Kommertskunst ja sõltumatu kunst (0)

Kommertskunst ja sõltumatu kunst
Kunst on olemuselt olematu, asi mida ei eksisteeri reaalselt kuskil, aga siiski me elame , tunneme ning omame seda. See on vorm, läbi mille inimesed väljendavad, püüavad öelda oma sõnumi ühiskonnale või iseendale . See on puhas egotsentriline tegevus, kus igaüks püüab hiilata ja olla parem kui teine, luues uusi vorme ja suundi. Samas tekib küsimus, et kust algab ja kust lõppeb kunst, mis on kunst ja mis mitte?
Inimkond on liikunud aegade algusest saati ühiskondliku progressi suunas, leiutades vahendeid, mis hõlbustaks elu. Tehnika arengu ja ühiskondlike tavade põhjuseks võiks pidada ehk ka foto ja fotograafia sündi. Inimesed tahavad alati olla kõige jumalad. Tänu fotole õnnestub jäädvustada ennast ja hetke. Murdosa sekundist teha aastaid kestev mälestus, mis meenutab häid aegu, emotsioone ja mälestusi, sest inimese mälu pole püsiv. Me kardame, et me võime unustada millised me väiksena olime ning kui tore hetk on elus olnud. Tänu tehnikaajastule tekkisid võimlaused luua pilt, mistõttu hakkas fotograafias toimuma kiire areng. Tekkisid erinevad autorid,stiilid, voolud, esteetikad ja manifestid. Hakkas pihta võidujooks fotograafias. Pildistamine muutus lihtsaks ja foto kergesti kättesaadavaks. Nõnda tekkis ka professionaalsus ja tehnika ning käsitlemine:
rakurss, ruumipöörde kasutaine, varjude tähtsustamine, vormide lõhkumine. Harjumuspärastud vaated, kihiline maailmajäädvustamine/nägemine. Liikumine pildil saab kultuslikuks. Tava albumi foto kaob massidesse ja muutub tavarahva lõbuks. Mehaanilisus võtab hoogu ühiskonnas kui ka humanismis, puutumata ei jää ka kultuur ja kunst. Kõik mehhaniseerib ja taandub mehaanikale. Vanad tavad ja arusaamad, et inimene on kõige olemus ja keskus, kõige looja, kus tehnika on käsi selle teostuseks, on hääbumas. Modernsus tuleb kiire hooga ja sõidab kõigest üle oma ebastabiilsuse, piiritlusetusega ning olemuseta. Kunstnikust kui loojast on saamas hoopis kunstnik, kes peab samas ka olema kui manager iseendale, ehk ta peab ise olema produkt ja looja ühes isikus , et avaldada ja näidata maailmale oma kuntsi. Originaalsus asendus nutika kombineerimisega olemasolevast, sest igaüks tahtis ja sai olla kunstnik kuna abivahendid selleks olid kättesaadavad juba kõigile. Klišee, mis ennem oli kui tabu sai suurema hoo sisse. Kunst muutub kunstituks ning kunsti hakatakse nägema põhimõtteliselt igal pool. Klassikaline, eraldi eksisteerinud foto ja kunst, kus olid omad reeglid, millest järgiti, taandub oma võidukalt kohalt uue ja modernse vastu. Kõik sulandub üheks suureks värvigammapotiks. Inimene tahab ju koguaegset muutust ning uudsust, värsket verd. Võib öelda, et kunst tapab kunsti.
Kui postmodernismi perioodil räägiti piltide tähendusest, rõhutati konteksti olulisust ning fotograafia ja mälu siduvaid aspekte, siis praegune meelsus näib kohati 90. keskpaiga omale vastanduvat. “Tähenduste” eest otsekui põgenetakse; pildiloomingu lähtekohaks saavad pigem erinevate tähenduste ja osunduste kokkupõrkest kui kontekstist tulenevad tõlgendused. Minevik näib aga taas muutuvat üheks tabuteemadest.
