Kas vanemad ei mõista lapsi (0)

Kas vanemad ei mõista lapsi
Vanematel on tähtis roll oma laste elus olnud juba aegade algusest saadik. Ema toob lapsed ilmale ja hoolitseb nende eest hella emaliku südamega. Isad on aga tugevamad pooled, kes õpetavad oma lastele iseseisvalt elus hakkama saamist ning lasevad neil avastada kõike uut ja huvitavat. Laste iseseisvumise käigus hakkavad vanematel ilmnema oma lastega lahkhelisid, mis tekitavad mõlemas osapooles küsimusi, et kas vanemad ei mõista lapsi.
Kainikueas, kui lapsed on 11-12 aasta vanused, tekivad neil huvid tegeleda ise oma asjadega. Juhuslike mängukaaslaste asemel tulevad enda valitud sõbrad ja kambaliikmed. Kaaslaste roll elus muutub esmatähtsaks. Kaaslaste malli najal suureneb veelgi soovide hulk. Vanemad ise on sellise arenguetapi küll kunagi läbi teinud, kuid nad tihtipeale siiski ei mõista, miks lastel on nii kange tahtmine sarnaneda oma sõpradega. Käia riides, kasutada sarnast kõnemaneeri ning omada sarnaseid asju nagu teised eakaaslasedki - see kõik tuleneb tahtmisest kuuluda kuhugi ja olla populaarne oma sõprade ja tuttavate seas.
Alkoholism ja narkootikumide tarvitamine on põhiline probleem tänapäeval, mille vastu vanemad nii kangesti võitlevad. Vanemad küll mõistavad, et lastel on palju kiusatusi ja alkoholi propageeringud viivad lapsed halvale teele, kuid mida nad ei mõista on see, et kuidas lapsed saavad olla nii mõjutatavad oma sõprade poolt, võttes vastu igasuguseid uimastava toimega pulbreid ja tablette . Vanemate muretsemine sel teemal pole sugugi üle pingutatud. Tänapäeval hakatakse juba liiga noorelt tarvitama alkoholi.
Teatud vanuses hakkavad vastassoos isikud muutuma noorukitele atraktiivsemateks. Hakatakse otsima seda ühte ja õiget. Paljudel juhtudel leitakse see õige küllaltki noores eas. Vanemate arvates liialtki noores eas ning see on neile vastuvõetamatu. Õeldakse ju, et armastus ei küsi vanust. Kui noorukid ise on õnnelikud siis vanemate kohus on noori ainult juhtida mööda õigeid teid pidi.
Tänapäeva lastel, kes on kasvanud 20nda ja 21 sajandi ajal, on olnud palju rohkem võimalusi omada igasuguseid erinevaid viimase aja tehnoloogia leiutisi. Nendeks võib pidada arvuteid, mp3- mängijaid, teleka- ja arvutimänge, modernseid telefone koos lisanditega jpm. Vanemate arvates need rikuvad lapse nägemist, tekitavad sõltuvust ja kannavad laiali kahjulikke kiirgusi. Laste jaoks on see aga hea moodus sisustada oma vaba aega.
Paljudel lastevanematel pole olnud mälestusväärset lapsepõlv, millest oma lastele ja ka lastelastele emotsioonikalt jutustada. Seetõttu üritavadki taolised lapsevanemad anda kõik endast oleneva, et nende lapsed ei peaks kannatama ega millestki puudust tundma. Samas mõistavad nad ka, et lastele ei saa anda kõike mida nad tahavad, kuna siis muutuvad nad liiga ahneteks ja nad harjuvad saama kõike mida hing ihaldab.
Kõikidel inimestel on ligi 300 annet , millest kõikidest me muidugi pole ise teadlikudki. Paljud anded tulevad juba varajases lapsepõlves välja. Sel hetkel peavad lapsevanemad olema need, kes innustavad lapsi tegelama sellega, mis neile meeldib. Edaspidi on lastevanemate üks tähtsamaid kohustusi hinnata laste saavutusi. Mitmed lapsevanemad ei mõista kui tähtis on laste, eriti nooremas eas laste, jaoks vanematepoolne kiitus. See tõstab laste enesehinnangut ja innustab neid tegelema selle alaga, milles nad saavutavad märkimisväärselt häid tulemusi.
Hariduse omandamine ning eeskujulike spordi tulemuste saavutamine on vanemate jaoks esmatähtsad. Lapsevanemad, kellel pole olnud võimalust omandada sellist haridust või saavutada selliseid tulemusi mingil kindlal alal nagu nad oleksid tahtnud, viivad täide oma unistused läbi oma laste. Tihtipeale suunatakse lapsed sellistele õppesuundadele, millest lapsed ise pole huvitatudki ning spordialadele, millest lapsevanem ise on kunagi võib-olla unistanud, kuid pole saanud sellega ise tegeleda. Selline vanematepoolne suhtumine on liiga egoistlik laste suhtes. Lapsed peavad saama ise otsustada, millega nad tahavad tegeleda.
Korraliku töökoha, kus on head töötingimused, hea palk ja arusaaja ülemus, leidmine on raske. Algul proovitakse oma kodumaal mitmetes erinevates kohtades edu saavutada, kuid kui see tulu ei too, minnakse õnne otsima välismaale. Vanemad ei ole nõus laskma oma lapsi võõrale maale ja võõraste inimestega koos töötama, kuna nad kardavad oma laste turvalisuse pärast. Kui lapsed on juba nii suureks saanud, et hakkavad juba tööl käima on neil ka rohkem arenenum enesekaitsevõime. Seetõttu peaksid vanemad mõistma, et nende väiksed lapsed kasvavad ka kord suurteks ja iseseisvateks, ning neil ei ole enam vaja vanemate juuresolekut igal sammul.
Mitmetes peredes on ka selliseid vanemaid, kes suhtuvad oma lastesse kui enda vanustesse. Väiksematest lastest oodatakse selliseid asju milleks nad ei pruugi olla veel võimelisedki. Samas vanemate laste puhul on selline vanemate omadus parem. Kui vanemad võtavad last juba kui täiskasvanut on neil lapsega palju parem suhe. Vanemad mõistavad lapse uudishimu täiskasvanute maailma vastu.
Enamustel juhtudel vanemad siiski ei mõista lapsi, kuna neil on ununenud oma endi lapsepõlv või just on oma lapsepõlv liigagi hästi meeles ja soovivad seda täiustada oma laste arvelt. Vanemad saavad aru laste vajadustest ja uudishimust, kuid nad ei mõista lapsi täielikult, kuna nad siiski pole enam nii noored kui on nende lapsed.