FRANGI RIIK (4.-8.saj): 1. Lääne-Rooma riigi langus ja Frangi riigi kujunemine: 4.saj lõpul panid Aasia stepialadelt Euroopasse tunginud hunnide hõimud aluse suurele rahvasterändele. Hunnide sõjaline üleolek sundis Rooma riigi piiride taga elavad germaanlased liikuma ja nad asusid tervete hõimude kaupa elama Lääne-Rooma riigi aladele. Germaanlased olid nominaalselt küll keisritega liitlassuhetes, ent tegutsesid neist sisuliselt sõltumatult. Lääne- Rooma keisrite kontroll riigi provintside üle kadus järk-järgult. 476.a kukutas germaanlasest väepealik Odoaker viimase keisri Romulus Augustuluse ning tunnustas Ida-Rooma (e Bütsantsi) keisrit ülemvalitsejana. Lääne-Rooma keisririigi langust loetakse ühtlasi vanaaja lõpuks. 5.saj lõpul tungisid seni Reini jõe alam- ja keskjooksul elanud frangid
patriarh. Nagu teisedki ametnikut, pidi ka patriarh kuuletuma keisrile. Patriarh ei saavutanud kunagi sellist sõltumatust, nagu oli Rooma paavstil. Hoolimata sellest, et Bütsantsi keisrid pidasid end ristiusu kirikute ja Rooma paavstide ülemvalitsejateks, ei suutnud nad paavste enda võimu all hoida. Bütsantsi keisrid olid piiramatu võimuga valitsejad. Nad ümbritsesid end suure luksusega ja nad kandsid kullaga kaunistatud rüüd. Keisritega suhtlemiseks olid ette nähtud üksikasjalikud reeglid. Kõik pidi rõhutama, et valitseja seisab alamatest kõrgemal. (Rahvas < Patriah < Keiser < Jumal) (lk 48) 5. Bütsantsi suhted muu maailmaga Rahvastiku koosseisult oli Bütsants väga kirev riik. Lisaks põhirahvale, kreeklastele, elasid siin paljude teistegi rahvuste esindajad. Kõiki keisri alamaid, vaatamata nende rahuslikule päritolule, nimetati romealasteks. Bütsantsi
nunn Jutta käe all. 18-aastaselt ühines tabenediktlaste orduga. Peale Jutta surma 1136. aastal sai Hildegardist prioress ning aastal 1147 otsustas ta kloostri kogukonnaga kolida Rupertsbergi Bingenis, kus ta sai kloostri abtissiks. Hiljem rajas ta mitmeid teisi nunnakloostreid. Hildegard oli mõjuvõimas naine, kes pidas aru nii paavstide kui keisritega. Ajaloos poldud teda enne 16. sajandit pühakuks kanoniseeritud, ehkki seda üritati mitmeid kordi (viimane toimus 1244. aastal). 16. sajandi lõpus nimetati ta ilma ametliku kanoniseeringuta pühakuks, tema püha päeva tähistatakse 17. septembril. Hildegardist on säilinud ligi sada kirja nii keisritele, paavstidele, nunnadele ja aadlikele. Ta kirjutas umbes 70 luuletust ja üheksa raamatut. Tähtsamad neist olid "Scivias" ("Tunne teid!"), "Liber Vitae Meritorum", "De Operatione Dei".
