Kodune hapnikravi (0)

Tartu Tervishoiu Kõrgkool
õe õppekava
KODUNE HAPNIKRAVI
Iseseisev töö
Juhendaja: Marit Kiljako
Tartu Tervishoiu Kõrgkool
Tartu 2009
Sissejuhatus
Atmosfääriõhk, mida me hingame, on gaaside segu. Tähtsamateks komponentideks on hapnik (21%), lämmastik (78%) ja argoon (1%). Täiskasvanud inimene hingab minutis keskmiselt 16 korda, kasutades 5-8 liitrit õhku. Paljud haigusseisundid võivad oluliselt vähendada organismi poolt hapniku omastamist ja veres säilitamist. Vähenenud vere hapnikusisaldus kahjustab kudesid ja sellega põhjustatakse häireid kõigi elundite funktsioneerimises. Üheks sagedasemaks põhjuseks raske kroonilise hingamispuudulikkuse väljakujunemisel on krooniline obstruktiivne kopsuhaigus (KOK), mille suurim riskitegur on suitsetamine. Raske hingamispuudulikkusega KOK-i haigete ravis peetakse pikaajalist kodust hapnikravi suitsetamisest loobumise kõrval teiseks efektiivselt elulemust parandavaks ravivõtteks. (Gross & Vahtramäe.)
Pikaajaline kodune hapnikravi on üks osa kopsuhaigete rehabilitatsioonist. Hapnikraviga vähendatakse hüpokseemiat ja parandatakse organismi oksügenisatsiooni. Patsientidele luuakse võimalus kodustes tingimustes hingata lisahapnikku. Tegemist on individualiseeritud raviga , mis nõuab organiseeritud raviteenuse osutamist. Koduse hapnikravi määravad pulmonoloogia spetsialistid. Kodust raviteenust osutavad õed, füsioterpeudid ja samuti patsiendi perearst ja kohaliku tervisekeskuse spetsialistid. (Gross & Vahtramäe.)
Teadaolevalt kasutati hapnikku kopsupõletikuga haige raviks esmakordselt 1920. aastal USA-s. Koduse hapnikraviga alustati eksperimentaalselt 1950. aastal. Suuremale osale patsientidele korvatakse raviga seotud kulud valitsuse alluvuses olevate meditsiinihooldusprogrammide poolt. Euroopas alustati pikaajalise koduse hapnikraviga 1980-ndate aastate alul. Tänapäeval on hapnikravi korraldatud enamasti hapnikukontsentraarorite abil. Kodune hapnikravi on rakendatud kõikidele kroonilise hüpokseemia all kannatavatele haigetele. Eestis alustati pikaajalise koduse hapnikraviga 1994. aastal SA TÜ Kliinikumi kopsukliinikus. Teenust osutatakse üle kogu Eesti. Tehniliselt teostati algul hapnikuballoonidega, 1997. aastast alates kasutatakse hapnikukontsentraatoreid. (Gross & Vahtramäe.)
Pikaajalise hapnikravi näidustused
Pikaajalise hapnikravi korraldamise eeltingimused on konkreetse haigusjuhu põhjalik uuring pilmonoloogia eriala spetsialisti poolt ning ravi näidustuste olemasolu väljaselgitamine. Teostatavad uuringud peavad välja selgitama ka selle, kas koduse hapnikravi tingimustes on konkreetsele haigele üldse võimalik saavutada piisav raviefekt ja milline peaks olemas soovitud PaO2 tagav hapniku pealevool. (Gross & Vahtramäe.)
Meditsiinilised näidustused koduse hapnikravi alustamiseks
Pikaajaline hapnikravi on näidustatud juba maksimaalselt medikamentoosset ravi saavatel haigetel , kellel on kas

• kahes vähemalt kolmenädalase ajavahega tehtud veregaaside analüüsis õhuga omahingamisel PaO2 alla 55 mmHg või
  
• on PaO2 55-59 mmHg, kuid kliiniliselt diagnoositav cor pulmonale (Rö: pulmonaalhüpertensioon; EKG: parema vatsakese hüpertroofia) või hematokrit ületab 55%.
  

Sotsiaalsed näidustused koduse hapnikravi rakendamiseks
Haiglas endaga hästi toimetulev patsient võib otsustada koduses miljöös üsna saamatuks. Haiglas on patsiendi jaoks loodud sobiv keskkond, patsiendi eest hoolitsetakse, tuuakse kellaajaliselt ravimid ja tervisehäirete puhul on käepärast kompetentne abi. Kodus võib patsient aga ravimeid mitte korralikult tarvitada, kalduda depressiivsusele ega ole suuteline enese eest hoolitsema. Kroonilise hüpoksia tõttu on suureks probleemiks füüsilise koormuse talumatus. Isegi kõige lihtsamad toimingud ( riietumine , toidu valmistamine, WC-s käimine) nõuavad patsiendilt tahtejõudu, aega ja kannatlikkust, kuna pingutus tekitab hingeldust ning südamepekslemist. Kodus tuleb kõigega ise hakkama saada. Peale otseste meditsiiniliste näidustuste tuleb koduse hapnikravi patsientide valikul arvestada nende psühhosotsiaalset seisundit ja mitmeid teidi faktoreid. (Gross & Vahtramäe.)
Patsient peab olema:

• valmis loobuma suitsetamisest,
  
• motiveerida täitma täpselt ravijuhiseid sh. peab olema valmis higama lisahapnikku vähemalt 16 korda ööpäevas,
  
• vaimselt adekvaatne,
  
• suutlik käsitlema hapnikuaparatuuri ja järgima hapniku tarbimisega seotud ohutusnõudeid.
  

