Kes me, eestlased, tegelikult oleme? (0)

Kes me, eestlased, tegelikult oleme?
Me oleme üks huvitav rahvus – eestlased. Väikerahvana oleme maailmas tänaseks päevaks üsna palju kuulsust kogunud . Töötasin terve suve Tallinna sadamas kruiisiterminalis, kus suhtlesin igapäevaselt mitmete turistidega eri rahvustest. Ühel hommikul küsis minult abielupaar San Diegost, et milline on üks tavaline eestlane. Mul tekkis vastamise ning selgitamisega algul probleeme. Hiljem lõunapausil jäi see mõte hinge kriipima ja ma pärisin antud küsimust endaltki. Milline on siis tüüpiline eesti rahvusest inimene?
Kui mulle öelda sõna eestlane, siis see manab ette pildi tööd rabavast talupojast, kes on linastes riietes, murumüts peas ning künnab põldu. Olen mitmetelt inimestelt kuulnud arvamusi eestlaste iseloomu kohta. On öeldud , et me oleme kinnised, tagasihoidlikud, vaoshoitud, vajame distantsi, põikpäised ja kangekaelsed. Ma usun, et paljudel meist on välja löönud ka nn. eestlaslik kadedus . See tekitab meis parajat konkurentsi. Kui keegi on sinust milleski parem, siis sa teed loomulikult kõik selleks, et ise olla parem. Siit ilmneb ka hoopis positiivne omadus, eestlane on järjepidev. Kui ta on võtnud omale eesmärgi, siis ta ka täidab selle ning tunneb ainult siis rahulolu.
Ühel rahvusel ei saa olla ainult negatiivseid iseloomuomadusi. Eestlase räsitud ja orjameelses südames on läbi aegade säilinud ühtsus ning ühtehoidmine. Oleme olnud võõrvõimude all sajandeid . Me kuulutasime end iseseisvaks, kuid jõuga võeti vabadus meilt ära. Üheskoos ilma vägivallata ning ohvriteta laulsime end taas vabaks. Milline tegevus ja sündmus toob kokku ülimalt palju eestlasi? Vastus on imelihtne – loomulikult laulmine ning laulupidu . Nõmme Gümnaasiumi vilistlane ja endine Eesti Vabariigi president Lennart Meri kõneles 1999. aasta laulupeol nii: „Laulupidu on südameasi nagu eesti keel ja meel, nagu armastus. Moed tulevad ja lähevad, aga rahvas ja riik jääb. Laulud on olnud meie relvad ja laulupeod meie võidud.“ Pean tõdema, et ma pole elus midagi nii ühendavat kogenud, kui on seda eestlaste laulupeod. Pole vahet, kas sa oskad laulda või mitte. Ühtsustunne on see, mis loeb. Äärmiselt ülev tunne tekib, kui võtad võhivõõrastel kätest kinni ning laulad täiel häälel koos kümnete tuhandete kaasmaalastega eestlase jaoks kõige pühamaid laule. Eestlane suudab olla peale kangekaelsuse ka soe, ühtne ja kokkuhoidev inimene. Peale laulupidu pidasin diskussiooni oma lähemate sõpradega eestlaste ühtehoidmise teemal. Jõudsime üsna kiirelt järeldusele, et igaüks meist peaks olema igapäevaselt vähemalt sama soe ja ühtehoidev kui laulupeol.
Eestlased on tänaseks maailmas kanda kinnitanud pea kõikjal ning ka paljudes eluvaldkondades tuntust kogunud. Oleme leiutanud Skype -i, esimestena e-riiki kasutama hakanud, me infotehnoloogilised saavutused on maailmale eeskujuks. Ajaloos oleme pidanud taluma repressioone ning osad me kaasrahvuslased olid sunnitud alustama elu mõnes teises riigis. Sellega meenub mulle Ernest Hemingway kuulus lause tema teosest „Kellel on ja kellel pole“: „Igast maailma sadamast võib leida vähemalt ühe eestlase.“ Pean nentima , et eestlane on inimene, kes tunneb uhkust enda üle. Tartu ülikooli emakeeleõpetuse professor Martin Ehala on öelnud : „Õige eestlane räägib emakeelena eesti keelt, elab Eestis ja teostab end eesti kultuuris. Eestlane armastab Tammsaaret ja Kivirähki ning poetab laulupeol pisara.“ Ehala tsitaadis peitub eneseuhkus positiivses mõttes. Me loeme enda rahvuskaaslaste väärtkirjandust, räägime oma rahvuskeelt, elame omaenda riigis ning võtame osa eestlaste suursündmustest. Me peaks tundma rahulolu selle üle, et sellised võimalused meil rahvusena eksisteerimiseks on üldse antud.
Eestlane on tõesti üks huvitav, kuid ka veidi imelik rahvus. Meie olemus jääb siiski kohati dualistlikuks. Väliselt paistame mõnikord tagasihoidlikud ning vaoshoitud, kuid sisemiselt oleme ikkagi soojad , ühtehoidvad, järjekindlad, enese üle uhked inimesed. Mul on au olla eestlane ning olen siiralt tänulik , et mulle on antud võimalus siia laia maailma sündida just sellisena nagu ma olen. „Eestlane olen ja eestlaseks jään, kui mind eestlaseks loodi. Eestlane olla on uhke ja hää, vabalt vaarisa moodi. Jah, just nõnda vabalt vaarisa moodi, nende mehiste meeste moodi.“
Märten Mändla
12 R