LILLTIKANDIST EESTI RAHVAKUNSTIS (0)

VILJANDI KULTUURIAKADEEMIA
Liina Pällin
Rahvuslik tekstiil II AÜB
LILLTIKANDIST EESTI RAHVAKUNSTIS
Juhendaja : Christi Kütt
Viljandi
2016
„Kas võib olla midagi kaunimat käsitööst, nillesse on iga sõrmeliigutusega põimitud killuke päikest ja südamesoojut...?”
( Liivia Kivilo , „Lilltikand,” 1992)
Eesti rahvakunstis on tähtis osa mitmesugustes tehnikates valmistatud tekstiilesemetel. Rahvakunsti omapära tuleb kõige selgemalt esile rahvarõivastes, mida on kaunistatud rohke tikandiga. Peale rahvarõivaste on kõige arvukamalt tikitud vaipu.
Eesti rahvusliku tikandi ornament on omapärane ja selle ilu võib ka tänapäevase tikandi kujundamisel ammendamatult kasutada.
Andmeid rahvarõivaste kaunistamisest tikandiga leidub 17-18.sajandist. 18.sajandil oli laialt levinud värvilise villase tikandiga tikkimine, ning see jätkus ja arenes 19.sajandil. Rahvuslik tikand on olnud kihelkonniti väga eriilmeline. Eesti vanem ornament on geomeetriline, taimornament on hilisem nähtus. Uute elementidega kaasnesid ka uued kompositsioonivõtted. Põhja-Eestis tõrjus taimornament geomeetrilise ornamendi peaaegu välja. Saaremaa kohalik geomeetriline kiri mõjutas aga taimornamenti tugevasti.
Peamiselt linasest, villasest või puuvillriidest rahvarõivastele tikiti värvilise villase lõngaga, valge linasega, värviliste siidiniitidega, maagelõngaga (punane puuvill-lõng), kuld - ja hõbekarraga, vahel kinnitati tikandile ka litreid. 19.sajandil tuli linase materjali kõrvale ka vabriku puuvillriie.
Rahvarõivaste tikandis paistab silma värvikirevus: põhivärvustest on vanimad valge, must, kollane, roheline, pruun ja madarapunane. Sinine võeti kasutusele 19.sajandi algul, kui hakati sisse tooma sinikivi. Ka värvimise kunsti pärandati edasi põlvest põlve. Veel 19.sajandi keskel värviti Eestis lõngu ja kangaid taimevärvidega, kuid 19.sajandi teisel poolel asusid keemilised värvid taimevärvide asemele. Tänapäeval on leitavad ka värvid, millega saab lõngu värvida pesumasinas.
Rahvustikandite tehnika on väga mitmekesine : taimornamente tikiti kirja järgi, kasutades mitmesuguseid tehnoloogilisi võtteid. Lihtsamaid tikandeid oskas iga naine, keerukaimaid tegid käsitööspetsialistid, kellelt siis vajalikke tekstiile telliti. Kapitalismi arenguga kujuneb ümber koos rahvakultuuriga ümber ka rahvakunst. 19. sajandi teisel poolel olid peamiseks uute nähtuste kandjateks linnad ja alevid. Linna ja maakoduses miljöös kandusid mustrid sajandeid edasi tikitud mustrirättide (märkrättide) vahendusel, sest kallid kavandid, joonised, raamatud ja mustrilehed jöid sageli laiemale rahvahulgale kärresaamatuks. Pealegi oli konkreetsemate näidete varal lihtsam omandada moetikandite värvikäsitlust ja tehnilisi võtteid. Märkrättide ilmumine ja levik on kulgenud käsikäes mustriraamatutega ning nendegi paljundamises oli esikohal käsitöötehnika kõrge tasemega Saksamaa. Mustriraamatute üksiklehed, märkrätid ja elukutseliste tikkijate loodud töömustrid ulatusid talupojamiljöösse, kus 16., 17. ja 18.sajandi näidised püsisid põlvest põlve edasikantuna veel 19.sajandil.
