Kirjand Hermann Hesse ''Stepihundi põhjal'' (0)

Enesetapp- ainuõige otsus?
Petra Nook
Depressioon on kurvameelsus , masendus, meeleolusurutis. Sellise kirjelduse leiame sõnaraamatust. Viimastel aegadel võib tihti uudistest kuulda, kuidas keegi noor iseendale käed külge pani ning endalt elu võttis. Tagantjärele kuuleme, kuidas nad kannatasid tugeva depressiooni all. Mis aga viib inimese nii suurde masendusse ning kas tõesti ei saa seda kuidagi ära hoida?
Hermann Hesse ,,Stepihundis’’ on välja toodud, et ehk polegi depressioon nii suur, vaid pigem see mõte, et inimene saab põgeneda kõigest ja olla vaba, tundub liiga ahvatlev. Tihtipeale mõeldakse, miks pidi selline asi just minuga juhuma ning vaikselt meelt kõditav mõte, kui lõpetaks kõik, tungib esile.
Inimese loomuses on midagi, mis käsib ennast kaitsta ja hoida, seega on väga keeruline sellele vastu astuda. ,, Stepihundist ’’ võib lugeda: ,,Kusagil hingesopis teab igaüks vägagi hästi, et enesetapp on küll väljapääs, kuid siiski üksnes hädine ja reeglitevastane hädaväljapääs, et tegelikult on õilsam ja ilusam lasta end elu enda poolt võita ja selili panna, kui seda oma käega teha.’’
Sünge depressioon võib tekkida inimeses, kui kõik tundub lootusetu ning tundub, nagu elu lihtsalt narritaks. Ehk on siis asi lihtsalt selles, et otsitakse mingit põnevust argiellu? Tihtipeale annab motivatsiooni see, kui on eesmärk, milleni pürgida. Päral jõudes ei pruugigi see enam aga sooviks olla. Enesetapp on lõplik. Jõudes kohale, ei saa seda enam tagasi võtta. Kuulus prantsuse kirjanik ja filosoof Albert Camus on öelnud : ,,Ennast tappa tähendab tunnistada, et elule on alla jäädud või teda pole mõistetud.’’ See lausegi näitab, et ei tohiks nii kergelt alla anda.
Mida siis ikkagi teha? Kõlab nagu paikapandud stamp: ära tee teisele nii, nagu sa ei taha, et sulle tehakse, kuid see vastab tõele. Uudistest võib lugeda, kuidas suitsiidsed noored tunnevad end väljajäetuna, üksi, justkui ei kuuluks nad kuhugi . Võtkem näiteks kas või Amanda Todd ’i, keda kiusati ning kes võttis peale esmast luhtunud katset endalt elu. Selliseid koolikiusamisi tuleb kõikjal ette. Keegi ei arva , et nende sõnad niivõrd suurt mõju avaldavad, kuid kunagi ei tea, milline ütlus just see viimane piisk karikasse on. Vägivald ei peagi olema füüsiline, emotsionaalne vägivald võib vahel ehk raskemgi olla. Ilmselgelt ei tunne kõik üksteist, seega peaks olema elementaarne kõigi vastu viisakust üles näidata.
Inimeste loomuses on tahe olla teistest parem ja ehk on see põhjuseks, miks kukutakse väga kergekäeliselt liigikaaslast kritiseerima. Öeldakse, et ära hinda raamatut tema kaane järgi. Ka inimeste puhul on nii, et see, mis võib silma paista esmaselt, ei pruugi tema puhul üldse oluline olla. Ka see, mis teisena silma paistab, ei pruugi selle inimese põhiline karakter olla.
Hermann Hesse ,,Stepihundis’’ oli inimene jaotatud kaheks, üks pool hunt ja teine inimene. Teose vältel aga saime teada, et kõik pole päris must ja valge ning reaalsuses on neid tahke loendamatu arv. Selle kohta on teoses toodud hea lause: ,,Rind, keha on küll alati üks, seal olevaid hingi pole aga mitte kaks või viis, vaid lugematu arv; inimene on sajast koorest koosnev sibul , paljudest lõngatest põimitud kude.’’ See näitabki, et isegi kui me õpiks inimese üht loomust tundma, jääks sada teist külge siiski avastamata. Samamoodi võib üks osa inimesest tahta surma, lõppu ja teine osa lihtsalt oodata paremaid aegu.
Enesetapp ei ole ainuõige otsus. Kui olukord tundub nii halb, kui võimalik, tuleb oodata, et asjad muutuksid. Öeldakse ju, et kui oled jõudnud põhja, pole mujale minna, kui üles. Hermann Hesse kirjutab ,,Stepihundis’’: ,,Õppige seda tõsiselt võtma, mis on tõsiselt võtmist väärt, ja muu üle naerma!’’ Tuleb kergemini suhtuda negatiivsusesse ning püüda näha helgemat poolt. Olles ise positiivne, jääb see külge ka teistele.