Äkki on meie maailm tolmutera ja mingi hiiglane astub sellele. MIDA VANAL AJAL KLAASIKILDUDEGA TEHTI.vaadati läbi nende, kollane (rõõmus), punane ähvardav, sinine- nutt kippus peale, roheline-.ilus VEEL KILDUTEST JA ÜHEST VANAST LOOST NENDEGA SEOSED. taldrikute killud, äkki elas kunagi kuningatüdruk ja oli ka loss. VANA AJA PÕLLEDEST JA ERITI PÕLLETASKUTEST.-põlled olid tumedad ja pandi kleidi peale, et kleit mustaks ei läheks. ÜKS NÄIDE SELLEST, KUIDAS VANAL AJAL TÜLITSETI.-tüli hüppenööriga, leppimine JONNIMINE, KUIDAS, KUIDAS LÕPPES.-jonnis,et õue ei saa, sai poriseks, vanaema vaikis sellest. POODIDEST JA POES KÄIMISEST-olid leivapoed jne. MIDA LAPSED SUVEL TEGID- maal käisid LOOMADEST- KASSIST, NIMI PAMBU. Süsimust siidine karv, rinna eest valge vest ja jalas lumivalged sokid.kurgu all valge laiguke nagu kikilips. Tore kass, ükskord ei tulnud enam tagasi. KELDIVANAMEES, KES OLI KURI
Andrus Kivirähk ,,Mees, kes teadis ussisõnu" Teos ilmus aastal 2007 ja sai kaks kirjandusauhinda. Tegevus toimub muistsel ajal, kui eestlased olid veel metsarahvas ja oskasid ussikeelt. See on peategelase Leemeti tagasivaade oma traagilisele, kannatusi täis elule. Siin põrkub 3 maailma: vanadele tavadele truuks jäänud metsarahvas; külla kolinud ja kõik uue omaks võtnud rasket tööd armastavad inimesed ja munkade ning raudmeeste maailm, keda külarahvas ülistab. Põhiprobleem on see, kuidas inimesed on võimelised uskuma ja omaks võtma kõike, mida neile ette söödetakse. Leemet jääb kahe leeri vahele ja teeb otsuse jääda metsa. Autor taunib kaasaegset mentaliteeti- uue jumaldamist ja vana põlgust. Teose meeleolu on pessimistlik, seda leevendab kivirähalik huumor. Autor küsib: ,,Kui kaugel on aeg, kus meie endi raamatud tunduvad meile ussikeelsed? Tegelased: Leemet- viimane mees, kes teadis ussisõnu, meenutab oma elu, mis on täis nukrust ja kannatusi.
.. Jüri Parijõgi Külaliste leib Illustreerinud Silvi Väljal, „Eesti Raamat“1977 "See oli siis, kui vanaisa oli alles poisike... Rehetare ahjus hõõguvad viimased söed… Täna ei tehta tööd, sest on neljapäeva õhtu. Istutakse kolde ees pirrutule ümber ja aetakse vaikselt juttu." Jüri Parijõe raamatus "Külaliste leib ja teisi eesti muinasjutte" on 24 muinasjuttu. Lood pajatavad sellest, kuidas vanasti Eestimaal elati, töötati ja mida inimesed uskusid ja kartsid, kuidas nad suhtusid loodusesse ja said läbi metsloomade ja lindudega. "Puuvaras ja Metshaldjas", "Kaevust saadud õnn", "Näkk sulaseks", "Ussikuningas", "Rahakatel", "Imekivi", "Seitse venda ja seitse õde", "Pöialpoiss". Kui isa kinkis raamatuid Illustreerinud E. Maisaar Raamat sisaldab jutukesi ja meenutusi lapsepõlvest. Kui isa kinkis
,,Titanicu" esemeid, nagu taldrikud ja masinaruumist pärit pronkssildid. Laevalt toodi üles isegi illuminaatorid ja üks massiivne aurumasina muhv. Kuna laevalt toodi palju asju, hakati ekspeditsiooniga tegelevaid inimesi nimetama hauarüüstajateks. Siiski saadi ,,Titanicu" vraki juurde sukeldudes palju uut teavet. Olulisem neist oli kindlasti see, et laev murdus keskelt pooleks. Kui seda poleks teada, tooksid inimesed võib olla siiamaani päevavalgele uusi võimalusi, kuidas luksusauriku vrakki pinnale tuua. Sonariga tehti kindlaks, et kokkupõrkel jäämäega tekkis ,,Titanicu" keresse allpool veeliini kuus suhteliselt väikest lekki, mille kogupindalaks võis olla 1,2 m2. Saatuslikuks sai aga nende ebaühtlane jaotamine. ,,Titanicu" hukku hakati kujutama erinevates raamatutes väga erinevalt. Kus on suitsu, seal ka tuld. Tragöödia kohta ilmusid ka filmid. Umbes aasta pärast laeva hukku ilmus esimene seda tragöödiat kajastav tummfilm
