Kiirus Aeg maha (0)

                                                        ​ Kiirus 
                                                        ​Aeg maha  
 
Õues  sajab  lund.On  jõulueelne  aeg.Kõik  tormavad   kuhugi   teadmata  suunas suured  kingikotid 
käes. Kellegil   pole aega  tagasi  vaadata  ja hetkeks   peatuda .  Imetleda  seda lumehärma mattunud 
maailma. 
Selles saginate virr-varris kohtuvad äkitselt Laura ja Andres.Nad on ammused tuttavad,kes pole 
teineteist näinud  alates keskkoolist saati. Ootamatult teeb Andres ettepaneku koos kohvi jooma 
minna.Nad jõuavad sõõriku kohvikusse,tellivad kakaod ja võtavad istet. 
Andres huvitatult: ”Millega sa  tegelenud  oled? Oled justkui ära
 
 kadunud,mitte mingisugust infot 
pole sust kuulnud.” 
Laura:  “Ah,mis  siin  ikka  rääkida.Olin   vahepeal   välismaal,reisisin  häälega  mööda  Euroopat. 
Tahtisn lihtsalt sellest maailmast puhata ning elu nautida.” 
Andres: “Kuidas oli häälega reisida? Kas hirmu polnud pervertide ees?” 
Laura:  ”Äge,eks  väike  hirm  oli  aga  õnneks  läks  hästi  ja  peale  selle  oli  mul  ka   pipragaas  
kaasas.Miks sa minu käest küsid aga räägi ise kuidas elanud oled ja mida teinud.” 
Andres nörninult: “Ei miskit erilist.”  
Laura  naljatlevalt:  “ Ära ole nii  tagasihoidlik .” Kindlasti on tal palju tüdrukuid olnud.Kuidas ta 
on nende paari aastaga muutunud.Paksukest on saanud pikk sirge noormees . 
Andres: “Kui aus olla siis minu elu on palju igavam olnud,kui sinu oma.Iga päev sama rutiin . 
Hommikul IT firmasse tööle,lõunal kiire oode ja õhtul hiilisõhtul koju. 
Laura: “Eraeluks pole ka siis aega olnud või? 
Andres  :”  Ei  ole  jah  aega  olnud.”  Vaatab  välja  selle  peale  ja   tänavale   sajab  aina  lund 
juurde.Peaks  Laura  külla  kutsuma,kuigi  korteris  pole ta ööbinud kaua aega.Pole ju aega ega ka 
viitsimist koju magama minna.Otsustatud:jõuluks kraamin toad ära ja kutsun Laura
 
 külla.Saabki 
üle pika aja taas normaalse inimega rääkida. 
Laura uurivalt: “Kellegiga ju kinos või klubis ikka oled käinud?”  
Andres: ”Ole normaalne!Sa ju mäletad milline ma olin!? Paks kui tünn,pidevalt  vererõhk  kõrge 
jne.Ja  nüüd  pole  mul  lihtsalt  aega  kuskil  käia.Aga  nüüd  pean  ma  kahjuks  taas  tööle 
minema,muide anna oma mobla number.” 
Laura:”Hea oli sind taas näha.Tsau” 
Andres: “Tsau.” 
Nädal möödub kui
 
