Kas religioon avab mõtteid või tapab neid? (0)

Kas religioon avab mõtteid või tapab neid?
Buddha , Jeesus , Muhhamed- kõik väga austusväärsed isikud, ning neil kõigil on midagi tähtsat inimkonnale öelda. Aga kas inimkond tahab neid kuulda võtta, see on juba iseasi. Kas nad sunnivad rahvast tegema nende moodi või suunavad nad lihtsalt paremale teele?
Austria psühhiaater Sigmund Freud on öelnud, et religioon on võrdeline lapsepõlve neuroosiga. Minu meelest väga huvitav lähenemisnurk. Mõistan, miks Freud nii võis öelda. Religioon paneb paika mingisugused reeglid inimestele, neid psühholoogiliselt mõjutades ja neuroos on psüühilistest teguritest mõjutatud tervisehäire. Inimesele sisetatakse midagi sisse ja ta hakkabki uskuma seda. Tema meeli mõjutatakse.
Mõned ütlevad, et religioon tapab inimese mõtted ja muudab nad robotiteks, kes järgivad kindlaid reegleid. Tõepoolest see võib olla mõndade inimestega nii, aga kindlasti mitte kõikidega. Maailmas on olnud ja on endiselt palju teadlastest usklikke. Jah, usk erineb religioonist, aga selles kontekstis sobib see näide. Isaac Newton , väga lugupeetud teadlane, üritas teaduse abil tõestada, et Jumal on olemas. Teooria ja selle tõestus vajab väga palju ajutööd ning arvan, et Newtoni ajutöö oli väga elav.
Religioon võib olla lihtne tee inimestele, kes ei tea, mida nad tahavad või usuvad. Nad leivad omale religiooni, mis neile huvitav tundub ning siis elavad selle järgi. Kui kõik on ette öeldud, siis ei peagi ise mõtlema ning saab lihtsalt läbi. Tihtipeale inimesed ei usugi seda, kuid nad ikkagi täidavad neid kombeid. See on nende jaoks mugav ja kui see toimib, siis miks mitte?
Lihtsameelseid ja haavunuid on kergem mõjutada. Nemad vajavad augu täidet ja religioon pakub seda. Fredrich Nietzsche on öelnud: „Iga religooni pooldajate seas moodustavad usklikud erandi.“ Nõustun täielikult tema väitega. Need haavunud inimesed täidavad korda, kuid kas keegi neist tegelikult midagi usub, on kaheldav. Usklikud on need, kes on kaalunud ja mõtestanud omale usu ja religiooni.
Arvan, et usklikud on religiooni mõtlev pool. Nad teavad, et nende usk ei olene sellest, kas nad käivad jumalateenistustel või mitte. Neil on vaba tahe ja valikuvabadus nagu ka kõigil teistel, kes on religiooniga seotud, kuid nad oskavad seda rohkem hinnata. Usk avardab mõtteid. See annab mõtteainet, et maailmas ei ole ainult inimesed ja nende soovid. Arvan, et on isekas mõelda, et inimesed on universumi keskpunkt ning peale nende pole midagi muud.
Seega Jeesus ei tulnud inimeste sekka selleks, et panna nad masinlikult Jumalat järgima, vaid selleks, et õpetada, et kõik ei keerle enda ümber. Jumal andis inimestele vaba tahte ja ta tahab, et inimene seda kasutaks ja ise tema juurde jõuaks. Usk on lõputu arutelu olemasolevast ja mitte olevast . Usklik inimene lausa vajab mõttevõimet.
Võtan seisukoha, et religoon tõepoolest mingitel juhtudel tapab vaba mõtlemise, kui inimene on haavunud ja kergesti mõjutatav, kuid arvan, et tõeliselt usklikud inimesed mõtlevad suuri mõtteid ja neid on raske mõjutada. Nad analüüsivad ja arutavad selle üle, mida on kirja pandud Piiblisse või Koraani. „Teadmised on võim“(Francis Bacon).