Saksamaa valitseja Otto I lasi end 962. aastal keisriks kroonida ning kehtestas riigi nimetuseks Püha Rooma keisririik, millest sai X- XII sajandil tugevaim ja stabiilseim riik Lääne- Euroopas. XI- XIII sajand oli paavstivõimu kõrgaeg. Toonased paavstid( Gregorius VII, Innocentius III) rõhutasid oma autoriteeti nii vaimulikes kui ka ilmalikes küsimustes. Selline võimutaotlus viis kirikupead paratamatult konflikti ilmaliku võimu esindajatega, eeskätt Saksa- Rooma keisritega. Paavstivõimu tugevnemisega kaasnes ristisõja idee, mis avaldus muu hulgas soovis vabastada moslemite käest Kristuse püha haud Jeruusalemmas. 1099. aastal vallutasidki Lääne- Euroopa rüütliväed Jeruusalemma. Pühal Maal ehk Palestiinas tekkisid ristisõdijate riigid, mis püsisid kuni XIII sajandi lõpuni, mil moslemid ristisõdijad lõplikult välja tõrjusid. Sõjanduses oli endiselt esikohal rüütlivägi, mis osutus sageli lahingus siiski
8. sajandil õnnestus paavstidel sõlmida liit Frangi riiki valitsevate Karolingidega ning saada seeläbi Kesk-Itaalia valitsejateks. Edaspidi langes paavstide autoriteet taas, kui nad muutusid mängukannideks Itaalia valitsejate käes. Nende positsiooni parandas aga oluliselt kirikureform 11. sajandi keskel. Paavst sai sellega Õhtumaade kiriku vaieldamatuks peaks ning Gregorius VII ajal esitati esimest korda ambitsioon olla nii vaimulik kui ka ilmalik suverään. Järgnesid võitlused keisritega, mille ajal Aleksander III määras kindlaks paavsti valimise korra, mis põhijoontes on samasugusena säilinud tänapäevani. Paavstluse kõrgajaks loetakse 13. sajandit, mil valitsesid Innocentius III, Innocentius IV ja Bonifatius VIII. Pärast viimast hakkas aga paavstlus nõrgenema, kuna paavstid sattusid Prantsuse kuningate mõju alla ning 1305. aastal kolis paavst Clemens V Roomast Avignoni. Martinus V, kes asus elama Rooma ning suutis kirikulõhe tõepoolest ületada. Tema ajal
(Lisa 2) Haritud naised Hildegard von Bingen (1098-1179) Hildegard von Bingen oli saksa nunn, abtiss, usuliste teadmiste uuendaja ja teaduslik vestleja. Tema kirjutatud teosed avaldasid mõju kaasajal ning ka aastasadu pärast tema surma. Hildegard lõi naisele uue avaliku rolli ühendades vaimsuse, moraalse väärikuse ja avaliku aktiivsuse. Hildegard oli mõjuvõimas naine, kes pidas aru nii paavstide kui keisritega. Christine de Pisan (1365-umbes 1430) Christine de Pisan oli luuletaja, kirjanik ja ajaloolane. Ta oli esimene naine, kes suutis ennast ja oma peret elatada sulega. Ta näitas oma tööga seda, et ka teised, peale vaimulike võivad kirjutada. Ta sai erakordselt mitmekülgse hariduse. Muude ainete hulgas õppis ta retoorikat, dialektikat, grammatikat, filosoofiat, loodusteadusi ja ka ladina keelt. Õppimisele innustas teda isa, ema
Hilda nime Oxfordi ainus naiskolledz. 7 Hilda Hildegard von Bingen (1098 - 1179) - saksa nunn, abtiss, usuliste teadmiste uuendaja ja teaduslik vestleja. Tema kirjutatud teosed avaldasid mõju kaasajal ning ka aastasadu pärast tema surma. Hildegard lõi naisele uue avaliku rolli ühendades vaimsuse, moraalse väärikuse ja avaliku aktiivsuse. Hildegard oli mõjuvõimas naine, kes pidas aru nii paavstide kui keisritega. Hildegard von Bingen Christine de Pisan (1365 u. 1430) - luuletaja, kirjanik ja ajaloolane. Ta oli esimene naine, kes suutis ennast ja oma peret elatada sulega. Mitmel korral astus Christine kirjalikes väitlustes üles naissoo kaitseks. Christine esitas ka oma kasvatusprogrammi teoses ,,Naiste linn", kus ta väitis et tüdrukud tuli noortena koos vendadega kooli saata ja leidis, et haridus annab naisele võime kaitsta end ja oma sugu
