muinasjutt Tallinna loomaaia ahvipuuris elas üks tore ahvipere. Ema, isa, kaks tädi, üks vanaisa ja kaks lapselast Saki ja Maki. Lapsed olid täis koerustükke. Küll nad ronisid ja hüppasid seal, kus neil keelatud oli, loopisid üksteist banaanide ja apelsinidega ja ei tahtnud õhtul õigel ajal magama minna. Kõige rohkem pahandas vanaisa siis, kui oli õhtune kirpude otsimise aeg. Saki aga ei suutnud kuidagi paigal istuda. Siis ühel kenal kolmapäeval oli äkki puuri uks praokile jäänud ja üleannetud ahvipojad ei jätnud juhust kasutamata ning hiilisid välja. Maki teadis rääkida, kuna ta oli ükskord kuulnud ühte loomaaia külastajat rääkimas, et seal kaugel üle mere Ameerika vihmametsas oleks alles hea ja tore elu nendel ahvilastel. Nad otsustasid suunduda sadamasse. Õnneks juhtus just üks laev lõuna ajal Ameerikasse minema. Ahvid ronisid salaja mööda laeva kinnitusköisi laevale ja peitsid ennast kööki.
Naljalugu Ühel kenal päeval astub väike koolijüts Mart kooli poole, aga imestuseks on ta ainuke kes kooli poole tammub. Ta ümises omaette väikest laulujuppi. Varsti jõudis ta kooliukse juurde. Tegi ukse lahti ja astus sisse. Mitte kedagi polnud ringi jooksmas. Mitte ühtegi tema sõpra polnud teda garderoobis ootamas. Viskas oma riided nagisse, võttis oma koolikotti ja läks klassi. Mart on jällegi hämmingus. Isegi õpetaja pole klassis. ,,Kus küll kõik on?" pomiseb Mart omaette. Ta astus klassist välja ja läks koolimaja peale jalutama, otsides teisi. ,,Halloo! Kas siin on keegi? Õpetaja? Kristjan?" hüüdis ta koolimaja koridoris kõndides, kuid mitte keegi ei vastanud talle. Olid möödunud paar tundi, kui ta otsustas minna koju ja küsida ema käest, et miks kedagi koolis polnud. Mart lausa jooksis koju. Viie minuti pärast oli ta juba kodus. Koduuksest sisse tormates, jooksis ta kohe ema juurde. ,,Ema, miks mitt...
Pilt Ükskord elasid metsas kaks ülilaiska venda, kes olid nii laisad, et ei viitsinud isegi toast õue minna, vaid olid toas ja vaatasid televiisorit või mängisid miilitsat ja pätti. Ühe nimi oli Adolf ja teist hüüti Jossifiks. Kenal pühapäevasel pärastlõunal peale pudru söömist otsustasid poisid hakata miilitsat ja pätti mängima. Mänguhoos aga sattusid poisid enda suure ja uhke maja kõledale pööningule. Pööningul aga poiste mänguhoog rauges ja nad hakkasid vaatama igasuguseid huvitavaid vanu asju mida nende isa Peep oli kogunud oma pika ja huvitava eluaja jooksul. Nad leidsid vanu riideid ja peakatteid, mis oli hiirte poolt läbi näritud, vanu mööbli tükke, mis olid juba saepuruks mädanenud
ametliku jaanitule korraldajad organiseerivad. Tule ääres maitsti pühadetoitu ja joodi jaaniõlut või kalja. Praegused linnajaanituled oma laialdase toitlustuse, õllemüügi, kontsertite ja tantsumuusikaga sarnanevad kunagistele küla- ja mõisajaanituledega. Kära- ja rahvarohkete pidude kõrval on aga alati süüdatud tuli oma kodumaja juures, kuhu kogunes pere, palgalised ja linnasugulased. Tänapäeval teevad oma elamises, kamina või tuleaseme juures, veekogu kaldal või kenal aasal ühistuld sagedasti sõbrad või sõpruskonnad. Laulmine on jaanitulest lahutamatu, nii et perekonna või sõpruskonna lõkke ääreski lauldakse ja mängitakse, kuid reeglina on need vaiksemad ettevõtmised. Jaanilaupäeva öösel on läbi aegade paadiga sõidetud, põletatud seal tõrvikuid või küünlaid, mis hämaruses pimedaks ju õigupoolest ei lähegi peegelduvad tumedal veel. Rituaalsed toidud jaanipäeval olid sõir, kohupiimakorbid ja kohupiimatoidud.
