Keskaeg - pöördepunkt eestlaste elus? (0)

Keskaeg – pöördepunkt eestlaste elus?
Eesti keskajaks võib pidada perioodi 13. sajandi algusest 16. sajandi teise pooleni, teisisõnu ristiusustamise algusest Liivi sõjani. See on ajavahemik , mida Lääne-Euroopas ajaloos käsitletakse kõrg- ja hiliskeskajana. Alates 13. sajandi algusest kajastub Eesti ajalugu järjekindlalt kirjalikes allikates . Eestlaste ellu sekkusid mitmed aspektid: katolik kirik ja kindlad feodaalsuhted, mille kombeid tõid Eestisse välismaised kolonistid . Arenguruum laienes ning tihedased võõrvõimud tõid endaga kaasa palju probleeme aga ka mõistlikke lahendusi.
Võrreldes mitmete teiste Läänemere-ümbruse maadega jõudis ristiusk Eestisse suhteliselt hilja . Piirkonna hiline kristlik hõlvamine tulenes sellest, et maa ei pakkunud majanduslikus mõttes kuigi palju huvi. Oli küll Väina jõgi, mida mööda liikusid kaupmehed Venemaalt Lääne-Euroopasse ning tagurpidi . See oli oluliselt mõistlikum laevatee kui Põhja- ja Lääne-Eesti rannikuala kaudu kulgevad mereteed . Püüti leida kõie mugavamaid kaubavahetudteid ning seda tehti siiski oma kasuks. Ta tänapäeval püüavad enamus inimesi leida kindla ja ratsionaalse elutee, mida möödudes ei oleks kaotus ja raskus nii suur.
Teiseks põhjuseks võis olla Eesti naabermaade hõivatus hädalikude poliitiliste küsimustega — Taanis ja Rootsis toimus maa tsentraliseerimine kuningavõimu ümber, saksa idakolonisatsiooni käigus oli aga esmalt vaja murda lääneslaavi hõimude vastupanu. Kõik suurriigid olid nii omades probleemides kinni püütud, et ei leitud edukama kaubanduse planeerimiseks aega. Alles hiljem, ristiusustamise ajal leiti kasulikkuts ka põhjapoolsetel Eesti aladel.
Oluliseks ajalooliseks rakurssiks oli ka 1202-1237 aastatel eksisteerinud Mõõgavendade ordu. Eesmärgiks oli allistada paganlikke liivlasi, latgaleid ja eestlasi. Olles sõjaliselt tugevaim jõud regioonis, muutus ordu aga sisuliselt sõltumatuks ning hakkas ajama iseseisvat poliitikat, alustades 1208. aastal liidus latgalitega eestlaste vastu sõda, mida nimetatakse eestlaste muistseks vabadussõjaks. Selle tagajärjel suutsid sakslased ja taanlased korraldada mitmeid rüüste- ja vallutusretkeid, mille tulemusena oli aastaks 1222 kogu mandri-Eesti allutatud. See, et Eesti oli pidevalt võõrvõimu all, aeglustas küll siinset arengut, kuid muutis seda maad omapäraseks ja modernsemaks. Kui ei oleks neid arenguid olnud, poleks ka Eesti praegu sel staadiumil nagu ta hetkel on.
Viimasteks aspektideks 16. sajandi esimese poolel Liivimaa ajaloos on kirikuelus reformatsioon , välispoliitikas suhted venelastega ning sisepoliitikas ordumeister Wolter von Plettenbergi tegevus. Saksamaalt imporditud reformatsioon jõudis Liivimaale üsna kiiresti — esimesed luterlikud jutlustajad hakkasid tegutsema juba 1520 . aastate algul, kogu protsess aga kujunes mitme aastakümne pikkuseks . Sajandi teiseks pooleks oli küll muudetud kirikukorraldus, sisulised muutused usulistes tõekspidamistes olid aga kohati väga visad levima.
Minu arvates oli just keskaeg üks olulisemaid pöördepunkt eestlaste ajaloos, kuna lihtrahvast arened stabiilne ja uudsem elanikkond. Ka sõjaliselt olid eestlased püüdlikumad ja arendasid oma relvad edaspidisele etappile. Muutusid ka traditsioonid ning kultuur sai uue hoobi.