kontrollivad seisuste esinduskogud. Saksamaa valitseja Otto I lasi end 962 aastal keisriks kroonida ning kehtestas riigi nimetuseks Püha Rooma keisririik, millest sai X-XII sajandil tugevaim ja stabiilseim riik Lääne-Euroopas. XI-XIII sajand oli paavstivõimu kõrgaeg. Toonased paavstid rõhutasid oma autoriteeti nii vaimulikes kii ka ilmelikes küsimustes. Selline võimutaotlus viis kirikupead paratamatult konflikti ilmaliku võimu esindajatega, eeskätt Saksa- Rooma keisritega. Paavstivõimu tugevnemisega kaasnes ristisõja idee, mis avaldus muu hulgas soovis vabastad moslemite käest Kristuse püha haud Jeruusalemmas. 1099 vallutasidki Lääne- Euroopa rüütliväed Jeruusalemma. Pühal Maal ehk Palestiinas tekkisid ristisõdijate riigid, mis püsisid kuni XIII sajandi lõpuni, mil moslemid ristisõdijaid lõplikult välja tõrjusid. Kõrgkeskaja ühiskonnakorralduses andsid toona rangel hierarhial ning rüütlieetikal põhinevad feodaalisuhted
Paavstid pidasid Apenniini poolsaare keskosa "Peetruse päranduseks" (Patrimonium Petri): maadeks, millele kirikul oli ainuõigus. Selle väite juriidiliseks aluseks oli Constantinuse kingitus: dokument, mille järgi Rooma keiser Constantinus I oli andnud kõrgeima võimu impeeriumis paavstile. (Renessansiajal tõestati, et see oli võltsing.) Seega seisis paavsti võim keisrist kõrgemal. Võimu ja maade jagamine põhjustas pidevaid sõdu Saksa-Rooma keisritega. Paavstid liikusid oma valdustes palju ringi, resideerusid paljudes linnades ning osalesid kohapeal valitsemis- ning usuasjade korraldamises. See aitas valdusi konsolideerida. Sardiinia seisis 11. sajandi algul edukalt vastu moslemite rünnakutele. Endise Bütsantsi valdusena domineeris seal kreekakatoliku usk, järgnevate sajandite jooksul muutus valitsevaks roomakatoliiklu.s Poliitiliselt läks Sardiinia 12. sajandil Pisa mõju alla kuni aragonlaste vallutuseni 1323-1325. Saar oli Pisa
8. sajandil õnnestus paavstidel sõlmida liit Frangi riiki valitsevate Karolingidega ning saada seeläbi Kesk-Itaalia valitsejateks. Edaspidi langes paavstide autoriteet taas, kui nad muutusid mängukannideks Itaalia valitsejate käes. Nende positsiooni parandas aga oluliselt kirikureform 11. sajandi keskel. Paavst sai sellega Õhtumaade kiriku vaieldamatuks peaks ning Gregorius VII ajal esitati esimest korda ambitsioon olla nii vaimulik kui ka ilmalik suverään. Järgnesid võitlused keisritega, mille ajal Aleksander III määras kindlaks paavsti valimise korra, mis põhijoontes on samasugusena säilinud tänapäevani. Paavstluse kõrgajaks loetakse 13. sajandit, mil valitsesid Innocentius III, Innocentius IV ja Bonifatius VIII. Pärast viimast hakkas aga paavstlus nõrgenema, kuna paavstid sattusid Prantsuse kuningate mõju alla ning koliti Roomast Avignoni. 14. sajandi lõpul tekkis Suur Kirikulõhe, kuna nii Roomas kui ka Avignonis seati üles