ametliku jaanitule korraldajad organiseerivad. Tule ääres maitsti pühadetoitu ja joodi jaaniõlut või kalja. Praegused linnajaanituled oma laialdase toitlustuse, õllemüügi, kontsertite ja tantsumuusikaga sarnanevad kunagistele küla- ja mõisajaanituledega. Kära- ja rahvarohkete pidude kõrval on aga alati süüdatud tuli oma kodumaja juures, kuhu kogunes pere, palgalised ja linnasugulased. Tänapäeval teevad oma elamises, kamina või tuleaseme juures, veekogu kaldal või kenal aasal ühistuld sagedasti sõbrad või sõpruskonnad. Laulmine on jaanitulest lahutamatu, nii et perekonna või sõpruskonna lõkke ääreski lauldakse ja mängitakse, kuid reeglina on need vaiksemad ettevõtmised. Jaanilaupäeva öösel on läbi aegade paadiga sõidetud, põletatud seal tõrvikuid või küünlaid, mis hämaruses pimedaks ju õigupoolest ei lähegi peegelduvad tumedal veel. Rituaalsed toidud jaanipäeval olid sõir, kohupiimakorbid ja kohupiimatoidud.
on koos seal kogu Kirjanike Liit ei mahu minu sõnum seenekorvi ka moosipurk jääb justkui kitsaks tal mind igal õhtul näed vaid välja kõrtsist ööhämarusse vankumas ta all 1989 (P.Beier ,,Saatmata kirjad", Verb 2007) Eesti neiu- moguci all Klooga rannas keegi neeger kena eesti neiuga püüdis juttu alustada aga ilma tuluta lennujaamas sama neeger kenalt eesti neiult taas küsis aga ei saand vastust mitte mingisugust ta läks siis Viru varieteesse tellis kõige kangemat ühel kenal eesti neiul kes näis juba langevat nõnda madalale et ta heitis pilgu neegrile aga siis ka temast põrkus õuduses ta eemal ei see olnud õige neeger näinud neiu kohkudes olnud hoopis Priidu Beier põsed naerulohkudes JUPITERI KORRALDUS Ma saan teile lubada ainult lund vihma ja rahet Mõnikord ka taevamannat heeringaid ja konni Kõmistas Jupiter äikesemürina saatel vaese hirmus väriseva Tartu linna kodaniku P. B. kõrva Aga koristage minu silmade eest
Miks peab rakke hukkama? Apoptoos on aga hoopis teine teema. Kui nekroos saab alguse õnnetusest, siis apoptoosi käivitab organismi otsus: mingi hulk rakke on oma aja ära elanud, vigased või muidu jalus ja peavad seetõttu surema. Rakkude õigeaegne kontrollitud suremine on organismi kasvu, arengu ja tervise seisukohalt sama oluline kui nende sündimine ja töötamine. Kui inimene on alles pisike punn ema kõhus, meenutavad tema käed aerusid või lauatennisereketeid. Ühel kenal embrüonaalse arengu päeval tõmbab aga organism käemõlale neli jutti peale ja ütleb: nende joonte alla jäävad rakud koolgu maha! Algab apoptoos, mille lõpuks sirgub aeruga sarnaneva käe asemele viie sõrmega käsi. Sihipärane suunatud rakkude suretamine on igati kasulik: tipi sa arvutisse doktoritööd või sisesta säästupoe kassas hindasid, kui sõrmede asemel lohiseb randmest allapoole loib! Samalaadne rakkude hukkamine käib kogu organismis looteeast surmani.