Kui Lõuna-Eesti keskaegsete, võrdlemisi primitiivse joonise ning vaba motiivipaigutusega taimkirjade puhul saaks rääkida tikkimisest ilma eelneva jooniseta, siis uute eesti lillkirjade kunstipärasus, mustrite keerukus, variatsioonide rohkus ja joonistustehniline meisterlikkus tõestavad, et nende tikkijad on omal ajal kahtlemata kasutanud mustrijooniseid. Seda kinnitavad ka erinevatest piirkondadest pärinevate mustrite sarnasuskui ka tikandite all märgitavad kopeerimisjäljed.
Harju-, Viru- ja Järvamaal kaunistati rahvarõivaid juba 18.sajandil lillkirjaga, seal kasutatud lillornament on väga vaheldusrikas. Põhja-Eesti naine kaunistas lilltikandiga käiseid, tanusid, linukaid ( sabaga tanu), õlarätte ja hiljem ka põlli. Põhja-Eesti lillkiri kujutab pikutiarenevat vääti, sageli väga lopsakate lehtede, õite, pungade ja võrsetega, mis on traditsiooniliselt sümmeetrilised. Põhja-Eesti tikandi ainestikus on tüüpilised külg- ja pealtvaates õied. Esimesed on tavaliselt kelluka -, teised rosetikujulised. Need kaks motiivi on andnud lugematu arvu tuletisi ja annavad tänapäeval veelgi. Lillkirjas kohtab veel roos- ja nelkõielisi, libliküielisi motiive jne.
Vanimad Põhja-Eesti lillkirjad tikiti siidile siidiniidiga, lisamaterjaliks kard . Tikiti peamiselt madal- ja mähkpistet, harvem varspistet, palju esines pistete kombinatsioone. Põhja-Eesti tikandeist umbes pooled on mitmevärvilised.
Saaremaa läänepoolses osas tikiti lillkirjalisi tanusid. Lillkirja ainestikus on kellukad , roosid, nelgid , lehed jm. Saaremaa tanukirjades puuduvad mandri kirjadele iseloomulikud tüsedad väädid; neid asendavad peened varred ja suurte õite vahele tikitud väikesed õied. Värvuselt on Saartemaa tikandid küllaltki eredad . Eredavärvilised suurepinnalised lillkirjad (näiteks kampsunitel) mõjuvad pidulikult, neis on rikkalikult punast värvi.
Varasemal ajal tikiti Muhus särke, tausid, põlli, seelikuid; hiljem ka sukki, kindaid, pätte, vaipu ja lahttaskuid. 20.sajandi algul tikiti rahvarõivaid eriti rikkalikult – peaehetest kuni jalatsiteni. Muhu tikandid erinevad tunduvaltmandri ja teiste saarte tikandeist nii ornamendi kui värvuseelistuse poolest. Muhu kirjades on taimed võrdelmisi loomulikud ja looduslähedased. Osa lillkirja tehakse äärekirjana, milles mitmesugused motiivid teatud vahemaa järel korduvad. Pinnakaunistuseks on tavaliselt taimeoksad või lillekimbud . Kinnaste, pättide ja vaipade kaunistamisel kasutati eseme kujule vastavaid mustrikombinatsioone. 20.sajandi teisel aastakümnel tikiti nn. "roositud“ vaipu, mille kirjades olid suureõieliste lillede, lehtede, okste ja viljade kimbud , mis paigutati nurkadesse, äärtele ja keskele . Muhu lillkirjad tikiti puuvillasele ja v´illasele riidele peamiselt villase lõngaga ning põhiliselt mähk-, madal- ja varspistetega. Sageli kasutati ka täitepisteid. Värvidest on enim kasutatud intensiivset roosat. Enamasti tikiti lilleõied looduspärastest värvitoonides, kuid palju kohtab ka tikkija fantaasirikast värvidemöngu.