seisuste esinudkogud. Saksamaa valitseja OttoI lasi end 962.aastal keisriks kroonida ning kehtestas riigi nimetuseks Püha Rooma keisririik, millests ai XXIII sajandil tugevaim ja stabiilseim riik LääneEuroopas. XIXIII sajand oli paavstivõimu kõrgaeg. Toonased paavstid (Gregorius VII, Innocentius III) rõhutasid oma autoriteeti nii vaimulikes kui ilmalikes küsimustes. Selline võimutaotlus viis kirikupead paratamatult konflikti ilmaliku võimu esindajatega, eeskätt SaksaRooma keisritega. Paavstivõimu tugevnemisega kaasnes ristisõja idee, mis avaldus muu hulgas, soovis vabastada moslemite käest Kristuse püga haud Jeruusalemmas. 1099.a vallutasitki LääneEuroopa rüütliväed Jeruusalemma. Pühal Maal ehk Palestiinas tekkisid ristisõdijate riigid, mis püsisid kuni XIII sajandi lõpuni, mil moslemid ristisõdijaid lõülikult välja tõrjusid. Kõrgkeskaja ühiskonnakorralduses andis tooni rangel hierarhial ning rüütlieetikal põhinevad keerukad feodaalsuhted
1059 muudeti paavstide määramise kord, valida sai nüüdsest kiriklik kolleegium. Seega kadus paavsti valimise juhuslikkus. 1054 toimus kristliku kiriku lõhenemine ida- ja läänekirikuks. Vaidluse põhjuseks oli püha vaimu lähtumine (idakirik uskus et isast, läänekirik isast ja pojast). Paavsti võimu asus tugevdama Gregorius VII (1073 – 1085). Paavsti võim ei sõltunud enam ilmalikust võimust ning keisril pole paavsti võimuga mingit pistmist. Keisritega vägikaikavedamine sai alguse investituuritüliga (vaimulike ametisse nimetamine). Gregorius VII vastaseks kujunes Heinrich IV (1054 – 1106). Konflikti värvikamaks hetkes tuleb pidada Canossa patukahetsust 1077. 11. saj-l saavutati siiski kompromiss: maa läänistas keiser, vaimuliku tunnuse andis paavst. Konflikti kulminatsioon oli Hohenstaufenite ajal. Friedrich I Barbarossa üritas keisri pretensioone legitiimsusele seada
– Rooma keisririik. //et.wikipedia.org/w/index.php? title=Rooma_keisririik&oldid=4109041 36 M, Pärna. Op cit. 16 Kiiresti muutusid juba 3. sajandi lõpuks keisrid Rooma riigi ainuvalitsejateks. Nende sõna oli seaduse jõuga ent keisririik muutus sõjaväe poolt kergesti manipuleeritavaks. Väeosadel oli õigus välja kuulutada oma keisreid. Selliselt ametisse sisseseadnu pidi võitlema teiste sarnaste ametisse nimetatud keisritega, mistõttu jäi nende valitsemisaeg võrdlemisi lühikeseks.37 Rooma õiguse arengu jaoks tähendas kirjeldatud ajajärk aga mandumist. Varase keisririigi ehk printsipiaadi perioodil ei olnud valitsemine oma olemuselt veel autokraatlik. Keisri tsiviil- ja sõjaväeline võim põhines tõsiasjal, et ta koondas enda kätte tähtsamate vabariigiaegsete magistraatide ametivõimu. Keisri valitsemistsooni kuulusid lisaks provintside ja rahanduse haldus, talle allusid sõjavägi ning ametnikud
näitasid üles suurt vaimuvahvust, kuid kaotasid ometigi võimu või tapeti vandenõu sepitsenud alamate poolt, võiks ehk paljudele tunduda, et tegemist on minu arvamusele vastupidiste näidetega. 12. Soovides sellistele väidetele vastu vaielda, vaatlen mõne keisri omadusi osutades nende huku põhjustele, mis ei erine minu poolt viidatuist; põimin osalt oma arutlusse ka muud tähelepanuväärset sellele, kes loeb toonaste aegade tegemistest. Tahan piirduda kõigi nende keisritega, kes tõusid võimule filosoof Marcusest kuni Maximinuseni - need olid Marcus, tema poeg Commodus, Pertinax, Julianus, Severus, tema poeg Antoninus Caracalla, Macrinus, Elagabalus, Alexander ja Maximinus. 13. Kõigepealt tuleb märkida, et kui teistel tuleb valitsejaametis rinda pista üksnes nobiilide auahnuse ja kodanike jultumusega, siis Rooma keisritel oli veel kolmas raskus: neil tuli taluda sõdurite julmust ja saamahimu