Tule ääres maitsti pühadetoitu ja joodi jaaniõlut või kalja. Praegused linnajaanituled oma laialdase toitlustuse, õllemüügi, kontsertite ja tantsumuusikaga sarnanevad kunagistele küla- ja mõisajaanituledega. Kära- ja rahvarohkete pidude kõrval on aga alati süüdatud tuli oma kodumaja juures, kuhu kogunes pere, palgalised ja linnasugulased. Tänapäeval teevad oma elamises, kamina või tuleaseme juures, veekogu kaldal või kenal aasal ühistuld sagedasti sõbrad või sõpruskonnad. Laulmine on jaanitulest lahutamatu, nii et perekonna või sõpruskonna lõkke ääreski lauldakse ja mängitakse, kuid reeglina on need vaiksemad ettevõtmised. Viimasel poolsajandil on lõkke ääres tihti kõlanud kitarrisaade, sest populaarset pilli oskavad paljud mängida ja seda on lihtne kaasa võtta. Meenutagem, et 19. sajandil kuulus väiksemate koosviibimiste juurde kannel, suuremate pidude juurde lõõtspill - peamine
See uuem tava on nüüdseks tuntud juba üle maa. Vallalised tüdrukud kogunevad ringmänguks. Ringi keskel on seotud silmadega pruut. Lauldakse tuttavat ,,Pruudipärja laulu" (laenatud saksa folkloorist, tuntud C. M. v. Weberi ooperi ,,Nõidkütt" vahendusel): Me pruudipärga punume sul kaunil roosilillil ja tantsule sind saadame nüüd kenal pulmapillil. Ref.: ilus haljas, ilus haljas, Ilus haljas pruudipärg! Mul aias kasvas kaunisti küll mirte igasugu. Kus viibid, armas peiuke, et neist ei peeta l Ref.: Pruut ketras seitsme aasta sees
hulgas, ulatudes isegi Euroopasse- Balkanimaadesse ning isegi Poola-Leedu Liitvabariigi lõunaosani. Riigi langusaastatel võttis impeerium osa isegi I maailmasõjast 1914. aastal, kuuludes Ottomani-Saksa liitu, kuid just seal hävitatigi riik täielikult. Peale sõda jaotati impeerium võitjate poolt Sevres rahulepingu alusel. Türgi Vabariigi ajastu Istanbuli ja Izmiri okupatsioon liitlasvägede poolt peale I maailmasõda viis Türgi Rahvusliku Liikumise asutamiseni. Mustafa Kenal Pasha juhtimisel toimus Türgi Iseseisvussõda, mille eesmärk oli Sevres rahulepingu tingimuste tühistamine. 18. septembril 1922. aastal tõrjuti tagasi okupatsiooniväed ning sündis uus Türgi riik. 1923. aastal tunnustati Türgi Vabariigi suveräänsust ning riik kuulutati välja 29. oktoobril 1923. aastal- pealinnaks nimetati Ankara. Esimeseks presidendiks sai Kemal Pasha, kes tegi kohe palju radikaalseid reforme proovides samas säilitada jäänuseid Ottomani Impeeriumist
jaanitule korraldajad organiseerivad. Tule ääres maitsti pühadetoitu ja joodi jaaniõlut või kalja. Praegused linnajaanituled oma laialdase toitlustuse, õllemüügi, kontsertite ja tantsumuusikaga sarnanevad kunagistele küla- ja mõisajaanituledega. Kära- ja rahvarohkete pidude kõrval on aga alati süüdatud tuli oma kodumaja juures, kuhu kogunes pere, palgalised ja linnasugulased. Tänapäeval teevad oma elamises, kamina või tuleaseme juures, veekogu kaldal või kenal aasal ühistuld sagedasti sõbrad või sõpruskonnad. Laulmine on jaanitulest lahutamatu, nii et perekonna või sõpruskonna lõkke ääreski lauldakse ja mängitakse, kuid reeglina on need vaiksemad ettevõtmised. Viimasel poolsajandil on lõkke ääres tihti kõlanud kitarrisaade, sest populaarset pilli oskavad paljud mängida ja seda on lihtne kaasa võtta. Meenutagem, et 19. sajandil kuulus väiksemate koosviibimiste juurde kannel, suuremate pidude juurde lõõtspill -