keda ma tundsin, ja kuulub seepärast arhitektuuri segastiili. Ebausk, mida siin on puudutatud, valitses läänes üldiselt laste ja orjade hulgas selle loo ajajärgul, see tähendab, kolmkümmend või nelikümmend aastat tagasi. Kuigi mu raamat on mõeldud peamiselt poiste ja tüdrukute meelelahutuseks, loodan, et seda ei lükka tagasi ka mehed ja naised, sest minu plaani kuulus püüda täisealistele meeldivalt meelde tuletada, mis nad olid kord ise, kuidas nad tundsid, mõtlesid ja rääkisid ja missugustest kummalistest ettevõtetest nad mõnikord osa võtsid. 1. P E A T Ü K K «Tom!» Ei mingit vastust. «Tom!» Mingit, vastust. «Huvitav, kus see poiss peaks olema. Kuule, Tom!» Vana daam tõmbas prillid alla ja vaatas üle nende toas ringi; siis lükkas ta nad üles ja vaatas nende alt. Ta vaatas harva või mitte kunagi nii väikest asja nagu poiss läbi prillide,
Rahu ja rõõmu päevad – kedagi ei pandud vangi, vange vabastati. Pidustuste paigaks teater, tseremoonia etendus. Ka suurimad luuleteosed Dionysosele. Dionysos suri külmade tuleku aegu, nagu Persephonegi, kevadel ärkas ellu (tema ülestõusu pühitsemine=Dionysose pidustused). Dionysose kummardajad uskusid, et Dionysose suremine ja ülestõus näitab, et hinge elab igavesti pärast ihu surma edasi – see on osa Eleusise müsteeriumidest. 4. Kuidas maailm ja inimsugu loodi Kõigepealt oli suur segadus, pimedus. Selle keskel sündisid öö ja surm. Nendest sündis mingi armastus ja armastusest valgus ja siis Maa ehk Gaia. Esimesed olevused oli maa ja taeva lapsed. Neist edasi tekkisid kükloobid ja siis titaanid, seejärel jumalad ning lõpuks gigandid ja fuuriad (kargasid välja Taeva verest peale seda kui titaan Kronos isa vigastas). Fuuriad jäid allilma maapealseid patustajaid karistama.
on kahekõnes meie ettekujutustega ajaloost. 1990. aastate populaarseim romaan tõenäoliselt on ka Kivirähki "Rehepapp ehk November"(2000), lugu leiab aset ajal, mil valitses veel mõisa käsk. Kuigi Kivirähni esitatud pilt maarahvast näib esmalt negatiivne ei ole asjad kehtivalt nii ja Kivirähi tegelased pole mingid allaheitlikud tööorjadest talupojad vaid maaseadusi tundvad nii ,et tüssata vanapagant ei ole neile väljakutseks. Nad näevad enda maailma kui killukest osa suuremast ilmatervikust kuhu kuulub kõiksugu vaime ja hingesid. Parunid aga valitsevad maad vaid näiliselt, sest nad ei mõista selle sugavamt olemust. "Rehepappi" higestatud maailma on karm paik, kes tuleb ülimalt ettevaatlik olla, et ellu jääda.Nagu ajastule kohane nii ka Kivirähna proosades on ka märkimisväärne see, et senisest rohkem pöörati tähelepanu segadusele milleks on inimese enesemääratlus, küsimused nagu kes ma olen? ja
pärast “seda”. Ta liikus linnas edasi ja käis läbi söögimajast, kust ta võttis pitsi viina ja piruka. Mõni hetk hiljem lõpetas ta joobununa põõsas puhates. Unes nägi ta end väiksena isaga jalutamas. Nad kõndisid mööda ühest kõrtsist, kust tuli järsku välja hulk joobunud inimesi ja üks neist lubas kõik oma nõrga hobusega koju viia. Kuid ilmselgelt pole see tegelikult võimalik, kuna rahvast oli liiga palju, mees tahtis lihtsalt oma hobust surnuks peksta. Ta nägi kuidas hobune piinles ja tal hakkas hobusest kahju. Hobune suri. Ta ärkas hingeldades ülesse. Ta hakkas kahtlema, kas suudab “seda” üldse teha kui ei suuda isegi hobuse piinamist pealt vaadata. Hakkas saabuma õhtu ja ta hakkas kodu poole liikuma, millegipärast ringiga läbi turu. Seal märkas ta Aljona Ivanovna õde. Ta kuulis, et õde pole homme kella seitsmest enam kodus ja nägi selles head võimalust. Korraga oli tal ununenud kui väga ennist kartis seda teha. VI- lk 62
Kõik kommentaarid