Kas rohkem on ikka alati parem? (7)

Kas rohkem on ikka alati parem?
Põhimõtteliselt olen nõus ajaloolase David Vsevioviga ( Postimees , 10.02.09.), et „Kaugeltki mitte ainuüksi vead ökonoomika vallas, vaid kümnete aastate jooksul järjepidevalt kujundatud väärtushinnangud ja - skaalad on praeguse kriisi esmapõhjusteks.“ Küll aga mitte tema üleskutsega „tekitada uusi ülemaailmseid väärtustrende.“ Rõhk sõnal UUSI. Pigem on teemaks vanade väärtuste ehk siis juurte juurde tagasipöördumine. Kuna probleemid lähtuvad majandusest, on jälle põhjust vana hea majandusteooria juurde naasta. Seekord kriitilises võtmes.
Ligi sajand (alates A. Marshalli „Majanduse printsiipidest,“ 1890) on inimkonda haritud teadmises, et rohkem on alati parem kui vähem. Indiviidid maksimeerivad kasulikkust asjadest, mida nad tarbivad ning ettevõtted maksimeerivad kasumit. Cobb -Douglase funktsiooni najal on kõigi maade üliõpilased lahendanud optimeerimis- ehk maksimeerimisülesannet aastakümneid. Valitsused maksimeerivat ühiskonna sotsiaalset heaolu. Viimast pole küll siiani keegi suutnud rahuldavalt defineerida.
Vajadused olevat alati suuremad kui võimalused nende rahuldamiseks ehk ressursid on piiratud. Ja jumal tänatud, muidu poleks allakirjutanul ja teistel kenadel inimestel (majandusteoreetikutel) tööd ega leiba, st kedagi õpetada. Ahnus, soov kõike rohkem saada/tarbida on selles valguses põhiline maailma edasiviiv jõud. Sellest seisukohast on liisitud Hummeriga isand tuunitud beib käevangus justkui eduka ühiskonnaliikme võrdkuju.
Evi Arujärv (Päevaleht, 13.02.09) juhib tähelepanu, et turunduse toel viib nimetatud ellusuhtumine „lolluse, ahnuse, valelikkuse, kadeduse, pimeda usu, autoriteedikultuse ja lihtsameelse usaldavuseni.“ Süüdi olevat liberalism , mis jutlustab arukast inimesest suure algustähega. Viimases ei ole ma Arujärvega nõus. Liberalism tähendab individuaalset vabadust langetada (majanduslikke) otsuseid. Nii õigeid kui valesid. Liberalism ehk vaba turg ongi selles mõttes õiglane ja efektiivne, et õiged ( ratsionaalsed ) otsused saavad premeeritud ja valed otsused karistatud. Ning seda otse ja kiiresti. Mida rohkem on valitsust, seda suurem on karistamatute arv.
Nõus olen aga sellega, et turundus, kui majandus- ja teadusharu on üks väheseid inimtegevuse valdkondi, kus tegevuse sisuks on muuhulgas produtseerida valet. Seda muidugi poliitika ja juura kõrval. Et poliitikud ja juristid (sh hariduse poolest ka mina ise) mind koha peal ära ei lintšiks: juristid ja poliitikud on ainukesed, kelle puhul kliendile valetamine tekitab ajuti vähem kahju kui tõe rääkimine. Turunduse tegelaste puhul sellist õigustust ei ole. Eesmärgiks on kliendile ehk ostjale kaela määrida asju ja tegevusi, mida viimasel ilmselgelt vaja ei ole. Vale on seejuures mitte eesmärk vaid vahend. Rämpsu reklaamimisele kulunud ressursside arvel õnnestuks säästa oluline osa Brasiilia vihmametsi.
Teine koht majandusteoorias , mis vajaks ümberkirjutamist on nobelisti R.Solow majanduskasvu mudel. Viimane prevaleerib siiani enamuses majandusõpikutes üle maailma. Kasvu ennast defineeritakse sisemajanduse kogutoodangu kasvuna elaniku kohta. Viimane saab võimalikuks läbi säästude ja investeeringute kapitali kasvatamises tööühiku kohta. Kasvõi juba rohelisest mõtteviisist ja osooniaukudest lähtudes vihkan ma seda kohta oma loengukonspektis. Aga uut teooriat pole siiani kirjutatud.