Aga pigem on siiski põhjendatud nende käsitlus kahe eraldi foneemina, nt varss farss Eesti keeles ei ole aspireeritud klusiile (kh, th, v.a lausungilõpulises positsioonis). Mida konsonantühenditest tead, kahe-kolme-nelja- või viieliikmelised, sõna algul või lõpus. Fonotaktika - Sõnastruktuuri reeglistik , millele peavad alluma kõik keele sõnad. Moodustades sõnu viiest häälikust [k l n a e], võime saada järgmisi kombinatsioone, nt: knael, klena, nkale, nleka, kanel, kenal, lekan, laken, lenak, nalek, aklen, lanke, nekla, ankle, enlka, leakn, naekl jne Neist pole peaaegu ühelgi sõnal tähendust Paremini sobiksid eesti keele süsteemiga: kanel, kenal, lekan, laken, lanke, nakle, nekla, aklen Halvemini sobiksid: klena, lenak, nalek, ankle Üldse ei sobiks: nkale, nleka, enlka, leakn, naekl V õõrsõnade kodunemisel ning tsitaatsõnade mugandamisel osalevad fonotaktikareeglid pidevalt saksa Schleif > eesti lehv
korraldajad organiseerivad. Tavaliselt maitsti tule ääres pühadetoite ning joodi jaaniõlut või kalja. Praegused linnajaanituled oma laialdase toitlustuse, õllemüügi, kontsertide ja tantsumuusikaga sarnanevad kunagistele küla- ja mõisajaanituledega. Kära- ja rahvarohkete pidude kõrval on aga alati süüdatud tuli oma kodu juures, kuhu kogunes pere, palgalised ja linnasugulased. Tänapäeval teevad oma elamises, kamina või tuleaseme juures, veekogu kaldal või kenal aasal ühistuld sagedasti sõbrad või sõpruskonnad. 19. sajandil kuulus väiksemate koosviibimiste juurde kannel, suuremate pidude juurde lõõtspill - peamine tantsumuusika pill. Mitmel pool maal mängisid enne Teist maailmasõda kohapealsed orkestrid, pasunakoorid, hiljem muudki populaarse muusika ansamblid, kes saatsid estraaditähti. Viimastel kümnenditel on aga taaselustatud torupillimuusika, üha enam on ka lõõtsa- ja karmoskamängijaid
mürgisemad on metüülalkohol ehk puupiiritus, mis omakorda põhjustab maksatsirroosi ning suuremas koguses ka pimedaks jäämist, ja kõhtu puhitav gaas, mis väljendub halvalõhnaliste fekaalide ja peeruna. Siinkohal ei tasu unustada, et need on vaid kaks 80st toksiinist, mis on põhimõtteliselt kõik kesknärvisüsteemi mürgid. *Pikaajaline pärmseene infektsioon võib esile kutsuda näiteks maksatsirroosi. Igatpidi ontlikul ja kenal koduperenaisel, kes kunagi ei tarvita alkoholi, avastatakse ühel hetkel maksatsirroos. Kuidas ? Kust? Põhjuseks võib olla aga aastaid kestnud pärmseen, sest päevast päeva perekonnale ja sõbrannadele hõrke küpsetisi pakkudes on ju kerge pärmseene lemmiktoidusega märkamatult liialdada, *Silmade probleemid (lühinägelikkus, silmade väsimine jne) puupiiritus mõjub kõige esimesena meie nägemiskeskusele. Puupiirituse mürgituse tagajärjel võib isegi pimedaks jääda.
ametliku jaanitule korraldajad organiseerivad. Tule ääres maitsti pühadetoitu ja joodi jaaniõlut või kalja. Praegused linnajaanituled oma laialdase toitlustuse, õllemüügi, kontsertide ja tantsumuusikaga sarnanevad kunagistele küla- ja mõisajaanituledega. Kära- ja rahvarohkete pidude kõrval on aga alati süüdatud tuli oma kodumaja juures, kuhu kogunes pere, palgalised ja linnasugulased. Tänapäeval teevad oma elamises, kamina või tuleaseme juures, veekogu kaldal või kenal aasal ühistuld sagedasti sõbrad või sõpruskonnad. Laulmine on jaanitulest lahutamatu, nii et perekonna või sõpruskonna lõkke ääreski lauldakse ja mängitakse, kuid reeglina on need vaiksemad ettevõtmised. Laste jaoks on see öö, mil võis olla päikesetõusuni. 7 20. augustil tähistatakse Eestis taasiseseisvumispäeva. 20. augustil 1991. a. kuulutas
