole – kiusaja ja ohvri püsiva staatusega ning negatiivse mõjuga nende edaspidisele arengule. Võib väita, et korduva vägivalla mõjud on nii löömamehele kui ka peksupoisile kahjulikud, kuid mõlema vägivallakäitumise osapoole puhul erinevad. Kiusaja puhul on selline käitumine etteennustavaks tõsiste probleemide tekkeks tulevikus, mis seostub kuritegeliku käitumisega. Ohvrikäitumise pikaajaline mõju pole suunatud mitte väljapoole, vaid sissepoole pööratud käitumisega – inimesel ilmneb kurvameelsus , endassetõmbumine, madal enesehinnang ja eemaldumine sotsiaalsetest suhetest.
Minu jaoks on koolikiusamine probleem, millega tuleb tõsiselt tegeleda. Kaasõpilaste abi kiusamise takistamisel on ülioluline. See aitab kiusataval mõista, et ta ei ole üksi. Samuti on tähtis roll õpetajatel, kes peaksid ka vahetunnis lastel silma peal hoidma. Kõigil tuleks olla tähelepanelik oma klassikaaslaste suhtes ning olla nii abivalmis kui võimalik. Tuleb meeles pidada, et me kõik oleme inimesed ja keegi ei vääri halba kohtlemist lihtsalt sellepärast, et ta on teistsugune.