Hapniku manustamise viisid
Koduses hapnikravis kasutatakse hapniku manustamiseks järgmisi abivahendid :
Ninakanüül. Enim levinud, lihtne ja odav, kuid samas üsna ebaefektiivne, sest pealevoolava hapniku kadu on suur. Need on kerged plastmasskanüülid, mis pannakse ninasõõrmesse. Voolik kinnitatakse kõrvade tagant kuklale või ette lõua alla.
Nad ei sobi patsientidele, kes hingavad suu kaudu või vajavad suures hulgas hapnikku. Ninakanüül on patsiendile meeldivam kui mask või nina- neelu kateeter . Hapniku manustamise kiirus on tavaliselt 1-3 l/min.
Mask. Hapnikku on võimalik manustada täpsema kontsentratsiooniga. Kasutatakse siis kui patsient vajab rohkem hapnikku või pole suuteline nina kaudu hingama (Gross & Vahtramäe). Maski kasutamine segab rääkimist, söömist, köhimist. Ebameeldivusi võib valmistada ka maski alla kondenseeruv aur ( Jaanson 2001 ).
Nina- neelu kateeter e. nasofarüngeaalne kateeter. Kasutatakse raskematel haigusjuhtudel, kuna võimaldab tavalise ninakanüüliga võrreldes efektiivsemat hapniku manustamist (Gross & Vahtramäe). Kateeter viiakse 15-17 cm sügavusele. Vajaliku pikkuse saab mõõta ninajuurelt kõrva alumise otsani. Patsiendile on see küllalt ebamugav. Sisseviidud kateeter kinnitatakse teibiga otsmikule või põsele. ( Jaanson 2001.)
Ambu . Kasutatakse eluohtlikes situatsioonides intubeeritud patsiendi alustamisel ( õpitakse intensiivravi kursusel) (Jaanson 2001).
CPAP -mask (Continous Positive Airway Pressure). Kasutatakse spontaanse hingamise olemasolul. Maski abil tekitatakse hingamisteedes ülerõhk, mis takistab alveoolide kollapsi teket- väheneb väikeste hingamisteede ekspiratoorne kollaps ja suureneb hingamismaht . Vere oksügenisatsioon paraneb. Mask asetatakse tihedalt näole. ( Jaanson 2001.)
Hingamisteedes säilub pidevalt kõikides hingamisperioodides ülerõhk, mis takistab vedelikuga täidetud alveoolide ja peente bronhoolide kokkulangemist ja parandab gaasivahetust. CPAP-ravi vähendab patsiendi hingamistööd ja parandab märgatavalt hüpoksiat juba mõne minutiga. Vajadusel tõstetakse rõhk kuni 15 cmH2O-ni. ( Jaanson 2001.)
Näidustuseks on hingamisteede obstruktsioon, kopsuturse . Vastunäidustused- patsiendi vähene hingamisjõudlus või kui patsient ei suuda teadvusehäirete tõttu hoida ülemisi hingamisteid avatuna. ( Jaanson 2001.)
Õe ülesanded:

• Maski hermeetilisuse kontroll
  
• Hapnikuvoolu reguleerimine
  
• Patsiendi hingamissageduse jälgimine
  
• Abilihaste kasutamise jälgimine
  
• Patsiendi enesetunde kontrollimine
  
• Maskialuse nahahoolduse eest hoolitsemine
  

Õendusprobleemid hapnikravi kasutamisel
Õde peab olema võimeline kasutama erinevad meetodeid hapniku manustamisel. Õel peavad olema teadmised hapnikravi ohtudest ja patsiendi seisunditest, mille puhul on hapnikravi vajalik. Õe ülesandeks on patsiendi hooldus, õpetamine ja rahustamine.

Hingamisteede limaskestade kuivamine
Limaskestade kuivamise vältimiseks kasutatakse A-vitamiini tilkasid .

Hapniku toksilisus
Toksilisus oleneb manustatava hapniku kontsentratsioonist sissehingatavas õhus ja selle manustamisekiirusest. Ohtlik on suurel hulgal ja pikaaegne hapniku manustamine. Toksilisust ei teki, kui sissehingatavas õhus on hapnikku -60%. Enneaegsetel lastel võib liiga suure hapnikuhulga manustamise tagajärjel tekkida silma võrkkesta kahjustus. Ettevaatlik peab olema hapniku manustamisel mõningate KOK haigetel. Sel juhul ei tohiks hapnikusisaldus ületada 25-30%, seega sobiv manustamise kiirus oleks 2-4 l/min. Peab jälgima Pa CO2,
et ei tekiks liigset CO2.

Infektsioonioht
Mikroobid võivad sattuda hingamisteedesse voolikute, maski, niisutusvee, endotrahheaalse toru jm kaudu. Kõik vahendid peavad olema korralikult desinfitseeritud ja töötajad täitma aseptika reegleid.

Turvalisuse tagamine

• Jälgida patsiendi üldseisundit, teadvust, unevajadust
  
• Täita ohutusnõudeid hapniku kasutamisel
  

Abistada pesemisel, riietumisel, söömisel, joomisel
Kasutatud kirjandus

Jaanson, T. (2001). Haigete uurimismeetodid ja õendustegevus. Tartu, lk. 16-18.

Gross, C.,Vahtramäe, J. (2004). Kodune hapnikravi. Tallinn, lk. 4-5; 8-9.