Aga sellest ei piisa. Tal oli ka lapsi, kes jätkasid tema elu, kui isa surnud oli. Kõik poja omadused võib muuta Aadama omadusteks. Kuid ainult mitte tema poja, vaid ka hilisema inimsoo saatused peegelduvad isa Aadamas. Kogu universum praegusel hetkel ja minevikus, isegi tulevikus, sisaldub täiuslikus Aadama mõistes. Kõik loodus on elav. Pole olemas hingestamata kehasid , pole olemas surnud mateeriat. Nagu pole olemas hingestamata kehasid ,samuti pole olemas kehadeta hingi. Keha monaadid on madalamad ja tumedama kujutlusvõimega valitsev ja kehaomad on alistuvad. Kuid hing on seotud kehaga. Kehalised monaadid võivad vahelduda: mõned lahkuvad, teised tulevad juurde. Selline vaheldumine toimub kiiresti. Inimesed räägivad sünnist ja surmast. Tõeliselt mitte ainult hing, vaid ka iga elav organism koosneb suunatuist monaadidest. Kõigi monaadide edastamisest erineb inimese surematus sellega, et temal jääb pärast surma püsima teadvus tema moraalsest isiksusest
üldvõti, meetod, mis tagaks tee teadusele. Descartes uskus, et tema oli selle meetodi leidnud Kahtluste puudumine - kõigist kujuteldavatest tingimustest vaba kindlus - see on kriteerium, millega tunnetust tuleb mõõta. Descartes leidis olemasolevatest teadmistest üksnes visandeid. Süstemaatiline kahtluse meetod. - Leidmaks teadmise kaheldamatut alguspunkti, otsustab Descartes kahelda kõiges, milles on võimalik kahelda. Nii kahtleb ta välise maailma, sh. ka omaenda keha olemasolus, sest ei saa välistada, et need ilmnevad meile pelgalt unes. Kuna aga kahelda tähendab mõelda, siis ei saa ta enda arvates kahelda selles, et ta mõtleb, ning sellest tulenevalt selles, et ta on olemas (kui mõtlev olend). Hing ja keha- Enda olemasolu on Descartes'i jaoks tõde, milles ei saa eksida. Ta tõdeb, et kõige vahetumalt ja selgemalt ilmub talle ta enda mõtlemine ja hing. Tunnetusteoreetiliselt mõõtes on tema enda hinge tegevus läbipaistev, väljaspool kahtlust
maailma jäljendiks. Ta kirjutas: ,,... petlik on nägemine, petlik on kuulmine ja teised tunded...". Ideed on olemas voorusest, headusest, aususest jne, kuid kõrgeim on idee ilust. Platon uskus, et meeled on ALATI petlikud. Tunnetust käsitles ta kui igavesti elava hinge meenutusi ideedest, mida hing selgesti nägi ideede maailmas, kuid sattudes inimese kehasse kui hinge vanglasse, on sunnitud uuesti meelde tuletama. Hing tunnetab maailma ,,läbi keha, justkui läbi vangla trellide". Tunnetus = anamnesis (meenutamine). 3 Platoni ettekujutustest saame pildi tema ,,Koopaallegooriast" (vt. näiteks Vikipeedia artiklit Platonist). PLATONI RIIGIÕPETUS Riik peab olema ühtne. Inimesed tuleks jaotada kolme rühma: filosoofid, sõdurid ning käsitöölised ja talupojad. Riiki peaksid juhtima filosoofid, kes on enne olnud töötajad ja sõdurid. Riigi tähtsaim ülesanne on oma kodanike kasvatamine
on pöördunud oma rahusse ja loobunud loomast · Dante paigutas ta "Paradiisi" kõrgustesse: (s.o. loodu lõppeesmärk) · "Dionysios nii innukalt neid jälgis, · Auastmeid uurides, et varsti teadis, · Kogu loodut tuleb mõista kui Jumala varjatud · Neid nimepidi samuti kui mina." XXVIII, 130-132 eneseilmutust. · Inimese vaim on maailma võti, mis avab Jumala eneseilmutuse saladused. · Teose põhiidee on järgmine: · Boethius · "Jumal on valgus. Sellest algvalgusest, 480 524 mitteloodust ja loovast, saab osa iga olend. Iga
¢por^a) Parmenidese seisukohtade kaitseks. I grupp on suunatud asjade paljususe vastu. II grupp apooriaid on suunatud liikumise vastu. Parmenides väitis, et liikumist ei ole. Aga see läheb ju vastuollu kogemusega! Zenon näitab, et liikumise olemasolu eeldades lähme vastuollu mõistusega. Dihhotoomia (kaksikjaotus). Achilleus ja kilpkonn. Probleem ei seisne selles, kas Achilleus saab kilpkonna kätte, vaid selles, kuidas on see võimalik? Kuidas võib nii olla, et veatu loogiline arutlus annab valejärelduse? Siiani pole keegi suutnud näidata, kus peitub viga. Nool; staadion. Apooriate analüüsil lahknevad kaks tendentsi: ratsionalistid lähtuvad mõistusest, empiristid lähtuvad kogemusest. Demokritos Abderast (~460-370 eKr) Leukippose (~V eKr) õpilane. Atomismi suurkuju. On olemas vaid liikuvad jagamatud aatomid ja tühjus. Need moodustavad palju erinevaid maailmu. Muutusi seletab ta põhjuslikkusega, üks sündmus põhjustab teise. Kõik liigub.