riik. Vallutati tagasi osa Mesopotaamiast ja Süüriast. Sõjad slaavlastega, sealhulgas Kiievi vürstidega - 941 oli vürst Igor Konstantinoopoli all. 1054 Suur kirikulõhe (skisma) – Rooma paavst ja Kosntantinoopoli patriarh panid teineteist vastastikku kirikuvande alla. Bütsantsis olid kirik ja riik väga tihedalt läbi põimunud (tseraropapism). Keisris ja õigeusus nähti jumaliku korra kehastust ja kehtestajat maa peal (analoogia vaaraode ja Hiina keisritega). 1071 sai Bütsants Mantsikerti lahingus rängalt lüüa seldzhukkidelt (türgi hõim), kes hõivasid enamuse Väike-Aasiast. Samal ajal jõudsid petsheneegid (tänapäeva Venemaal elanud rändrahvas) Konstantinoopoli all, kuid Alexios I Komnenos peatas nende pealetungi. Algas Bütsantsi allakäik. Kaubandus Vahemere piirkonnas koondus 12 sajandil järk-järgult Itaalia linnade (Veneetsia jt) kätte, mis nõrgestas Bütsantsi positsiooni. IV ristisõja käigus
vangi. Keiser lasi ta vabaks ja tänu sellele võttis ta endale teiseks perekonna nimeks keisri perekonna nime Flavius. Ta on kirjutanud kaks suuremat teost. ,,Juudi____" ja ,,Juudimuinsused". Ta on peaallikas 1saj juutluse kohta Rooma riigis. Järmine tähtis autor on Kreeka autor Plutarchos (46-119pKr), ta oli aristokraatliku päritoluga, reisis palju ja on külastanud korduvalt Itaaliat. Kohtunud on ta ka mitmete keisritega. Ta on kirjutanud väga mitmetes valdkondades ja talle omistatakse ca250 teost, millest on säilinud umbes kolmandik. Üks tähtsamatest teostest on tal ,,Paralleelsed elulood", kus ta võrdleb mitmeid valitsejaid, mida positiivset ja mida negatiivset nad korda saatsid. Plutarchos paistab silma ka sügava religioossusega ja teda on, et ta oli ka ise Delfis preestriks ning on lasknud end pühitseda mitmetesse müsteeriumidesse. Tähtis ajaloolane on veel
Siiski polnud sõjad paavstide ja keisrite vahel läbi. Üks kuulsamaid keisreid oli keiser Friedrich II, kelle valdused ulatusid Saksamaalt kuni Sitsiiliani. Ta oli väga kultuurne ja ta kirjutas luuletusi ning tundis elavat huvi loodusteaduste vastu. Ta õukonnas oli palju õpetlasi mitmetelt maadelt. Alles pärast Friedrich II surma suutis paavst keisrist jagu saada ja Itaalia ja Saksamaa killustusid sõltumatuteks feodaalvaldusteks. Paavstid olid võitluses keisritega kindlalt peale jäänud. Kirik kõrgkeskajal Juba sellest ajast, mil Rooma keisririik jagunes Ida- ja Lääne-Roomaks, hakkas kujunema erinevus lääne- ja idakiriku vahel. Ida pool kasutati jumalateenistustel kreeka, läänes ladina keelt. Idas allus kirik Konstantinopoli patriarhile, läänes aga Rooma paavstile. Ei paavst ega patriarh ei tahtnud teist endast kõrgemaks tunnistada ja nendevahel esines avalikke vaidlusi. Aastal 1054, kuulutasid paavst ja patriarh teineteise tagandatuks
feodaalne riik. Vallutati tagasi osa Mesopotaamiast ja Süüriast. Sõjad slaavlastega, sealhulgas Kiievi vürstidega - 941 oli vürst Igor Konstantinoopoli all. 1054 Suur kirikulõhe (skisma) – Rooma paavst ja Kosntantinoopoli patriarh panid teineteist vastastikku kirikuvande alla. Bütsantsis olid kirik ja riik väga tihedalt läbi põimunud (tseraropapism). Keisris ja õigeusus nähti jumaliku korra kehastust ja kehtestajat maa peal (analoogia vaaraode ja Hiina keisritega). 1071 sai Bütsants Mantsikerti lahingus rängalt lüüa seldzhukkidelt (türgi hõim), kes hõivasid enamuse Väike-Aasiast. Samal ajal jõudsid petsheneegid (tänapäeva Venemaal elanud rändrahvas) Konstantinoopoli all, kuid Alexios I Komnenos peatas nende pealetungi. Algas Bütsantsi allakäik. Kaubandus Vahemere piirkonnas koondus 12 sajandil järk- järgult Itaalia linnade (Veneetsia jt) kätte, mis nõrgestas Bütsantsi positsiooni. IV
annaabi.ee 