ametliku jaanitule korraldajad organiseerivad. Tule ääres maitsti pühadetoitu ja joodi jaaniõlut või kalja. Praegused linnajaanituled oma laialdase toitlustuse, õllemüügi, kontsertite ja tantsumuusikaga sarnanevad kunagistele küla- ja mõisajaanituledega. Kära- ja rahvarohkete pidude kõrval on aga alati süüdatud tuli oma kodumaja juures, kuhu kogunes pere, palgalised ja linnasugulased. Tänapäeval teevad oma elamises, kamina või tuleaseme juures, veekogu kaldal või kenal aasal ühistuld sagedasti sõbrad või sõpruskonnad. Laulmine on jaanitulest lahutamatu, nii et perekonna või sõpruskonna lõkke ääreski lauldakse ja mängitakse, kuid reeglina on need vaiksemad ettevõtmised. Viimasel poolsajandil on lõkke ääres tihti kõlanud kitarrisaade, sest populaarset pilli oskavad paljud mängida ja seda on lihtne kaasa võtta. Jaanilaupäeva öösel on läbi aegade paadiga sõidetud, põletatud seal tõrvikuid või küünlaid,
ametliku jaanitule korraldajad organiseerivad. Tule ääres maitsti pühadetoitu ja joodi jaaniõlut või kalja. Praegused linnajaanituled oma laialdase toitlustuse, õllemüügi, kontsertite ja tantsumuusikaga sarnanevad kunagistele küla- ja mõisajaanituledega. Kära- ja rahvarohkete pidude kõrval on aga alati süüdatud tuli oma kodumaja juures, kuhu kogunes pere, palgalised ja linnasugulased. Tänapäeval teevad oma elamises, kamina või tuleaseme juures, veekogu kaldal või kenal aasal ühistuld sagedasti sõbrad või sõpruskonnad. Laulmine on jaanitulest lahutamatu, nii et perekonna või sõpruskonna lõkke ääreski lauldakse ja mängitakse, kuid reeglina on need vaiksemad ettevõtmised. Viimasel poolsajandil on lõkke ääres tihti kõlanud kitarrisaade, sest populaarset pilli oskavad paljud mängida ja seda on lihtne kaasa võtta. Meenutagem, et 19. sajandil kuulus väiksemate koosviibimiste juurde kannel, suuremate
isegi Euroopasse- Balkanimaadesse ning isegi Poola-Leedu Liitvabariigi lõunaosani. Riigi langusaastatel võttis impeerium osa isegi I maailmasõjast 1914. aastal, kuuludes Ottomani- Saksa liitu, kuid just seal hävitatigi riik täielikult. Peale sõda jaotati impeerium võitjate poolt Sevres rahulepingu alusel. Türgi Vabariigi ajastu Istanbuli ja Izmiri okupatsioon liitlasvägede poolt peale I maailmasõda viis Türgi Rahvusliku Liikumise asutamiseni. Mustafa Kenal Pasha juhtimisel toimus Türgi Iseseisvussõda, mille eesmärk oli Sevres rahulepingu tingimuste tühistamine. 18. septembril 1922. aastal tõrjuti tagasi okupatsiooniväed ning sündis uus Türgi riik. 1923. aastal tunnustati Türgi Vabariigi suveräänsust ning riik kuulutati välja 29. oktoobril 1923. aastal- pealinnaks nimetati Ankara. Esimeseks presidendiks sai Kemal Pasha, kes tegi kohe palju radikaalseid reforme proovides samas säilitada jäänuseid Ottomani Impeeriumist
ametliku jaanitule korraldajad organiseerivad. Tule ääres maitsti pühadetoitu ja joodi jaaniõlut või kalja. Praegused linnajaanituled oma laialdase toitlustuse, õllemüügi, kontsertite ja tantsumuusikaga sarnanevad kunagistele küla- ja mõisajaanituledega. Kära- ja rahvarohkete pidude kõrval on aga alati süüdatud tuli oma kodumaja juures, kuhu kogunes pere, palgalised ja linnasugulased. Tänapäeval teevad oma elamises, kamina või tuleaseme juures, veekogu kaldal või kenal aasal ühistuld sagedasti sõbrad või sõpruskonnad. Laulmine on jaanitulest lahutamatu, nii et perekonna või sõpruskonna lõkke ääreski lauldakse ja mängitakse, kuid reeglina on need vaiksemad ettevõtmised. Viimasel poolsajandil on lõkke ääres tihti kõlanud kitarrisaade, sest populaarset pilli oskavad paljud mängida ja seda on lihtne kaasa võtta. Meenutagem, et 19. sajandil kuulus väiksemate