On neid, kes väidavad, et valitseb neokonservatism ja foto on sellega seoses naasnud 1980. aastate modernsete väärtuste juurde; on arvamusi , et praeguses fotos puudub (taas) intertekstuaalsus, et pildid piirduvad jälle vaid iseenda piiridega. Kaasaegset fotot on süüdistatud ka selles, et ta ei esita erinevalt 1990. aastate fotost kriitilisi küsimusi ei iseenda ega ühiskonna kohta. Niisugustest väidetest tehakse enamasti järeldus, et fotograafia keel on muutunud kitsamaks, tähendused aga sulgunud iseendasse.1
1960'ndatel USA's alanud poppkultuur tõi kaasa urbaniseerumise, kus valitses juba laiahaardeliselt massikultuur, mis sai alguse 30'ndatel koos Hollywoodi ja massi kino tulekuga. Hollywood, mis on kui kultuurinähtus, samas elustiili kujundav ideoloogia nii riietus, toitumises, elamuskultuuris kui ka make-up'is ja välimuses. Arusaam, et elu keerleb vaid metropolis, kus on ainuke koht kus teha kunsti. Inimeste väärtus muutub olematuks ning toimub suur eemadumine pereelu väärtustest. Tekib hunnik näotuid indiviide, keda on lihtne mõjutada massimeedia vahenditega ja panna nad uskuma ükskõik mida. Elu on kiire, kergesti kätteseadev, kus valitseb suur, rikkalik valik massitarbe kaupu, mida enamasti me ei vaja. Töö käib konveieri stiilis, sest tarbimine kasvab suure hooga. See on kui uus trend.
Täna muusikatööstusele ja suurtele staaridele, läheb ringlusse ja tootmisse meeletustes kogustes poppmuusikat, mis hakkab koos kinoga vormima publiku maitset ja passiivsust. Inimesed muutuvad laisakd ning nad ootavad ja loodavad, ning ka paratamatult saavad valmis toodet, mida on lihtne tarbida ja läbi selle muutuvad laisaks . Tekib arusaam, et kultuur peabki pakuma kerget meelelahutust. Meelelahutust mida toodavad mitte kunstnikud vaid tehnikud, kes on palgatud ärimeeste poolt. Kõik käib ümber raha ja viisi kuidas seda kiiremini ja kergemini kätte saada. Inimest ümbritseb tarbimisühiskond igal pool. Tekib paratamatult tunne,et poppkultuur on võtnud üle Eliitkultuuri. Massid valitsevad ning läbi selle toimub suur ja kiire regress kultuuris. Langeb kultuuri ja toote kvaliteet sisulises kui ka materiaalses mõttes.
Et üldse selles ühiskonnas ellu jääda kolib osa kunstnikke üle uute suurde ja tulusasse harru- massimeediasse ja reklaami. Reklaam kui kunsti ära kasutamine, kus kunst on kui reklaami kriitika. Et asi töötaks piisavalt kindalt siis reklaamis kasutatakse klišeekujundite ja reklaami retoorika iseärasuste nihestamist. Ülisuured reklaamid, mis on meeletult odavad ning leviala on tuntavalt suurem kui kunstinäitusel. See on kui väljakutse ja eneseteostuse koht kunstnikele, kes annavad end ära reklaamisfääridesse teenima sümbolistlikku ökonoomiat. Plakatid, kus ilutsevad peal lakoonilised laused topeltkodeeritud sõnumitega ning kaks korda suurema artikulatsiooniga. See tekitab vaatajas ambivalentse seisundi, mis lõpptulemusena toidab passiivsust ja ükskõiksust, mida niigi teeb üldsus. Toimub täielik ajupesu ja orjastamine massimeedia ja komunatsiooni ja infotulva all. Reklaami valitseb kõikjal meie ümber. Tänaval kõndides, billboard'id, ühsikondlikus transpordis sõites. Kohvikusse sisseastudes või mööda kesklinna tänavaid kõndides jagatakse sulle faliereid, trükipress väljaanded ja muud. Televiisor ja raadio pasundavad hommikust õhtuni. See kõik mõjub kuna seda korratakse korduvalt, ta suunatakse sulle kindlat huvigruppidele suunatult, kus valitseb osaline tõde. Tekibki küsimus, et kas kunst kui algupäraselt kindlate raamide ja mängureeglitega, kõigile arusaadavas ja mõistetavas terminites seletaud vorm hakkab surema?
Enesest mõistetav on see, et alati pole halba ilma heata. Igal asjal on kaks pool Nii ka kunstis, kus popp - ja eliit kultuur kõnnivad käsikäes oma radupidi, mis vahel liialt tihti ristuvad. Laenates üksteiselt kõik mida laenata annab. Just sellepärast et eksisteerida ja ennast kuuldavaks ja nähtavaks näha meile.
1http://www. estonica .org/est/lugu.html?kateg=5&menyy_id=849&alam=21&tekst_id=850