Eestis on sisemajanduse kogutoodangu näitaja elaniku kohta (2007 – 21 800 $ ostuvõime pariteedist lähtudes) umbes kaks korda madalam kui USA’s (45 800 $) ning neli korda väiksem kui maailma ühes rikkaimas riigis Luksemburgis (74 900 $), kui offshore Bermuda (91 477 $) kõrvale jätta. Kas see siis tähendab, et elu Eestis on kaks korda halvem kui Ameerikas ja neli korda halvem kui Luksemburgis? Kindlasti mitte.
Tõestuse leiame ÜRO tellitavast inimarengu indeksist. Viimane 2008.a. avaldatud (2006.a. andmete põhjal) aruanne ütleb, et parim elu on (oli – tänases kontekstis) Islandil – indeksi väärtus 0,968. Luksemburg ei ole automaatselt esimene (indeks 0,956). USA’s pole vaatamata vereimejalikule liberalismile ja kõikvõimalike sotside vastuväidetele elu siiski halb – indeksi väärtus 0,950. Eestis on (oli) elu parem (indeks 0,871) kui Leedus (0,869) ja Lätis (0,863). Senegalist (0,502) rääkimata.
Huvitav, kui mina hoian oma lapsed ise, siis sisemajanduse kogutoodang ei kasva. Kui ma palkan kellegi teise neid hoidma, siis kasvab. Kui ma ise oma läbipõlenud lambipirni ära vahetan, ei kasva. Kui keegi teine vahetab , siis kasvab. Paradoks , aga just nii see rahvamajanduse arvepidamine käib. Oma metsast seljaga väljatassitud kaminapuud ei kasvata rahvuslikku rikkust, pentsukast ostetud kasvatavad.
Ja nii naudibki urbaniseerunud linnainimene keskkütte soojuses oma miljoneid maksnud katusekorteri rõdult hurmavat linnasiluetti. Lõuna Eestis laguneva vanematekodu katuse parandamise asemel rassib ta raske raha eest fittness klubis. Eluks ajaks võetud miljonilaenuga pappmajas kahe meetrise diagonaaliga lametelekat vaadates ununevad ehk liisingu ja eluasemelaenu intressid . Lasteaia lõpuekskursioon tuleb teha Lapimaale. Põhikooli lapsed on klassiekskursioonitanud juba Pariisis ja Londonis. Päkapikud toovad Advendiajal sussi sisse mitte pulgakomme vaid mobiiltelefone. Võidab see, kel on surres kõige rohkem asju.
Raske tööga teenitud raha vajab ju kulutamist. Esimese stressi saab pereisa ületunde tehes ja mitut töökohta pidades – raha vajab ju teenimist . Nüüd on see raha olemas ja vajab kulutamist. Järgneb surfamine turismifirmade kodulehekülgedel, et teenitu kuskil Egiptuse zombilinnades või varbaid soojas vees leotades ära kulutada. Mis sest, et õlu on soe, teenindamine halb ja kaks inimest tuleb ruutmeetri kohta. Raske raha eest oskab ka iga loll end „hästi“ tunda.
Seejuures keedavad pea kõik rikkad riigid ( Island ja Iirimaa välja arvatud) end demograafiliselt seebiks. Rohkem kui ühe lapse ei saa ju teha, sest siis ei jätku raha teda lõpmatutesse ringidesse ja klubidesse ning klassiekskursioonidele saata ehk teisisõnu, talle inimväärset elu kindlustada. Tõsi ta on, iga tegemata laps võimaldab liisida suurema auto ja käia mitu korda ümbermaailmareisil.
Samal ajal maksame pimedas usus hullumeeleid summasid kõikvõimalikesse pensionifondidesse. Mille väärtus finantskriisis olematuks kahanenud. Sama summa eest oleksime võinud õige mitu last üles kasvatada. Siis ei saabuks ka maailma lõpp, kui autolavka minu kodukülast enam läbi ei sõida või Eesti Post mulle enam pensioni koduväravasse ei viitsi tassida. Kui kõik lapsed just maailmas laiali või pätiks läinud ei ole, siis mõni neist ikka tuleb aeg-ajalt oma vana isa-ema vaatama ja aitab kaminapuud sisse tassida.
Internet ja infotehnoloogia revolutsioon toovad maailma sinu tagataskusse. Võimalik on nii veebikaamera eest siivutusi teha kui perversseid seksuaalpartnereid otsida. Internetist on võimalik alla laadida nii narkotsi kui pommivalmistamise õpetust, aga ka lennuki ehitamiseks vajalikke jooniseid. Uus aeg pakub uusi võimalusi, ent väärtused kujunevad aastatuhandetega.
Andres Arrak
Mainori Kõrgkool