Käbi ei kuku kännust kaugele (0)

Teet Suurkivi
Bak. VIII rühm
Eripedagoogika
“Käbi ei kuku kännust kaugele”
Öeldakse, et tänapäeva noorus on hukka läinud. Lapsed saavad üha varasemas eas tuttavaks alkoholiga, käiakse vähem koolis ja huviringides, ning veedetakse üha enam aega lihtsalt niisama ,,hängides”. Virisetakse küll, et teismelised ei oska oma vaba ajaga midagi peale hakata, kuid mida need lapsed ikka teha oskavad, kui neid mitte keegi ei suuna ega tagant ei utsita? Lapsevanematel on üha vähem aega, et oma järeltulijatel silma peal hoida ning nendega tegeleda. Töö ja karjäär on saanud tähtsamaks kui huvi nende laste tegevuste ja tuleviku kohta. Oma essees proovin välja selgitada, miks tänapäeva noorte ja laste olukord on selline nagu ta on.
Laps on oma kodu peegel. Seega, kui alaealistel on käitumisprobleemid, siis tuleks selles süüdistada eelkõige lapsevanemaid, sest nendel on lapse kasvatamises midagi väga tähtsat tegemata jäänud. Viimasel ajal on meedias väga palju kõneainet pakkunud koduvägivald ja see, et noored, kes selle all kannatavad, on ka ise teiste laste vastu vaenulikud ja ei oskagi ennast muudmoodi kaitsta kui teisele füüsiliselt liiga tehes. Hea näite saab tuua Ilmar Raagi filmist “Klass”, mis sisaldab rohkelt koolivägivalda ja tänapäeva noorte igapäevaelu. Võib ka juhtuda, et vägivaldsete vanemate järeltulija ei saagi aru, et ta midagi valesti on teinud, sest tema kodus on see täiesti tavaline, et sõnu ei kasutata-ainult füüsilist karistust. Mina arvan, et head lapsed kasvavad siiski vitsata . Ma pole kunagi mõelnud, et maimukesi tuleks hellitada ja ainult sõnadega kasvatada, kuid ma kindlasti ei poolda ka kehavigastuste tekitamist. Näiteks tutistamine on karistus , mida iga laps väiksena kardab , sest see on valus , kuid see ei tekita midagi muud peale hirmu ja hetkevalu. Arvan, et selline karistus on piisav, kui sõnadega asja lahendatud ei saa, kuid midagi enamat küll teha ei tohiks, sest see jätaks lapse hinge juba suuremad haavad ja võib juhtuda, et võsukesed võivad hakata kodu peeglitena ka teistele füüsiliselt liiga tegema.
Praegusel ajal on noorte seas väga populaarseks tegevuseks kaubanduskeskustes “hängimine”. See näitab, et lapsevanemaid absoluutselt ei huvita, mida nende lapsed oma vabal ajal teevad. Kuid kas see peaks olema ikka vanemate probleem, kus ja kellega nende järeltulijad pärast kooli kohtuvad? Ma arvan, et kui oma lastest vähegi hoolitakse, siis leitakse neile ka sobivad vabaaja veetmise kohad, kus nad saavad samal ajal ka ennast kuidagi moodi harida. Näiteks muusikakooli, trenni, tantsutundi või kuhu iganes- ainult mitte linnapeale lihtsalt ringi jooksma . Aga logelevate teismeliste probleem muutub iga päevaga järjest hullemaks. Lapsed jõuavad linnapealt järjest hilisematel õhtutundidel koju, lähevad oma tuppa ja istuvad arvuti taha. Vanematele poetatakse võib-olla paar sõna oma koolipäeva kohta ja see on ka kõik. Ja siis tekib lastevanematel mure, miks nende järglased nendega enam ei räägi. Kuid vanemad on ju üha kauem tööl ja ei leia samuti oma õrnas eas laste jaoks piisavalt aega. Ma arvan, et põhiprobleem on ikkagi selles, et töö ja karjäär nõuavad täiskasvanutelt üha enam pühendumist ja aega, ning seetõttu jäävadki lapsed hooletusse, ja noori kasvatab ühiskond, mitte need, kes seda tegelikult tegema peaks.
Peaagu iga päev võib ajalehest lugeda, et järjekordne purjus alaealine on sattunud mõnda avariisse või siis on olnud noorteseltskonnal probleeme politseiga. Alkohol on üha kättesaadavam ning see ei puudu enam üheltki noortepeolt. Miks see nii on, et joomalembus haarab üha nooremaid-veel lapseohtu- inimesi? Üheks suureks mõjutajaks võib olla see, et stressis lapsevanemad on ka ise järjest rohkem hakanud oma muresid alkoholi uputama. Saabutakse koju õllepurkide ja veinipudelitega, kuid maimuketele neid proovida ei anta. Ma ei kiidagi seda heaks, et lapsed peaksid koos oma vanematega nüüd alkoholi pruukima, kuid oma järeltulijatele ei tohiks seda ka täielikult keelata, sest siis nad lähevadki just kuhugi linnapeale ja joovad ennast seal purju, kuna pole seda kunagi varem proovinud ja ei tea, kuidas alkohol nende organismile mõjub. Lastele tuleks ikkagi head eeskuju näidata, sest just vanemate pealt seda kõike ju õpitaksegi. Kui ikkagi mõni pereliige on alkohoolik , on suur tõenäosus, et ka nende lastest saavad alkohoolikud, või lihtsalt jäädakse ühest vanemast ilma, sest joodikuga on võimatu koos elada.
On teada, et lastega tuleb hakata tegelema juba väga pisikesest peale. Seepärast on väga tähtis, et lapsevanemad oma järeltulijatega palju tegeleks. Ettevalmistus eluks ja kooliks peab algama juba varakult. Aju tuleb arendada erinevate mängudega . Väga head on Maria Montessori pedagoogikas kasutatavad õppevahendid, mis panevad lapse ise mõtlema ja tegutsema, kuid ei tohi unustada ka tuge. Lapse aju ja käitumist tuleb arendada juba siis, kui võsuke on alles imik , kuid kui lapse vanematel ei ole endal olnud õppimismotivatsiooni, siis paratamatult ei anna nad seda ka oma järeltulijatele edasi. Väga palju võib kohata seda, et nendes peredes , kus juba vanemate õpiedukus ei olnud kiita, pole seda ka nende lastel. Õppimiseks on lapsel ikkagi motivatsiooni ja tuge vaja, mida paratamatult peavad talle tema esimestel eluaastatel andma vanemad. Kui vanemad ei suuna ja ei abista, siis ei tule ka laps selle peale, et midagi mõelda või teha. Kindlasti ei tohi ükski lapsevanem ära unistada seda, et nende järeltulijad vajavad nende abi ka siis, kui on astutud üle kooliläve. Abiks koolitöödes ja ülesannetes peab olema iga vanem, kes tahab, et tema võsuke kaugele jõuaks.
Paljud lapsed on oma vanemate moodi- kes õnneks, kes kahjuks. Tublidel ja töökatel vanematel on tavaliselt ka sellised järeltulijad ning see on meie riigile hea. Eestlast teatakse ikkagi kui töökat ja korralikku inimest. Kahjuks, mida aasta edasi, seda vähem vanematel oma laste jaoks aega on ja seepärast meie noored nii palju muutunud ongi. Vanasõna “ Käbi ei kuku kännust kaugele” eksisteerib aga ikka veel. Usun, et kui vanemad hakkavad oma laste jaoks rohkem aega leidma ja tähelepanu osutama, siis muutukse meie noorte igapäevaelus nii mõndagi.