Tõelise teadmise tunnusteks on üleüldisus ja paratamatus. Kogemuse alusel areneb meisterlikkus. Tuleb asjade sügavam tunnetus. Primaarsed ja sekundaarsed omadused. Värvus, soojus ei sõltu meie tunnetusest, on potentsiaalselt võimalikud, meeled aktualiseerivad need omadused. Tähtis koht on mõistusel ja mõistetel. Hing on psühholoogias kesksel kohal. Hing on iga organismi tõeline eluprintsiip, tema võimete ja protsesside summa. Kõrgem ja madalam hing. Puhas vorm ja keha jõudude summa. Madalam hing on meie kehas laiali. Kõrgem hing on aktiivne mõistus, igavene. Kõige tähtsam on keskmine. Omane kõigile inimestele. Poliitika on üks eetika osa. Harjumusseadusi muuta on pahe. On 6 varianti riigi poliitilises korralduses: 3 loomulikku: 1)monarhia - vanim, jumalikum, üks inimene kõigist kõrgem, teoreetiliselt parim, praktiliselt halvim; 2)aristokraatia - monarhiast parem, võim on kõige väärtuslikemate käes; 3)vabariik - enamuse võim, ainus voorus on
Pythagoras ei olevat lubanud end targaks nimetada, sest see olla ainult jumalale kohane; tema olla ainult tarkusearmastaja. Sokrates, tarkusearmastaja, kes vastandas end sofistidele, kes pidasid end tarkadeks. Esimeseks filosoofiks peetakse Thalest (ca 624-ca 546 e.m.a) 3. Simo Blackburn, Oxfordi filosoofialeksikoni filosoofia määratlus ,,Distsipliin, mis uurib maailma kõige üldisemaid ja abstraktsemaid tunnuseid ning meie mõtlemise kategooriaid nagu vaim, mateeria, mõistus, tõestus, tõde jne. Filosoofia võtab uurimise alla mõisted, mille abil me maailmale läheneme." 4. Elmar Salumaa, Filosoofia ajalugu I filosoofia määratlus ,,Filosoofiaks me võime nimetada kõike seesugust inimlikku järelemõtlemist, mille abil ta püüab jõuda selgusele iseenda ja oma olemasolu kohta maailmas aga samuti ka sellesama maailma olemuses, tähenduses ja seaduspärasuses." 5
Üheks selliseks on täiuslik (perfektne) olemine. [Jumal] Niisiis, pärast seda, olles tuvastanud enese eksistentsi mõtleva olendina ja heatahtliku Jumala eksistentsi, kes garanteerib, et mõistuses selgelt ja eristuvalt esindatu on tõde, pöörab Descartes oma tähelepanu loodud Universumile, et uurida, mis on selge ja eristuv füüsikalistes objektides. Descartes nagu Galileigi, eristas neid primaarseid kvaliteete, mida iga keha peab omama, olemaks keha, ning sekundaarseid kvaliteete, mis eksisteerivad vaid subjekti pertsep- tuaalses kogemuses. D. kaitses [9] põhjuslikkuse läbinisti mehanistlikku käsitlust, kuid jumal on liikumise algallikas ja universumi põhjus. Mehanistliku maailmavaate kujundiks oli kell. Kosmiline kell. Deduktsioon ei saa minna kaugele lähteprintsiipidest. Kuna lähteprintsiibid võimaldavad väga erinevaid nähtusi, võrreldes tegelikega, mis leiavad aset kindlatel asjaoludel, siis meile
Kõik kommentaarid