Meie rahvakunsti omapära tuleb eriti selgelt esile rahvarõivais, mida on kaunistatud rohke tikandiga. Peale rahvarõivaste on kõige arvukamalt tikitud vaipu. Eesti rahvusliku tikandi ornament on omapärane ja selle ilu on ka tänapäeval ammendamatuks allikaks tikandite loomisel. Andmeid rahvarõivaste kaunistamisesttikandiga leidub 17.-18. sajandist. 18.sajandil oli värvilise villase lõngaga tikkimine laialt levinud ning jätkus ja arenes 19.sajandil. Rahvuslik tikand on olnud kihelkonniti väga eriilmeline. Eesti vanem ornament on geomeetriline, taimornament on aga hilisem nähtus. Uute elementidega kaasnesid ka uued kompositsioonivõtted. Põhja- Eestis tõrjus taimornament geomeetrilise ornamendi peaaegu välja. Saaremaa kohalik geomeetriline kiri mõjustas aga taimornamenti tugevasti. Peamiselt linasest, villasest või puuvillriidest rahvarõivaile tikiti värvilise villase lõngaga,
Talurahva riietus 19. sajandil Kati Kuustik Riietus ja selle tähtsus · Riietus erines kihelkonniti ja praegu on need riided tuntud rahvariiete nime all. · Rõivastuse üheks funktsiooniks oli talurahvarühmade ühtekuuluvuse tähistamine, "omade" ja "võõraste" eristamine kihelkonna või maakonna tasandilt seisuse ja rahvuse tasandini välja. · Kui tähtis kandja päritolu ja elukohta märkiv rõivastuse tähendussisu oli, tõendab Saaremaa tava, mille kohaselt võõrast kihelkonnast kositud naine kandis kuni surmani oma kodukihelkonna rõivaid. Tema tütred aga riietusid
7) Verbaalne suhtlemine- Verbaalne suhtlemine on sõnaline suhtlus. Mitteverbaalne suhtlemine- Mittesõnaline suhtlus. (Kehakeel, käemärgid, kirjad jne.) 8) Eesti keele murderühmad, murded ja murrakud. Murderühmad: a) Põhja-Eesti murderühm- Murded: saartemurre; läänemurre; keskmurre; idamurre b) Lõuna-Eesti murderühm- Murded: Mulgi murre; Tartu murre; Võru murre c) Ranniku murderühm Murrak põhineb mingil murdel, kuid erineb sellest natukene kihelkonniti. 9) Sotsiaalsemurde mõiste (släng) Släng- Mingi rühma või ühiskonnaklassi keelekasutus. 10) Maailma keelte liigituse alused Maailma keeli liigitatakse I) Genealoogoliline liigutus- Liigitus on keelesuguluse alusel keelkondadeks. Kujunes 18.saj lõpus. Kasutab võrdlev-ajaloolist meetodit. II) Tüpoloogiline liigitus- Liigitus keele grammatika alusel. 1) Aglutinatiivsed- vormid saadakse tunnuste ja lõppude liitmise teel (Soome-Ugri)
minevikku, keelt ja ,,rahvuslik-kultuurilist iseolemist", mis lõppkokkuvõttes viis välja eesti rahvuse kujunemiseni. Selle protsessi eeldusteks olid Eesti ala majanduslik arenemine, eesti haritlaste esimese põlvkonna teke, koolihariduse levik, kohaliku põliselanikkonna omaalgatuslik organiseerumine, kommunikatsioonivõrgu avardumine ning laiemalt vaadates rahva kultuurilise aktiivsuse tõus. Kihelkonniti vaadates võib tähele panna, et kõige aktiivsemalt tegeles kultuurilise tegevusega Lõuna- ja Edela-Eesti kihelkonnad. Kõige kesisem olukord selles vallas oli Lääne-Eestis, kus aktiivsus ulatus mõnes kohas ka kaks korda alla keskmise. Inimesed hakkasid välja tulema erinevate ideedega, mis oleksid pidanud aitama kaasa Eesti elu arendamisele. Nende ideede levitamisel hakkasid eriti olulist rolli etendama rahvakooliõpetajad. Rahvusliku liikumise esmased eesmärgid olid eelkõige emakeelse
määral mõjusid vastu võtnud naaberaladelt. Varasema administratiivse jaotuse järgi on Mulgi ala liidetud Põhja-Eestiga, tema halduslikeks ja majanduslikeks keskusteks olid Viljandi ja Pärnu, ametlikuks asjaajamiseks põhjaeesti kirjakeel. Hoolimata sellest, et Mulgi murde kujunemine on teatud perioodil toimunud lõunaeesti idapoolsetest murretest lahus, on ta säilitanud iseloomulikud lõunaeesti murdejooned. Mulgi murde piirkonnas on moodustunud kihelkonniti viis eri murrakut, nimelt Halliste, Karksi, Paistu, Tarvastu ja Helme. Need jaotuvad omakorda kahte alarühma: lääne- ja idamulgi murrakud. Mulgi murde omapärased jooned esinevad kõige arvukamalt Mulgi läänemurrakuis (Halliste, Karksi, Paistu). Mulgi idamurrakuis (Tarvastu, Helme) leidub rohkel arvul Tartu murdega ühiseid jooni. Arvamus, et Karksi on Mulgi murde keskne murrak, baseerub arvatavasti faktil, et Karksi murraku leidub enim Mulgi murdele iseloomulikke tunnusjooni.
