LILLTIKAND (0)

LILLTIKAND
Eesti rahvakunstipärandis on tähtis osa mitmesugustes tehnikates valmistatud tekstiilesemetel. Meie rahvakunsti omapära tuleb eriti selgelt esile rahvarõivais, mida on kaunistatud rohke tikandiga. Peale rahvarõivaste on kõige arvukamalt tikitud vaipu.
Eesti rahvusliku tikandi ornament on omapärane ja selle ilu on ka tänapäeval ammendamatuks allikaks tikandite loomisel.
Andmeid rahvarõivaste kaunistamisesttikandiga leidub 17.-18. sajandist. 18.sajandil oli värvilise villase lõngaga tikkimine laialt levinud ning jätkus ja arenes 19.sajandil. Rahvuslik tikand on olnud kihelkonniti väga eriilmeline. Eesti vanem ornament on geomeetriline, taimornament on aga hilisem nähtus. Uute elementidega kaasnesid ka uued kompositsioonivõtted. Põhja- Eestis tõrjus taimornament geomeetrilise ornamendi peaaegu välja. Saaremaa kohalik geomeetriline kiri mõjustas aga taimornamenti tugevasti.
Peamiselt linasest, villasest või puuvillriidest rahvarõivaile tikiti värvilise villase lõngaga, valge linasega, värviliste siidniitidega, maagelõngaga, kuld- ja hõbekarraga, vahel kinnitati tikandile ka litreid. 19.saj tuli linase kõrvale vabriku puuvillriie.
Eesti rahvarõivais paistab silma värvirohkus. Põhivärvustest on vanimad valge, must, kollane, roheline, pruun ja madarapunane. Sinine võeti kasutusele 19.saj algul, kui hakati sisse tooma sinikivi. Värvimise kunsti pärandati edasi põlvest põlve. Veel 19.saj keskel värviti Eestis lõngu ja kangaid taimevärvidega, kuid 19.saj teisel poolel asusid keemilised värvid taimevärvide asemele.
Rahvustikandite tehnika on väga mitmekesine . Taimornamente tikiti kirja järgi, kasutades mitmesuguseid tehnoloogilisi võtteid. Lihtsamaid tikandeid oskas iga naine. Keerulisemaid tegid käsitööspetsialistid, kellelt siis ka vajalikud esemed telliti.
Harju-, Viru- ja Järvamaal kaunistati rahvarõivaid juba 18.saj lillkirjaga, seal kasutatud lillornament on väga vaheldusrikas. Põhja-Eesti naine kaunistas lilltikandiga käiseid, tanusid, linukaid, õlarätte ja põllesid.
Põhja-Eesti lillkiri kujutab pikutiarenevat vääti, sageli väga lopsakate õite, lehtede, pungade ja võrsetega, mis on traditsiooniliselt sümmeetrilised. Põhja-Eesti tikandi ainestikus on tüüpilised külg- ja pealtvaates õied.
Vanimad Põhja-Eesti lillkirjad tikiti siidile siidniidiga, lisamaterjaliks kard . Tikiti peamiselt madal- ja mähkpistet, harvem varspistet kasutades. Palju esines pistete kombinatsioone. ( Kivilo , lk 8)
Saaremaa läänepoolses osas tikiti lillkirjalisi tanusid. Lillkirja ainestikuks on kellukad, roosid , nelgid, lehed jm. Värvuselt on Saaremaa tikandid küllaltki eredad.
Varasemal ajal tikiti Muhus särke, tanusid, põllesid, seelikuid, hiljem ka sukki, kindaid , pätte, vaipu ja lahttaskuid. 20.saj algul tikiti rahvarõivaid eriti rikkalikult- peaehetest kuni jalatsiteni. Muhu tikandid erinevad tunduvalt mandri ja teiste saarte tikandeist nii ornamendi kui ka värvuse poolest. Muhu kirjades on taimed võrdlemisi loomulikud ja looduslähedased. 20.saj teisel aastakümnel tikiti nn. roositud vaipu, mille kirjades olid suureõieliste lillede, lehtede, okste ja viljade kimbud .
Muhu lillkirjad tikiti puuvillasele ja villasele riidele peamiselt villase lõngaga, põhiliselt mähk-, madal- ja varspistes. Enamasti tikiti lilleõied looduspärastes värvitoonides. (Kivilo, lk 9)
19. sajandi lõpul kujunes Läänemaal välja omanäoline lilltikand, mis sai alguse Lihulast ja selle ümbruskonna küladest. Tekkidele tikiti rikkalikke ja värvikirevaid mustreid aia- ja põllulilledega. Uhked lilltikandiga tekid saanidel, oli tol ajal kirikusse sõit nagu kohalik moedemonstratsioon. Tekke tikiti veimevakka , kingituseks täisealiseks saamise puhul, pulmadeks ja ehteks talusse. Tekke hoiti, need pandi voodi peale vaid pidupäevadel – jõulude ja nelipühi ajal, jaanipäeval. Tikitud saanitekk oli kirikusse sõitjail põlvede peal.  ( Mandel , Vaab)
Lääne-Eestis kaunistati tikandiga peamiselt tanusid, särke, põllesid, kindaid. 20.saj algul hakati Läänemaa põhjaosas kaunistama tikandiga ka seelikuid ja vaipu. Erilise tikandiga kaunistati neid Lihula ümbruses: punastele seelikutele tikiti kogukaid roosimotiive. Vaibad kirjati lillekimpudega, mis paigutati sümmeetriliselt vaiba nurkadesse ja keskele . Lillekimbud matkisid looduslikke eeskujusid , kuid olid üsnagi primitiivsed . Tikiti madal-, mähk-, vars - ja sämppistetega.
Kihnu tikandite seas on rohkesti motiive , mis oma iseloomult kuuluvad Põhja-Eesti lillkirja ja tanude juurde. Kihnu tikandeis võeti kasutusele ka ahelpiste. Tanutikandeis domineerib punane värv. (Kivilo, lk 9)
KASUTATUD KIRJANDUS
Kivilo, L.1992. Lilltikand. Tallinn, Valgus
Mandel, L; Vaab, H. 2009. Lihula lilltikand ja meistrid. Lihula Rahvaülikool