Lääne-Eestis kaunistati tikandiga peamiselt tanusid, särke, põllesid, kindaid. 20.sajandi algul hakati Läänemaa põhjaosas kaunistama tikandiga ka seelikuid ja vaipu. Erilise tikandiga kaunistati 20.sajandi alguses seelikuid ja vaipu Lihula ümbruses: punastele seelikutele tikiti kogukaid roosimotiive. Vaibad kirjati lillekimpudega, mis paigutati sümmeetriliselt vaiba nurkadesse ja keskele. Lillekimbud matkisid looduses esinevaid eeskujusid, kuid olid ikkagi üsna primitiivsed . Tikiti madal-, mähk-, vars- ja sämppistetega. Rikkalikult kasutati punaseidtoone, vähem sinist ja rohelist, teisi värvitoone üsna harva.
Kihnu tikandite seas on rohkesti mitmesuguseid motiive, mis oma iseloomult kuuluvad Põhja-Eesti lillkirja ja Lääne-Eesti tanude juurde. Huvitavamad on kohapealse päritoluga tikandid. Kihnu tikandeis võeti kasutusele ka ahelpiste. Tanutikandeis domineerib punane värv.
19.sajandi masintootmine viis ka tikkimise üle masintootmisele, mis nõudis uusi mustrieeskujusid. Eestisse kandus see üleeuroopaline mustrite laine peamiselt saksa trükiste vahendusel. 1870-1880.aastatel anti Berliinis välja terve seeria mustriraamatuid, mis kopeerisid vanu 16-17.sajandi rist - ja holbeinpistes ornamente. Nii ulatusid ka uue üleeuroopalise mustriraamatute lainega hiliskeskaegsed ristpistemustrid ka eesti rahvakunsti tikandeisse. Esineb saksa keelseid lauseid tikandeil, kuid on võetud vaevaks ka neid tõlkida (head isu, maga hästi jm).
19.sajandi lõpupoole kujunes välja uus juugendstiili laad. Väljaannete vahendusel levisid voolava joontemönguga, ornamentaalsed, pinnalised ja ühtlasi fantaasirikka stiliseeriva laadiga, tihti ka jaapanlikult lakoonilised juugendmustrid kogu Euroopas.
Sõiduvaipade ja seinatekide kaunistustes hakati 19.sajandi teisel kümnendist peale tikkima madal-, side- ja varspistes mustreid hobusepeade ja –raudadega. Kandes endas õnne, kodurahu, jõukuse ja heaolu sümboolikat, said need maarahva seas populaarseks. Näiteks Kesk- ja Lõuna-Eesti jõukamates piirkondades levisid laialt tihedad villased tuniistehnikas heegelribadest või ruutudest dekoratiivsed vaibad, mille kontrasttoonis vöötidel (ruutudel) vahelduvad sisseheegeldatud väätmotiivid (ka mummud, jooksev ruudustik) rist- ja madalpistes eredavärvisliste lilltikanditega. Ühevärvilise taustaga vaipadel kulgevad motiiviread sageli vöötidena. Omamoodi rikkalikku pinda liigendava, raamiva või otskompositsioonis ristpistetikandiga kaetud vaipu võime leida eriti rohkesti Põhja- Viljandimaal , palju ka kogu Kesk- ja Lõuna-Eestis. Ka plüüstehnikas juugendmustriga vaibad näivad olevat kodunenud just Kesk-Eestis ja jällegi Viljandimaal.
Etniline külg määrabki mitte ainult iga maa kunstikultuuri minevikuväärtused, vaid ka oleviku ja tuleviku; selle, kas vastava maa ja rahva kunst tänapäeva keerukates arengutingimustes elab ja kas ta jääb kestma ka tulevikus.
Tänapäeval on Leida Kirst andnud välja mitu raamatut Muhu tikandist ning ilmunud on ka erinevaid teoseid Lihula lilltikandist.
KASUTATUD KIRJANDUS:
Kivilo, Liivia. 1992. „Lilltikand“. Tallinn: Valgus.
Vunder, Elle. 1992. „Eesti rahvapärane taimornament tikandis“. Tallinn: Kunst.