Keeles on rahva elujõud (0)

Keeles on rahva elujõud
Eesti keelt kõneleb veidi üle miljoni inimese, mis tundub maailma suurima kõnelejate arvuga mandariini keele taustal imeväiksena. Kuid nagu vene kirjanik Lev Tolstoi on öelnud : „ Keel on rahvuse hing“. Selle püsimajäämisel on ainuroll meie endi ühtsusel, elujõul ning sellel, kui suurt vaeva näeme keele säilimise ning edasiviimise osas.
Eesti keel on üks ilusamaid ning tublimaid keeli just seetõttu, et see on üle pidanud elama nii mõndagi, millest mõni teine keel ennast välja poleks keerutanud. Sõjaaegsetel ning –järgsetel aastatel suudeti säilitada mitte ainult juriidiline järjepidevus , vaid ka keel ning kultuur. Siinkohal tuleks teha suur kummardus eesti rahvale, kes on suutnud takistusi trotsides olla alati ühiselt mõtlev ning tegutsev. Eesti keele kasutusalad on nii väheste kõnelejate hulga kohta ütlemata suured: ilmuvad ajakirjad ning ajalehed, teadus, televisioon ning internet on kõik allutatud eesti keelele. Sealhulgas on keel aluse pannud kirjandusele, sama keelt kõnelev rahvas aga traditsioonidele ning kõnekäändudele. Selle kõige üle peab olema uhke igaüks meist, sest vaid rahvas saab olla see, kes viib keele läbi aastatuhandete ikka edasi.
Andrus Kivirähki teos „Mees, kes teadis ussisõnu“ on peategelase Leemeti jutustus sellest, kuidas temast saab aastate jooksul viimane mees, kes teadis ussisõnu. Tol ajal elasid inimesed metsas, nad väärtustasid loodust ning hoidsid kokku nii heas kui halvas . Ajapikku aga vajusid muistsete aegade teadmised ussikeelest ning tavadest unustusse ning ühiselt metsas elav rahvas kolis külasse. Järele jäi vaid Leemet , kes ei suutnud uskuda, et metsarahvas oli oma keelt ning eelkõige iseennast sel viisil reetnud. Ka eesti keele suurimateks ohtudeks on võõrkeelte liigne mõju ning kõnelejate arvu suur langus. Tänapäeva noored, kes igapäevaselt arvutit kasutavad ning eelkõige inglisekeelses keskkonnas viibivad, ei mõistagi, kuidas võõrkeel võib ära ampsata suure tüki nende emakeelest. Siinkohal ei pane ma pahaks võõrkeelte õppimist, vaid seda, kuidas eriti noored asendavad omavahelises suhtluses emakeelsed sõnad võõrkeelsetega. Eesti keel on küll hääbuv, kuid meie kõigi sõnavara on siiski piisav puhtalt eestikeelseks ning arukaks suhtluseks .
Tänapäeval ei saa enam hakkama vaid omaenda emakeelt kõneldes, sest inimesed reisivad üha rohkem ning suhtlevad eri rahvusest inimestega. Oluline on siiski see, et eestlased küll õpiksid võõrkeeli, kuid säilitaksid sealjuures eestikeelse suhtluse ning kirjakeele. Oma keel on justkui rahvusliku identiteedi ning ühtsustunde alustala, milleta ei saaks toimida ükski elujõuline riik. Pole vahet, kas keelt kõneleb miljard või miljon inimest, sest keel on igale rahvale ühtmoodi oluline ning väärtuslik.
Keel ei ole ammu enam tühipaljas märgisüsteem või suhtlusvahend. See on miski, mis ühendab rahvast, annab meile elujõudu edasiliikumiseks ning püsimajäämiseks. Meie hääbuva emakeele üle peame kõik uhkust tundma ja aitama tal püüelda läbi raskuste tähtede poole, sest vaid nii võime kindlad olla eesti keele püsimajäämises.