Kollatõbi (0)

KOLLATÕBE
Viirushepatiit ehk kollatõbi on maksapõletik, mida tekitavad maksarakkudes paljunevad viirused. Praegu tuntakse viit tüüpi hepatiiti: A, B, C, D ja E. Kõige sagedamini esineb B- ja C- hepatiiti, mille levik narkomaanide seas teeb tõsist muret. Suur oht nakatuda on ka meditsiini- ja päästetöötajatel, hepatiidihaigete seksuaalpartneritel, perekonnaliikmetel ja mängukaaslastel. Üldiselt paraneb maksapõletik hästi, vahel muutub aga haigus krooniliseks. A-hepatiidi viirus võib saada kuumtöötlemata toidu söömisel, saastunud veest või sellest jää valmistamisel. B- ja C- hepatiiti saadakse viirusega saastunud verest nt. sugulisel teel, tatoveerides. Parim kaitse A- ja B- hepatiidi vastu on vaktsineerimine . B-hepatiidi vastu vaktsineerimine on samaaegselt ka maksavähi ennetus. Pikaajaliste kaitse tagamiseks on vajalik ettenähtud perioodil 2 (A hepatiit ) või 3 (B ja A+B hepatiit) vaktsiiniannuse manustamine .
Viirushepatiit A
ka viiruslik maksapõletik; kollatõbi
Hepatitis viralis (lad.k.)
Acute viral hepatitis (ingl.k.)
Selgitus Viirushepatiit A ehk kollatõbi on maksapõletik, mida tekitavad maksarakkudes paljunevad viirused. Ülevaade A hepatiiti nakatutakse saastunud vee või toiduga, ka otsesel kontaktil nakatunud inimesega. Haigus võib esineda puhangutena lasteaedades ning teistes kollektiivides, samuti võib nakatuda reisil välisriiki. A-hepatiit paraneb alati hästi ning jääkprobleeme ei teki. Tekkepõhjused ja –mehhanismid A-hepatiidi viirustega nakatutakse peamiselt mustade käte, toidu ja vee vahendusel.
Nakatunud inimese väljaheites sisaldub viirust juba inkubatsiooniperioodi ajal (15-45 päeva ennem sümptomite avaldumist ) ning samuti kuni nädala jooksul haiguse avaldumisest. Sel ajal on inimene võimeline nakatama ka teisi. Kollektiivides, kus inimeste vahel on pidev lähikontakt (lasteaiad, koolid), võib A-hepatiit levida eriti kiiresti. Seega on väga oluline, et alati peale tualeti kasutamist pestaks käsi ning toidunõusid töödeldaks piisavalt kõrgel temperatuuril.
Sümptomid ehk avaldumine Kuna peiteperiood on kuni 45 päeva, ei pruugi haigustunnused ilmneda kohe pärast nakkuse saamist.
Umbes kahel kolmandikul hepatiiti nakatunutest kulgeb haigus ilma kaebusteta, ainukese tunnusena võib esineda väsimus.
Enamasti tekib külmetushaigusele sarnane pilt: isutus , iiveldus , harvem ka oksendamine ning väike palavik .
Maksapõletiku korral satub sapp sageli verre ja sealt edasi uriini. Selle tagajärjel muutuvad nahk ja silmavalged kollaseks, uriin muutub tumedaks ja väljaheide heledaks. Tingituna sapphapete suurest hulgast veres, võib tekkida kogu keha sügelus.
Diagnoosimine ehk milliseid uuringuid võidakse teha ja miks Haiguse väljaselgitamisel on vajalik teada, kas on olnud kokkupuudet hepatiidihaigega või on hiljuti reisitud mõnda välisriiki.
Maksapõletikku saab kahtlustada ka välimuse – kollase naha ja silmavalgete järgi. Kõhu katsumisel on maks tavalisest suurem ning hell või koguni valulik.
Diagnoosi täpsustamiseks võetakse vereproov - kontrollitakse maksa töövõime näitajaid ning uuritakse, kas viiruse vastu on tekkinud antikehi ehk vastuaineid.
Ravivõimalused Hepatiidi jaoks ravimit ei ole. Inimene paraneb ise teatud aja jooksul ja pärast seda ei ole ta enam nakkusohtlik.
Ägedas haiguse faasis peab piisavalt puhkama , vältida tuleb alkoholi tarvitamist ning maksa koormavaid ravimeid (näiteks paratsetamooli). Prognoos Hepatiit-A kestab mõni nädal kuni paar kuud ja lõpeb täieliku paranemise ning eluaegse immuunsusega - see viirus ei ole enam samale inimesele ohtlik. Väga harva võib A-hepatiit kulgeda üliägedalt ning osutuda eluohtlikuks.
Ennetamine Reisimisel A-hepatiidist ohustatud riikidesse peaks end selle vastu vaktsineerima, samuti jälgima reisil hoolikalt hügieeninõudeid.
Viirushepatiit B ja C
ka viiruslik maksapõletik; kollatõbi
Hepatitis viralis (lad.k.)
Acute viral hepatitis (ingl.k.)
Selgitus
Viirushepatiit B ehk kollatõbi on maksapõletik, mida tekitavad maksarakkudes paljunevad viirused.
Ülevaade
Praegu tuntakse viite tüüpi hepatiiti: A, B, C, D ja E. Kõige sagedamini esineb B- ja C- hepatiiti, mille levik narkomaanide seas on tõsiseks probleemiks. Suur oht nakatuda on ka meditsiini ja päästeameti töötajatel, hepatiidihaigete seksuaalpartneritel, perekonnaliikmetel ja mängukaaslastel.