) leping mille alusel vallutajad Eesti ala ära jagasid. - maapäev- nelja seisuse koosviibimised, kus otsustati välispoliitilisi küsimusi, määrati kindlaks maksud, püüti lahendada omavahelisi tülisi, arutati talupoegade probleemide üle jne. - kodukariõigus- mõisnike õigus oma talupoegi karistada. - toomkapiitel- kirikunõukogu - toomhärra- toomkapiitli liige, toomhärrassi oli tavaliselt 12 - missa- pidulik jumalateenistus - visitatsioon- kirikuelu kihelkonniti kontrollimine. - reformatsioon- usupuhastus, mille käigus asendati Katolik usk Luteri usu vastu. - pildirüüste- reformatsiooniga kaasnes, see et inimesed tungisid kirikutesse ja purustasid sealseid pühakujusi ja puhapilte. Hävitati ära palju väärtuslikke esemeid. - munk- meessoost isik kes oli ennast ühendanud usule, loobus maisetest rõõmudest - nunn- naissoost isik kes oli ennas pühendunud usule, loobus maisetest rõõmudest. - klooster- koht kus elasid mungad ja nunnad
poest. Leiba tegid nad saadud viljast mille olid nad maha kündnud , põhiliselt kündsid nad rukkist maha , see oli tavaline vili. Aga nisu said vaid rikkamad talupojad , sest nisu oli kallim kui rukkis.Söödi ka pühade järgi neil olid ka paastu ajad. Vastlapäeviti söödi tavaliselt kas oasuppi või hernesuppi. Söödi ka seajalgu herne või oasuppi kõrvale. Teoorjuseaegsed uskumused ja rituaalid, mis jõulu- ja aastavahetuse juurde käisid, olid kihelkonniti mõneti erinevad.Saaremaal anti kaalikad jõululauale (see oli rahvustoiduks enne kartuli jõudmist talupoja lauale). Samas paigas pidi ka või laual olema ja kui sellest lugu ei peetud, siis olla kogu suve lehma silmad vett jooksnud. Põhilisteks toitudeks olid aga kõikjal liha, sült ja kapsad - viimased ei puudu ka ilmselt üheltki tänapäeva peolaualt. Vanarahvas pajatab, et Toris keedeti pajas sealiha nisujahust valmistatud klimbileemes, ja
Palju tööd oli talu naisperel. Tuli hoida kodu korras, abistada mehi põllutöödel, talitada loomi, valmistada toitu ja kasvatada lapsi. Talveõhtutel pirrutule valgel naised ketrasid, kudusid kangast ja valmistasid riideid. Mehed tegid puutööd. Igapäevased töö-ja tarberiistad olid valmistatud ise ja peamiselt puust. Lapsed õppisid varakult tööd tegema ja vanemaid abistama. Riietus ei olnud igal pool ühesugune. See erines kihelkonniti ja praegu on need riided tuntud rahvariiete nime all. Üldiselt oli meestel suvisteks tööriieteks valge särk ja püksid. Naised kandsid suvel pikka valget särki, mis oli kirivööga kinni tõmmatud. Jalas olid pastlad või paju-ja niinekoorest viisud. Külmal aastaajal ja pidude puhul kanti villaseid värvikirevaid rõivaid. Naiste riietus koosnes pikitriibulisest seelikust, vestist või pikk-kuuest. Abielunaised kandsid peas tanu ja ees põlle
