Referaat B-hepatiidist (0)

B Hepatiit
Erik Jüri Nurmela
Tallinn 2010
B-hepatiit (kollatõbi) on nakkuslik maksapõletik, mis on põhjustatud B hepatiidiviirusest.
Viirust leidub veres ja teistes kehavedelikes, nagu sülg, uriin ja sperma . Peiteperiood - aeg alates nakkuse saamisest kuni haiguse avaldumiseni - võib ulatuda isegi kuni poole aastani. Haigust peetakse krooniliseks, kui viirus sisaldub veres ka kuus kuud pärast nakatumist. Umbes 10%-l nakatunutest muutub haigus eluaegseks krooniliseks maksapõletikuks.
Haiguse varajases faasis võivad tekkida külmetushaigusele iseloomulikud kaebused : isutus, iiveldus ja oksendamine, väsimus ning liiges - ja lihasvalud. Maksapõletiku korral satub sapp sageli verre ja sealt edasi uriini. Selle tagajärjel muutuvad nahk ja silmavalged kollaseks, uriin muutub tumedaks ja väljaheide heledaks. Tingituna sapphapete suurest hulgast veres, võib tekkida kogu keha sügelus.
B-hepatiidi viirus on veel nakkusohtlikum kui mõned teised hepatiidiviiruse vormid. 
B-hepatiit levib nii otsese kontakti kaudu nakatunud verega kui ka teatud kehavedelikega nagu sülg, rinnapiim, sperma ja tupevedelik.  
B-hepatiit on tõsine tervishoiuprobleem ka paljudes turismiriikides Kagu-Aasias ja Aafrikas. Seetõttu on mõistlik küsida enne reisi nõu reisinõustamise kabinetist.
B-hepatiidi tunnused ei ole alati selgesti äratuntavad, seetõttu saab inimene oma haigusest sageli teada juhuslikult. Näiteks võib anda positiivse vastuse veredoonori rutiinne vereanalüüs.
B-hepatiiti saab diagnoosida lihtsa vereproovi analüüsi põhjal. Peale selle võib arst teha analüüse, et selgitada välja maksahaiguse esinemine – selleks võib vaja minna täiendavaid analüüse.
B-hepatiidi ravi
 
Haiguse ägedas faasis ravitakse ainult sümptomeid. Kroonilise B-hepatiidiga patsientide ravi eesmärk on saavutada püsiv viirusehulga vähenemine veres ja maksapõletiku või -kahjustuse ulatuse vähenemine.  
 