 linnutiivul.Andrese iga päev
 
algab
 
 ja lõppeb pimeduses.Aasta
 
viimasel
 
päeval
 
 
saab Andres hinge tagasi tõmmata.Nüüd meenub Andresele,et ta pidi Laura külla kutsuma. 
Nii alusabki korteriperemees toimetustega ja hiljem helistab Laurale. 
Andres:Hei,mis teed? 
Laura: ” Kirjutan ülikooli jaoks uurimustööd.Räägi,miks helistasid.” 
Andres: “Aasta viimsel õhtul?Tule parem mulle külla.” 
Laura: “Proovin tulla, kuigi on jube kiire viimasel ajal aga sinu jaoks leian alati aega.” 
Laura lõpetab selleks aastaks oma töö ja sätib end Andrese juurde minekuks . 
Enne seda käib Laura poes,ostes kaasa soolaleivaks tordi ja šampuse. 
Andres elab Kakumäel.Laura peab ruttama ,et Balti jaamast viimasele bussile jõuda. 
Laura  väljub  Tulikivi  peatuses  ning võtab suuna mere äärde.Ta jõuab maja juurde ning vajutab 
korteri numbrit.Maja ise on nii väljast kui seest moderne,tüüpiline 21.sajandi tipptehnoloogiline 
hoone.Andres avab ukse ning Laura astub sisse. 
Andrese korter on avaraplaneeringuga. Toad on ruumikad,valgust täis. 
Laura annab üle ostetud kaubad ning paneb mantli virna ja võtab kingad jalast. 
Andres: “Tunne end kui  kodus.Räägi,mida oled  vahepeal  teinud  peale töö kirjutamise.Eelmine 
kord läksime nii ruttu lahku,et polnud aega pikamalt kõnelda.” 
Laura: “Kas juba kooli ajal polnud see nii,et me rääkisime vaid msn-s ja harva koolis.Vanemad 
ei pööranud meile kunagi tähelepanu.Nii me kasvasime üles selles kiirustavas maailmas.” 
Laura võtab diivanil istet ja Andres tugitoolis. 
Andres: ”Täna õhtul võtame aja  maha  ning  jätkame   juttu   sealt, kust meil eelmine kord pooleli 
jäi. 
Kas sa elad ikka selles kõledas Koplis?” 
Laura: “Ei,enam ei ela. Elan  nüüd Kalamajas. Pidin  Koplist
 
ära
 
  kolima ,sest see
 
 maja lammuti.Uue 
kodu  tarbeks  pidin  pangalaenu  võtma.Kujuta  ette 30 aasta orjata ja kui ei orja olen tänaval.See 
ajakirjanikutöö  ei  toida  ära ju pluss ülikool ja selle õppemaks.Kuidas sa ise sellise kodu endale 
said?Võitsid miljoni?” 
Mõlemad naeravad.Laura mõtleb: ” Naerul  on ebatavaline jõud,mis argipäevas tundub
 
 nii  kauge . 
Naerust käiakse mööda,kui kakavast koerast.  See  hetk võiks kesta igavesti.Taolised momendid 
annavadki jõudu elada üle mustad eluaugud aina hoogsamalt jooksavas vaikelus.” 
Andres  ikka  naerdes :Miljoni  võit  jääb minu puhul  võitmata.Sa  ju  tead  ,et mul pole ju  milleski  
õnne.Korteri sain isalt päranduseks,kes ostis selle Kanada vanaonu pärandusest.” 
Laura:  ” Tunnen   kaasa.Vanaonu  pärandus  nagu  eestlase  põline  unistus,vabanust,et  ma  nii 
kriitine.” 
Andres:Pole hullu,uskumatu oli see minu jaoks ka.Need mõlemad sündmused.” 
Sedamoodi kaovad vana-aasta tunnid ning saabub aeg saluutideks. 
Andres teeb ettepaneku koos ilutulestiku rõdule vaatama minna. 
Väljas on väga maagiline.Joodud vahuvein hakkab vaikselt mõjuma . 
Andres: “Tuleval aastal võtan aja maha ning kutsun su reisile.Ma vajan seda ja sina tuled mulle 
giidiks. 
Laura: ”Ma pean kuidagi oma laenud makstud saama. 
Andres: ”Ma  võin su eest maksta.Vanaonu pärandusest  jäi  veel  5  milli  üle.Sa oled mind palju 
aidanud nüüd on minu tasumise kord.Tuled siis?” 
Laura:”Kas sul  endal  ei lähe  seda raha  vaja?Aja  võiksid küll maha võtta ja elu nautida.Pealegi 
ärme räägi praegu rahast,tähistame uut aastat.Head uut aastat!” 
Andres:Head uut aastat!”