tikandiga. Peale rahvarõivaste on kõige arvukamalt tikitud vaipu. Eesti rahvusliku tikandi ornament on omapärane ja selle ilu võib ka tänapäevase tikandi kujundamisel ammendamatult kasutada. Andmeid rahvarõivaste kaunistamisest tikandiga leidub 17-18.sajandist. 18.sajandil oli laialt levinud värvilise villase tikandiga tikkimine, ning see jätkus ja arenes 19.sajandil. Rahvuslik tikand on olnud kihelkonniti väga eriilmeline. Eesti vanem ornament on geomeetriline, taimornament on hilisem nähtus. Uute elementidega kaasnesid ka uued kompositsioonivõtted. Põhja-Eestis tõrjus taimornament geomeetrilise ornamendi peaaegu välja. Saaremaa kohalik geomeetriline kiri mõjutas aga taimornamenti tugevasti. Peamiselt linasest, villasest või puuvillriidest rahvarõivastele tikiti värvilise villase lõngaga, valge linasega, värviliste siidiniitidega, maagelõngaga (punane puuvill-lõng), kuld-
-15. eluaastani. Peale seda seeliku saamine sümboliseeris üleminekut lapseeast neiuikka. Täisealiseks saamist tähistas leeriskäimine. Selleks puhuks said noored oma esimese piduliku rõivakomplekti. Eesti rahvariie on meie esivanemate ajalooline riietus, mis on kujunenud sajandite vältel toetudes võimalustele, vajadustele ja tavadele. Rahvariietel on paikkonniti rohkelt erinevusi. Juured on seotud iidsete hõimuerinevustega, edasi arenesid kihelkonniti. Oma mõju avaldasid rõivastele ka suhted naaberrahvastega. Põhiliseks kohaks, kus naisterahvad üksteise riideid takseerida võisid ning mustreid meelde jätta, oli kirik. Nimetus ise rahvarõivad (esialgsel kujul rahvariided) - tuli tarvitusele ärkamisajal, mil C. R. Jakobson jt rahvuslikud tegelased hakkasid taotlema tollal kadumas olevate traditsiooniliste talupojarõivaste kandmist pidulikel kokkutulekutel rahvusliku uhkuse rõhutamiseks. Tänapäeval kantakse eelkõige 19
Rõivastusse kuulus ka kolmnurkseks kokkumurtud õlarätti, mida kanti nii otse õlgadel kui ka kampsuni all. Pikitriibuline seelik kodunes 19. sajandi alguseks, sama sajandi keskpaigast hakati kandma ka põikitriibulisi ja ruudulisi seelikuid. Pikitriibulised seelikutele oli iseloomulik mitmest kohast kinniseotud vihtidena värvitud ja seepärast kirjuks jäänud lõnga sissekudumine. Kihelkonniti olid erinevad naiste peakatted. Kui põhja pool kanti pott- ja kabimütse, siis lõuna pool oli tavapärane hoopis eriilmeliste lillkirjaga kaunistatud tanude kandmine. Meeste riietuseks oli põlvpükstest ja vatist koosnev ülikond. Läänemaal tehti see potisiniselt nagu ka Põhja-Eestis, Pärnumaale oli iseloomulik teha ülikond lambapruunist või -mustast villasest riidest. Pärnumaa villaste ülikondade omapäraks olid vasknööpidest hõlmakaunistused. Ala
naisgümnaasiumide õppeplaani. Elango koostas sellekohase õpiku. Raskem oli pedagoogilise ühisrinde loomine kooli, kiriku ja paljude ühiskondlike organisatsioonide vahel. Üheks katseks selles suunas oli Koduse Kasvatuse Instituudi loomine1936.aastal. juhatajaks sai Aleksander Elango. Instituudi idee kasvas välja 1932.aastal Elango initsatiivil Eesti Karskusliidu juurde loodud koduse kasvatuse toimkonnast. Instituut korraldas süstemaatiliselt selgitustööd lastevanemate hulgas. Kihelkonniti toimusid kasvatuspäevad, koolides koduõhtud, naisorganisatsioonide juures lastekasvatuse kursused jne. Anti välja kasvatussisulist kirjandust. Iga ema , kes perekonnaseisuametis registeeris lapse sünni, sai kingituseks raamatu, mis sisaldas juhiseid väikelaste hooldamise ja kasvatuse kohta. 1940.aasta suvel need üritused aga katkesid. 7.Sõja-aastad 1940.aasta muurangud tõid Elangole kaasa rea ebameeldivusi. Koduse Kasvatuse Instituut, mille