ametliku jaanitule korraldajad organiseerivad. Tule ääres maitsti pühadetoitu ja joodi jaaniõlut või kalja. Praegused linnajaanituled oma laialdase toitlustuse, õllemüügi, kontsertite ja tantsumuusikaga sarnanevad kunagistele küla- ja mõisajaanituledega. Kära- ja rahvarohkete pidude kõrval on aga alati süüdatud tuli oma kodumaja juures, kuhu kogunes pere, palgalised ja linnasugulased. Tänapäeval teevad oma elamises, kamina või tuleaseme juures, veekogu kaldal või kenal aasal ühistuld sagedasti sõbrad või sõpruskonnad. Laulmine on jaanitulest lahutamatu, nii et perekonna või sõpruskonna lõkke ääreski lauldakse ja mängitakse, kuid reeglina on need vaiksemad ettevõtmised. Viimasel poolsajandil on lõkke ääres tihti kõlanud kitarrisaade, sest populaarset pilli oskavad paljud mängida ja seda on lihtne kaasa võtta. Meenutagem, et 19. sajandil kuulus väiksemate koosviibimiste juurde kannel, suuremate
Tallinn: Ilo 2001 4. Liiri-lõõri, lõoke, Holger Pukk. Memme, palun loe mulle! Tallinn: Ilo 2001 5. Lõoke, Rein Saluri. Linnud. Tallinn: Eesti Raamat 1981 6. Liiri-lõõri lõoke, Ernst Enno. Lastelaulud. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus 1955 7. Lõokese laul, Karl Eduard Sööt, lk. 17. Lastelaulud. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus 1955 18 TOONEKURG TOONEKURG on üks väga tark ja suurte annetega lind. Kergel ja kenal, rahulikul ja uhkel sam- mul käib ta oma teed, ilma vaevata tõuseb ta paari hüppega maast üles. Kurg ei ole arg, vaid väga ettevaatlik lind. Ta võtab igast inimese tööst ja talitusest osa, harjub kiiresti majaelani- kuks, käib toas sisse-välja, sõbruneb inimesega kiiresti, kui ka inimesel endal ei ole tema vastu kurje plaane. Valge-toonekurge on mõnel pool nimetatud ka pühaks linnuks (Jämaja, Helme),
vikatit, lugedes minuteid, millal pingule tõmmatud elulõnga jõuaks läbi lõigata. Aga mahedad neiusilmad valvasid lahkesti haige üle, pehmed virgad käed kohendasid kõvaks läinud aset, kastsid kuivanud suud magusa märjaga, meelitasid põgenevat eluvaimu rohtudega tagasi. Ja kondine tont sängi ees peitis nurisedes vikati selja taha, astus iga päev ukse poole, kuni viimaks üle läve õue ja sealt oma koledasse kodusse põgenes. Ühel kenal hommikul lõi paraneja silmad lahti ja nägi otsekohe kaht ilusat silma, mis armsa naeratusega tema üle kummardusid ja kohe ehmudes jälle kadusid. «Ara põgene, ingel!» sosistasid haige huuled. «Oled sa minu Helene?» Ilusad silmad jäid kadunuks. Paraneva rüütli noorusjõud aga hakkas häbenema, sirutas ja raputas end, sasis haigusest kinni ja heitis ta välja. Paari päeva pärast tõusis noormees tervena haigesängist ja võis jumalat ning oma heldeid hoolitsejaid südamest tänada
Vajadusel kirjutab ka käega peopessa aastaarve ja viib sind kättpidi mõne olulisema seinakatte või mööblieseme juurde, imiteerides selle kunagist otstarvet. Pean ausalt tunnistama, et nii ehedat kuningapaleed ei ole mina varem näinud - tundub, nagu oleksid 63 kuningas Luis I ja tema naine Maria Pia ühel kenal XIX sajandi päeval lihtsalt lossiukse lukku keeranud ja jätnud võtme mati alla - kõik on just täpselt nii nagu võiks elanikud iga hetk koju naasta. Tavaliselt laiuvad lossides tühjad toad, täis vaid mõningaid (mujalt kokku kogutud) mööbliesemeid ja seina- ning laemaale. Palacio de Ajuda's on alles iga viimane kui pisiasi, alates nõudest ning lõpetades kuninganna Singeri õmblusmasina (esimene omataoline Portugalis) ja tualettruumiga. Isegi seinalülitid (palee
annaabi.ee 
