Klassitsism (0)

KLASSITSISM
DS-1-P-E-tal
2009
KLASSITSISM
Klassitsism on 16.-19. sajandi kirjanduse, arhitektuuri, muusika ja kunstide suund, mis antiikkultuurist eeskuju võttes rõhutab vaimset kooskõlalisust, selgust, lihtsust ja reeglipärast vormitäiust. Jäljendati antiikkunsti, sest antiikset ühiskonda peeti ideaalseks. Teine põhjus antiikajastu jäljendamiseks oli see, et 18. sajandil oli saadud selle kohta palju uusi teadmisi, näiteks Itaalias korraldatud Pompeji väljakaevamistel. Klassitsism lähtus renessansiaja antiigiharrastusest ja avaldus paljude Euroopa maade arhitektuuris, kujutavas kunstis, kirjanduses, teatrikunstis ja muusikas. Kunst pidi olema õpetlik, ülistama voorusi ja võitlema pahede vastu. Klassitsimis pidas iluideaaliks vanakreeka ja rooma parimaid kunstiteoseid . Klassitsism on ka viimane kunstistiil, mis võrdselt hõlmas kõik kunstiharud.
Tavaliselt jagatakse klassitsism kahte perioodi:

Varaklassitsism u. 1770-1800

Kõrgklassitsism u. 1800-1830
Prantsuse klassitsismi periodiseeritakse tavaliselt järgmisel moel:

1760 -1790 - Louis XVI stiil

1790-1800 - Direktooriumi stiil

1800-u. 1820 - ampiirstiil
Lõppu on raske määratleda, sest klassitsism juurdus nö. ametliku kunstina, seda soositi terve 19. sajandi jooksul nii valitsusringkondades kui kunstiakadeemiates.
Klassitsistlik arhitektuur
Maksvusele pääses stiil, mis võttis enda eeskujuks antiikehitised, nii üldlahendustes kui ka üksikasjades. Klassitsism avaldus Euroopa arhitektuuris Itaalia renessansehituskunstist ja A.Palladio loomingust võrsunud palladionismina ehk palladinistliku klassitsismina. Kõige tavalisemad ehitised olid sümmeetrilised, suurte siledate seinapindadega, fassaadi keskosa meenutas kreeka templi otsakülge - seal ulatus esile sammastik , mida ülal kroonis kolmnurkne viil. Rakendati ehituses ka skulptuuri st, reljeefsed kaunistused lippudest, odadest, kilpidest, hellebardidest ja teistest sõjariistadest, nn. trofeekimbud katsid viile fassaadide kohal, auväravaid kroonisid skulptuursed rakendid. Selliseid hooneid kerkis igas vähegi suuremas linnas. Klassitsistlikku stiili on üldse armastatud kasutada esindushoonete püstitamisel. Oma lihtsa ja range välisilme ning enamasti soodsa asendiga linnapildis jätavad nad küll kõledavõitu, kuid mõjuka ja suursuguse mulje. Antiik-aegsete ehitiste matkimisel mindi niivõrd kaugele, et näiteks Pariisi Madeleine'i kirik kavandati päris kreeka templi koopiana - samuti ilma akendeta. Rohkelt loodi ka tol ajal täiesti praktilise otstarbeta ehitisi , näiteks auväravaid, võidukaari.
Näited:

• Jean Francois Chalgrin . Tähe triumfikaar Pariisis
  
• Valge Maja Washingtonis
  
• Johann Wilhelm Krause. Tartu Ülikooli peahoone
  

Klassitsistlik skulptuur
Klassitsistlik skulptuur oli samuti antiigist sõltuv nagu arhitektuurgi. Vanakreeka plastikat jäljendati nii vormikäsitluses kui ka motiivide valikul . Materjalidest oli eelistatuim marmor. Väga armastatud olid antiikmütoloogiast võetud süžeed. Kreeka kujusid meenutasid ka igasugused allegoorilised figuurid , mis pidid kujutama võitu, armastust, õiglust jne. Inimkeha kujutati hästiarenenuna ja harmoonilisena, eelistatud olid alastifiguurid. Hoiduti detailidest, mistõttu kujud tunduvad üldistatuna ja idealiseerituna. Klassitsism püüdis ka dramaatilistes situatsioonides jääda soliidseks, rangeks ja suursuguseks. Kogu klassitsism näib olevat liiga mõistuspärane ja külmalt kaalutlev.
Näited:

• Antonio Canova. „ Cupido ja Psyche”, „ Veenus ”
  
• Bertel Thorvaldsen . „Ganymedes”
  
• Jean Antoine Houdon . Voltaire`i istuv figuur.
  

Klassitsistlik maalikunst
Maalikunstnikud võtsid eeskujuks antiikaja skulptuure, eriti aga reljeefe. See viis silueti ja üldse joonistuse domineerimisele. Värv jäi tahaplaanile. Kergemeelsuse asemel hakati nõudma mehisust ja eetilisi väärtusi. Maalidesse püüti sisse tuua kirjanduslikke süžeesid. Süžeed mitteteadvale vaatajale oli maali mõju tõenäoliselt väike. Süžeed valiti tavaliselt antiikajaloost või mütolooogiast. Valitsevaks muutus ajalooteemaline maal. Inimestele anti tihti tardunud ja teatraalsed poosid . Pilt ise ehitati üles tasakaalukas, sümmeetriline ja rahulik. Tihti on pildis ainult kaks plaani - esimene, kuhu on koondatud kogu tegevus ja teine plaan, mis on peaaegu ilma detailideta. Selline kompositsiooniskeem meenutab antiikset reljeefkunsti. Klassitsismi ajal vähenes huvi elava looduse ja eriti valguse vastu, mis oli olnud baroki idaalmaastike peamiseks võluks. Klassitsistlik maastik on enamasti kuiv ja vaese koloriidiga. Selles ei leitud ülevust ega suurejoonelisust, mida peeti kunsti vältimatuteks tunnusteks.
Näited:

• Jacques Louis David ( 1748 -1852) „Horatiuste vanne”, „Napoleoni kroonimine”, „ Marat ’ surm”, „Proua Recamier”
  
• Jean Auguste Dominique Ingres (1780-1867) „ Preili Riviere”, „Suur odalisk”, „Preilid Montagu'd”