Umbes 10%-l nakatunutest muutub haigus eluaegseks krooniliseks maksapõletikuks, mis võib viia maksa sidekoestumise ehk tsirroosi või ka maksavähi tekkele. Tekkepõhjused ja –mehhanismid
B ja C hepatiiti nakatutakse vere ja teiste kehavedelikega kokkupuutel. Seega on võimalik nakkust saada süstalde jagamise (narkomaanid), kaitsmata sugulise kontakti või vereülekande kaudu. Meditsiinitöötajad, kes puutuvad tihti kokku patsientide kehavedelikega, peavad pidevalt kandma kindaid , et nakkust vältida.
Haigus levib ka viirust kandvalt emalt sündivale lapsele. Nakatumise ärahoidmiseks doonorverega tehakse hepatiitide suhtes väga ranget kontrolli. Maksarakkude kahjustuse põhjustavad nii viiruse elutegevus kui ka inimese enda immuunsüsteemi rakud , mis püüavad raku sisse viiruseni jõuda, et sissetungijaga võitlusse asuda , kuid purustavad seeläbi rakuümbrise ja rakk hävib. Rakkude hävides häirub aga maksa töövõime.
Peiteperiood, mis on aeg alates nakkuse saamisest kuni haiguse avaldumiseni, võib ulatuda isegi kuni poole aastani.
Mida noorem on nakatunud inimene, seda suurem on tõenäosus, et haigus muutub krooniliseks. Näiteks B-hepatiidiga vastsündinutest jääb kogu eluks haigeks kuni 90%. Sümptomid ehk avaldumine Haiguse varajases faasis tekivad külmetushaigusele iseloomulikud kaebused: isutus, iiveldus ja oksendamine, väsimus ning liiges- ja lihasvalud .
Maksapõletiku korral satub sapp sageli verre ja sealt edasi uriini. Selle tagajärjel muutuvad nahk ja silmavalged kollaseks, uriin muutub tumedaks ja väljaheide heledaks. Tingituna sapphapete suurest hulgast veres, võib tekkida kogu keha sügelus.
C-hepatiit kulgeb aga sageli ilma haigusilminguteta. Diagnoosimine ehk milliseid uuringuid võidakse teha ja miks Haiguse väljaselgitamisel on vajalik teada, kas on olnud kokkupuudet hepatiidihaigega, tema vere või süstaldega või kas on tehtud vereülekandeid.
Maksapõletikku saab kahtlustada ka välimuse – kollase naha ja silmavalgete järgi.
Diagnoosi täpsustamiseks võetakse vereproov - kontrollitakse maksa töövõime näitajaid ning uuritakse, kas viiruse vastu on tekkinud antikehi ehk vastuaineid.
Kui haigust ei ravita poole aasta jooksul, võib see muutuda krooniliseks.
Kroonilise C- ja B-hepatiidi diagnoosimiseks võetakse maksast proovitükk ehk biopsia . Protseduuri tehakse kohaliku tuimestusega ultraheliaparaadi kontrolli all spetsiaalse süstla abil. Ravivõimalused Hepatiidi jaoks ravimit ei ole. Tavaliselt piisab maksa töövõime jälgimisest (vereanalüüside abil).
Kui tekib maksapuudulikkus, on vahel vajalik aktiivsem ravi intensiivosakonnas. Maksapuudulikkuse ainsaks täieliku ravi võimaluseks on kahjuks aga vaid maksa siirdamine .
Rasketel juhtudel kasutatakse interferooni, mis pidurdab viiruste ja kasvajate paljunemist ning toetab immuunsüsteemi, kuid see ravi ei anna kõigil haigetel efekti. C-hepatiii puhul võidakse interferooni manustada koos ribaviriiniga, kuid sellel ravil on palju ebameeldivaid kõrvaltoimeid.
Igasuguse maksapõletiku ajal peab vältima maksa koormavaid ravimeid (näiteks paratsetamooli).
Prognoos Hepatiit-B võib paraneda iseenesest, kuid mõnikord muutuda ka krooniliseks. See tähendab, et viirus jääb organismi püsima. Haigusnähud võivad puududa, kuid inimene on viiruskandja. Läbipõdemine annab eluaegse immuunsuse. Ägedas faasis on surevus ca 1%.
Kuna C-hepatiiti nakatunud ei tunne ennast tavaliselt haigena, aga viirus on siiski organismis, muutub haigus väga sageli krooniliseks.
Krooniline hepatiit kestab aastaid ja võib põhjustada aeglaselt süvenevat maksakärbumist ning ka maksavähki. Ennetamine
B ja C hepatiidi ennetamiseks kontrollitakse hoolikalt doonorverd.
Nakatunutega kokkupuutest pidevalt ohustatud isikud (näiteks meditsiinitöötajad) vaktsineeritakse B-hepatiidi vastu. Vaktsiini süstitakse kolmel korral, pooleaastaste intervallidega.
Vältimaks maksapõletikku nakatumist sugulisel teel, on vajalik kasutada kondoomi, kuid oht nakatuda jääb siiski.
Vastsündinud, kelle emal on või on olnud B-hepatiit, saavad vastava skeemi järgi ravi ja kaitsesüstid kohe pärast sündi.
Narkomaanide hulgas on oluline teha selgitustööd, kuna sõpradega süstalde jagamine võib tekitada massilise haigestumise.
6