10-13 sajn talirukki kasvatamine(sellest ajast pärinevad õlgkatused) 14saj-st algas kliima külmenemine (nn väike jääaeg), kus talv 3-6 nädalat pikem kui praegu->siit pärit viljaaidad.ühes kuivatati vilja, mida eksporditi euroopasse (sp ka n-ö "eesti kui viljaait") 15. saj viljaeksport *kuidas see laulutraditsioonis peegeldub? -puuduvad kangelaslaulud -peamiselt naistelaulud(kodusfäär, naiste vaatepunkt) -suuline kultuur(seotus geograafiliste piiridega, kihelkonniti; seotus ajalooliselt kujunenud traditsioonidega; usuline sünkretism) * Muutused VT ÕPPEMATERJALI kultuurielus ja rahvalaulu traditsioonis *regilaulu regioonid: p-eesti - virumaa, järvamaa, harjumaa l-eesti - halliste, karksi *liigi paradigma rajaneb pm-le, et rahvaluule jaguneb seesmiselt mingite tunnuste järgi - teksti pikkus, algriim rahvajuttude puhul e kuidas jutt peegeldub reaalelus, teksti pikkus, mis on üleloomulik jne
Oma toodangu müümiseks ja mõne vajaliku asja ostmiseks tuli vahel sõita turule. Mõisa veokohustus sundis lühemate retkede kõrval sõitma kaugemalegi, näiteks Riiga ja Peterburgi. Mõisast ja linnast omandas talurahvas käsitööoskusi, rõivamoode, ehteid ja elamusisustuse elemente. (Eesti Rahva Muuseum, 2010) Omavahel suheldi kõrtsis, vallamajas ja kirikus. Kõrtsis said kokku ühe küla, vallamajas ühe mõisa ja kirikus ühe kihelkonna inimesed. Sellepärast ongi eesti rahvariided kihelkonniti erinevad. Talurahva paiksus oli läbi sajandite siiski suhteline - nii poliitilised kui majanduslikud olud tingisid rahva ümberasumist. Alati on olnud avatumaid ja suletumaid piirkondi. Teistest liikuvamad olid randlased ning nende maailmapilt selletõttu ka avaram. Üldiselt liikusid mehed rohkem kui naised, eriti hooajatöödel. (ibid) Pärast Liivi sõda 1558-1583 oli rahvaarv Eestis kahanenud vähemalt poole võrra. 17. Sajandi alguses oli 75% taludest maha jäetud või tühjad
talurahva seaduses.13 _____________________________________________________________________________ 12 Peeter Põld ,,Eesti kooli ajaugu" lk 45 - 60 13 Lembit Andersen ,,Eesti rahvakooli ja pedagoogika ajalugu III" 2002 lk 32-37 10 Talurahva laste hariduse edendamiseks, mida suureti mõõdeti lugemisoskusega, kujunes kihelkonniti välja eripalgeline, kuid kindel õpetamise süsteem: koduõpetus, rändkoolmeitrite töö, pühapäevakoolid, paranduskoolid, külakoolid ja kihelkonnakoolid. Erinevate allikate põhjal jääb mulje, nagu oleks kooli saatmine pigem karistus. Tihti õpetati kodus ja lapsed õppisid usinasti lugema, kartuses, et muidu saadetakse kooli.14 Ülevaade Eesti Rahvakoolide võrgust 1851 aastal. L.Andersen ,,Eesti rahvakooli ja pedagoogika ajalugu III" lk 97