Kroonilise B-hepatiidi raviks kasutatakse mitmeid ravimeid. Üheks võimaluseks on interferoonravimid, milleks on pegüleeritud interferoon. See ravim toimib immuunsüsteemi stimuleerivalt ja viiruse kasvu (paljunemist) pärssivalt. Teist tüüpi ravimeid nimetatakse viirusevastasteks ravimiteks (nt lamivudiin või entekaviir). Need ravimid takistavad viiruse paljunemist. Ravi edukus sõltub kasutatavast ravimist ja B-hepatiidi viiruse tüübist.   
B-hepatiiti haigestunutele ei ole efektiivset spetsiifilist ravi, 85-90% haigestunutest paranevad 6 kuu jooksul, aga jõuetud ja alkoholitalumatus võivad kesta üle aasta.
B-Hepatiidi vaktsineerimine
Erinevalt C-hepatiidist on B-hepatiidi vastu võimalik vaktsineerida , et nakatumist vältida.
Vastavalt riiklikule immuniseerimiskavale vaktsineeritakse : 
imikuid (korraldavad neonatoloogid ja perearstid )
13-aastased lapsi, keda pole imikueas immuniseeritud (korraldavad kooliarstid)
Tartu Ülikooli arstiteaduskonna üliõpilasi (korraldab TÜ Kliinikumi sisekliiniku nakkushaiguste kabinet) 
meditsiinikoolide üliõpilasi (korraldavad vastavad õppeasutused)
Vaktsineerimine on näidustatud:
tööalaselt vere ja B-hepatiidi haigetega kokku puutuvad tervishoiutöötajatele (korraldavad tervishoiuasutused)
päästeteenistuse töötajatele, politseinikele, vanglaametnikele, kaitseväelastele (korraldavad vastavad institutsioonid)
teistele tööalaselt kõrgendatud riskiga inimestele (kokkuleppel tööandjaga tööandja kulul või inimese enda kulul)
Vaktsineerimine on soovitatav (inimese enda kulul): 
ägeda või kroonilise HBV infektsiooniga isikute perekonnaliikmetele ja püsivatele seksuaalpartneritele
narkomaanidele
prostituutidele
homoseksuaalselt aktiivsetele meestele 
doonoriverd ja veretooteid sageli saavatele patsientidele (sh dialüüsipatsientidele)
inimestele, kes seda ise soovivad
Sageli esitatavad küsimused
Kuidas ma B-hepatiiti nakatusin?
B-hepatiidi viirus on vell nakkusohtlikum kui C-hepatiidi viirus, kuna see levib otsese kontakti kaudu nakatunud verega või mõne kehavedelikuga (nt rinnapiim, sülg, sperma või tupevedelik).
Kõige tavalisemad B-hepatiidi levimise viisid on emalt lapsele kas sünnituse ajal või kohe pärast seda; perekonnasiseselt lapselt lapsele; seksuaalse kontakti kaudu; vereülekandel nakatunud vere või verekomponentidega ja nakatunud isiku süstla kasutamisel1.
Kuidas ma saan teada, kas mul on B-hepatiit?
Paljudel B-hepatiiti põdevatel inimestel ei esine haigusnähte enne, kui on tekkinud maksakahjustus.
Kuna B-hepatiidi tunnused ei ole selgesti äratuntavad, saavad inimesed oma haigusest sageli teada juhuslikult. Näiteks võib anda positiivse vastuse veredoonori rutiinne vereanalüüs.
Arst kontrollib B-hepatiidi olemasolu, võttes Teilt vereproovi ja kontrollides, kas see sisaldab viirust.
Mul on diagnoositud B-hepatiit, mida ma peaksin järgmisena tegema?
Kui Teil on diagnoositud B-hepatiit, jälgib arst tähelepanelikult Teie maksa seisundit . Kui esineb maksakahjustuse tunnuseid, arutate tõenäoliselt koos arstiga ravi vajalikkuse ja viiruse raviks olemasolevate ravivõimaluste üle. Kuigi viirust ei ole võimalik organismist täielikult eemaldada, saab seda vähendada tasemeni, kus see enam kahjulik ei ole.
Arst annab Teile nõu ka selle kohta, kuidas kaitsta oma maksa kahjustuste eest, näiteks tuleks vältida alkoholi ja suitsetamist (need kiirendavad maksakahjustuse kulgu) ning lasta ennast vaktsineerida A-hepatiidi vastu. Lõpuks räägib arst Teile sellest, kuidas ära hoida viiruse levitamist teistele.
Kui mul on B-hepatiit, siis kuidas saan ma vältida teiste nakatamist?
Kui olete teada saanud, et Teil on B-hepatiit, siis on mitmeid viise, kuidas vältida viiruse levitamist teistele. Selleks tuleb vältida ühiste süstlanõelte kasutamist ja selliste isiklike tualetitarvete ühiskasutamist, millel võib esineda verejälgi (nt hambaharjad, pardlid, maniküürkäärid, juukselõikurid) ja hoolikalt eemaldada igasugused verepritsmed.
Seksuaalkontakti korral tuleb kasutada kondoomi, kuna B-hepatiidi viirust on leitud spermas ja tupevedelikus. Kondoom kaitseb nakkuse eest ka siis, kui seksuaalkontakt põhjustab veritsust või see toimub menstruatsiooni ajal. Nakatunud naised ei tohi unustada, et kasutatud hügieenisidemed tuleb hoolikalt kõrvaldada.
Et nakatumist vältida, peaksid Teiega ühte majapidamisse kuuluvad või Teile väga lähedased inimesed laskma ennast B-hepatiidi vastu vaktsineerida.
Kuidas B-hepatiiti ravitakse?
Kroonilise B-hepatiidi raviks kasutatakse kaht tüüpi ravimeid. Interferoonravimid, mille hulka kuulub pegüleeritud interferoon, toimivad immuunsüsteemi stimuleerivalt ja viiruse paljunemist pärssivalt. Teist tüüpi ravimeid nimetatakse viirusevastasteks (nt lamivudiin või adefoviir) ja need takistavad viiruse paljunemist. Arsti käest võite ravimite ja nende eeliste kohta lisateavet saada.
Olen kuulnud, et paljudele inimestele B-hepatiidi ravimid ei mõju. Kas see on tõsi?
Kroonilise B-hepatiidiga patsientide ravi korral tahavad arstid näha püsivat viirusehulga vähenemist veres ja maksapõletiku- või kahjustuse ulatuse vähenemist.
Ravi õnnestumise määr on erinev, sõltudes kasutatavast ravist ja B-hepatiidi selle viiruse tüübist, millega olete nakatunud. Kuigi on olemas uued ravimid, mis annavad kroonilise B-hepatiidi ravis häid tulemusi, on see siiski raskesti ravitav haigus ja kõikidele patsientidele ravi ei mõju.
Kui Teie organism ravile ei reageeri, saate te vastavalt arsti nõuannetele muuta oma elustiili, et aeglustada või vältida maksa edasist kahjustumist.
Kui olen vaktsineeritud B-hepatiidi vastu, kas võin siis B-hepatiiti nakatuda?
B-hepatiidi vaktsiin aitab 95% lastest ja täiskasvanutest kroonilist B-hepatiidi nakkust vältida. Vaktsiin ei toimi ravimina nendele, kes on juba B-hepatiiti nakatunud.
Kui mul on B-hepatiit, kas võisin kaasnakkusena saada ka HIV-i või C-hepatiidi viiruse?
HIV-i või C-hepatiidi kaasnakkus on võimalik, peamiselt seetõttu, et need kaks haigust levivad samal viisil kui B-hepatiit.
Kes on enim ohustatud?
Risk on suurenenud järgmistes riskirühmades:
välismaale reisijad
täiskasvanud ja teismelised, kes vahetavad sageli seksuaalpartnereid
homo-ja biseksuaalsed mehed
süstivad narkomaanid
hemofiiliahaiged või regulaarselt vereülekandeid saavad inimesed
inimesed, kes puutuvad kokku B-hepatiidi viiruse kandjaga