Kirjand "Kas spikker on hädavajalik?" (0)

Kas spikker on hädavajalik?
Spikker on informatsiooni kandja, mida kasutatakse eksamite, tekstide, kontrolltööde ja teiste teadmiste kontrollimise ajal mahakirjutamiseks, mida tegelikult mahakirjutaja pidi pähe õppima. Spikrite kasutamine on ametlikult keelatud. Kui õpetaja avastab õpilast spikerdamas siis reeglina on õpilase hinne negatiivne. Spikerdamise eest on olemas karistus , kuid see sõltub tihti riigi traditsioonidest.
Kogu aeg pähe tuupida on raske. „Statistika” arvates on instituutides ja koolides on 10-12% neid, kes tahavad kõike teada ja õpivad. Teised aga järgnevad traditsioonile ja laiskusele- kirjutavad, trükivad, võtavad kasutada või ostavad spikreid. Spikreid saab jagada kaheks rühmaks – tehnilised ja tekstigraafilised.
Tekstigraafilised spikrid, mis on valmistatud erinevatest materjalidest ja mida kasutatakse mahakirjutamiseks teadmiste kontrollimise ajal. Peab olema oskus väikese käekirjaga kirjutada, seda ära peita ja hiljem peidupaigast välja võtta niimoodi , et õpetaja ei märkaks.
Spikrit leiutasid mitte õpilased, kes halvasti õpivad või joodikud . Selle leiutajaks nimetatakse kuningas Karl Suurt.
Oma valitsemise ajal laiendas Karl Suur kahekordselt Prantsusmaad, kuigi ise ei osanud ei kirjutada ega lugeda. Kuid tema käega allkirjastatud käsud on tänapäevalgi veel alles. Kuidas sai nii juhtuda? Vastus on väga kerge, Karl Suurel oli spikker. Tolle aja kuulsatel inimestel oli välja mõeldud ja valmis tehtud näidis nende allkirjast. Kui oli vaja mingi tähtis dokument allkirjastada, siis Karl Suur hoolikalt kopeeris selle oma spikrilt.
Spikrid on populaarsed kõnepidajate, õpetajate, telesaatejuhtide, tudengite ja ka õpilaste vahel. Spikker on hädavajalik siis, kui on vaja pähe õppida palju informatsiooni ja selle päheõppimine on mingitel põhjustel võimatu. Tudengid , õpilased ja abituriendid viisid spikride valmistamise täiuslikuseni. Abimaterjal eksamite ja teiste tööde kirjutamine on muutunud kavalaks paberisüsteemiks ja vahest ka tehniliste kavalustega spikriteks.
Tudeng spikrita pole tudeng. Isegi „viielised” õpilased on kas või üks kord kasutanud spikrit eksami kirjutamisel . Spikridesse suhtutakse erinevalt. Isegi õpetajad vahest kiidavad seda asja selliste sõnadega: „Kui õpilane kirjutab spikrit, siis äkki jääb meelde kaa midagi.”
Spikri valmistamine on kunst . Ja igal tudengil on omad moodused, kuidas seda valmistada. Aga enamus spikri valmistamise moodused on juba tuntud üle maailma.
Üks variantidest õppida eksamiks on spikrite valmistamine antud teemadel. See vajab palju aega ja ei tööta kogu aeg. Esiteks on see, et õpetajad tihti märkavad spikreid ja teiseks on see, et ei anta õpilastel kindel küsimuste järjestus. Ja eksamite kirjutamisel antakse leht kooli templiga, et ei saa oma lehte kasutada.
Seetõttu tuleb õpilastel oma fantaasia tööle panna ja välja mõelda midagi originaalset. Paljud tütarlapsed, kes käivad seelikutes, kasutavad sellist varianti , et kirjutavad spikri sukkpükste peale. Nad arvavad nii: „Õpetaja ei roni ju seeliku alla.” Seeliku alla õpetajad ei roni, kuid annavad neile teada, et nägid, kuidas nad spikerdasid.
„Mul on üks kerge ja kindel eksamikirjutamise võimalus,” ütles tudeng Tatjana N., „ma kasutan neid pabereid, mida on seadusega lubatud eksamile kaasa võtta. Lihtsalt kirjutan pliiatsiga paberile ridade vahele seda, mida ma ei tea. Veel pole kordagi vahele jäänud.”
Meessoost tudengitele on ideaalne variant peita spikker pintsaku varrukasse. Võivad veel selle kummiga kõe külga kinnitada. Võib ka peopesas hoida. Kui õpetaja tuleb nende poole, siis nad lasevad selle vaikselt varrukasse.
Muidugi on veel kavalamad spikri kasutamise viisid. Aleksei M., kes on tudeng, meisterdas endale eksamite kirjutamiseks pastaka luubiga. Nüüd igaks eksamiks kirjutab ta väikese kirjaga spikri. Eksami ajal on seda väga hea kasutada. Ta keerutab pastakat käes, tehes näo nagu ta pingselt mõtleb, kuid ise hoolikalt uurib vastuseid spikrilt.
„Kas te mõtlete, et me midagi ei märka!?”tihti naeravad õpetajad, rääkides spikridest, „me lihtsalt ei taha segada õpilasi. Hea meel on teada, et sinu enda õpilane sooritab eksamit hästi.”
„Aga mina lihtsalt väljun klassist eksami ajal mõneks minutiks,” räägib Anna U.,õpetaja SPBGU-st, „las spikerdavad. Nii kui nii suulise vastamise ajal saan teada kes kirjutas maha, kasutas spikrit ja kes mitte.”
597 slov .