üpris ulatuslikult. Lisaks tavapärasele lapsevanema tähenduses, kasutatakse seda ka esemete osa tähenduses. Puutumata on jäänud osa kihelkondi Keskmurde alalt, üksikud kihelkonnad Mulgi ja Rannikumurde alalt. Ka Pärnu ümbruses ei tundu see sõna levinud olevat. Tegelikult võib oletada, et sõna on siiski üle Eesti levinud ning tegu on veaga (vt kaarti 1). Kaart 1. Sõna ema levik murdekeeltes kihelkonniti „Väikese Eesti murdesõnastiku“ järgi. 5 2. SÕNA EMA LEVIK KORPUSTES Teises peatükis kirjeldatakse, kuivõrd on sõna ema esindatud erinevates eesti keele korpustes ning mis funktsioonis sõna esineb ja kus seda kasutatakse. Uuritakse vana kirjakeelt, 1890., 1950. ja 1990. aastate kirjakeelt ja ilukirjanduskeelt ning võrreldakse neid murdekorpuses leiduvaga. 2.1
järjekindlalt tõrjunud katsed Eestimaa kubermangus rahvuslike ajalehtede või organisatsioonide asutamiseks. Suurimaks ettevõtmiseks kujunes ,,Linda" lavaselts, ,,Kalevipoja" selts Rakveres oma ajalehe ja kooliga, ,,Ilmarine" Narvas jpt. Kogu liikumine muutus mitmepalgelisemaks. Linnaseltsidele lisandusid arvukad ühendused maal. Kiirelt kasvas ajalehtede tellijate hulk, lisandus uusi häälekandjaid. Rahvuslikku aktiivsust kihelkonniti ei saa seejuures otseselt siduda majandusliku jõukuse või talude pärisostmisega. See sõltus pigem aktiivsete tegelaste olemasolust, kes oma aadete eest olid valmis tulle minema. Õige pole ka Viljandimaa lugemine kõige aktiivsemaks Eestis. Samasugust aktiivsust võis tähendada nii Tartumaal kui mitmel pool Pärnu- ja Võrumaal. Aktiivsemate kihelkondadest tuleks esile tõsta Tõrvastu ja Kanepi, kus mindi kaasa peaaegu iga uue algatusega.
Vennastekoguduse piirkonnas levis eriti kiiresti kirjutamisoskus, laulmine ja mitmesuguste saatepillide mängimine. Algsed vaimulikud eesmärgid kasvasid üle rahva üldiseks hariduspüüdeks ja muusikaharrastuseks. 18. sajandi teisel kolmandikul õppisid täiskasvanud iseseisvalt ja lapsed õppisid kodus kirjutama. 1743. aastal keelati kogu Venemaal hernhuutide tegevus. Külakoolide arv hakkas jälle kahanema. Alles kujunev koolivõrk jäi kihelkonniti väga eripalgeliseks, tõõtasid kihelkonna-, mõisa- ja külakoolid. Koolide nimetused tähendasid asupaika ja ülalpidamist. Kihelkonnakool asus kihelkonna kiriku juures ja seda pidas ülal kogudus. Mõisakooli peeti mõisale kuuluvas hoones. Külakool sai nimetuse küla järgi. Kus kihelkonnakoole polnud, asendas kooli köstri õpetus. 18. sajandi II pool Eesti rahvakool jõudis uuele arengutasemele 18. sajandi viimasel kolmandikul. Nüüd
Oma toodangu müümiseks ja mõne vajaliku asja ostmiseks tuli vahel sõita turule. Mõisa veokohustus sundis lühemate retkede kõrval sõitma kaugemalegi, näiteks Riiga ja Peterburgi. Mõisast ja linnast omandas talurahvas käsitööoskusi, rõivamoode, ehteid ja elamusisustuse elemente. Omavahel suheldi kõrtsis, vallamajas ja kirikus. Kõrtsis said kokku ühe küla, vallamajas ühe mõisa ja kirikus ühe kihelkonna inimesed. Sellepärast ongi eesti rahvariided kihelkonniti erinevad. Talurahva paiksus oli läbi sajandite siiski suhteline - nii poliitilised kui majanduslikud olud tingisid rahva ümberasumist. Alati on olnud avatumaid ja suletumaid piirkondi. Teistest liikuvamad olid randlased ning nende maailmapilt selletõttu ka avaram. Üldiselt liikusid mehed rohkem kui naised, eriti hooajatöödel. Varasemad leiud maaharimisest ja karjakasvatusest pärinevad 6.-8. saj. e.m.a. Saaremaalt Asvast.
annaabi.ee 
