Kas orjanduslik demokraatia oli täiuslik? (8)

Kas orjanduslik demokraatia oli täiuslik?
Klassikalises Kreekas oli orjanduslik ühiskond. Ateenlased ja teised vabad kreeklased pidasid orjust loomulikuks, jumalate poolt määratud korraks, mis andis vabadele inimestele võimaluse tegeleda mitte füüsilise tööga, vaid pühenduda vaimsetele harrastustele. Inimeste võrdsus tundus isegi filosoofidele loomuvastane, kuna siis variseks kogu orjanduslik kord. Vaid üksikud mehed astusid avalikult välja orjanduse vastu, kuid neid peeti peale seda momentaalselt ebanormaalseteks või veidrikeks.
Orjade hulga kohta puuduvad arvandmed , kuid kahtlemata oli neid palju. Orjade hulka kuulusid nii võlgade katteks orjusesse müüdud või linnriikide omavahelistes sõdades vangi langenud kreeklasi kui ka võõrsilt sisseostetud barbareid. Barbarid olidki orjade seas suures enamuses . Pikkamööda kujunes kreeklastel arusaam, et barbarid ongi orjuseks loodud. Siiski oli orjade elu Ateenas mõnevõrra kergem kui teistes tolleaegsetes orjanduslikes riikides. Ateena seadused keelasid orja sihiliku tapmise. Kui see juhtuski, siis loeti orjapidaja kuritegu „tahtmatuks” tapmiseks. Seaduse järgi tuli süüdlane Ateenast pagendada, kui tapetu omaksed talle ei andesta. Kuna orjal omakseid ei olnudki, siis pääses orjapidaja õige kerge usulise karistusega – ta pidi ohverdama jumalatele äsjasündinud põrsa, et ohvrilooma veri puhastaks süüdlase käed patust. Seetõttu tundub mulle, et läbi kodaniku pilgu vaadates, oli orjanduslik demokraatia täiuslik, sest olid seadused, mis kaitsesid peremehi ning piirasid orjade liikumisvabadust ning elu.
Kui ori tundis, et teda liialt rängalt rõhutkase, siis võis ori põgeneda templisse ja paluda , et preestrid müüksid ta mõnele inimlikumale peremehele. Preestrid ei tohtinud kaitset vajavat orja templist välja ajada ning peremees ei tohtinud oma orja templis kinni võtta. Samas ei olnud aga preestrid kohustatud orja templis toitma ning tihtipeale pidid orjad nälja pärast templist lahkuma . hiljem aga, kui nad kätte saadi, olid karistused veelgi karmimad. Kord aastas, veinijumala Dionysose päeval, lubati orjal koos teistega veini mekkida.
Siiski ei tohtinud olla orjal perekonda ega omandit , ei tohtinud abielluda ega võtta osa poliitilisest elust ning usukommete täitmisest. Ometi oli orjadel oma „jumal”, kelle poole nad murede ja abipalvetega pöörduda võisid. Selleks oli jumalate käskjalg Hermes . Ori ei olnud ühiskonna liige, ori kuulus ühiskonnale, oli selle omand. Tavaliselt vabastas peremees orje surivoodil olles, tehes vastava korralduse oma testamendis . Vabaks lastu jäi aga endiselt oma peremehest või selle pärijast sõltuvaks. Ikka veel puudusid tal kõik kodanikuõigused. Mina arvan, et orjade suhtes ei olnud see riigikord väga täiuslik. Orjade vabadus oli piiratud. Neil puudusid õigused ning eraelu. Orjadel puudus isegi eraomand ning nad sõltusid täielikult oma peremehe tahtest. Kuid siiski oli orjadel natukene õigusi (nt tamplisse põgenemise õigus, Dionysose päev jne). Need vähesedki õigused ja privileegid muutsid riigikorra orjade jaoks helgemaks ning talutavamaks.
Orjanduslik demokraatia oli nii täiuslik kui mitte nii väga täiuslik. Kõik oleneb sellest, kelle pilgu läbi asjale läheneda. Kreeka kodanike jaoks oli selline riigikorraldus täiuslik ning orjade jaoks talutav, kuid kindlasti mitte täiuslki, sest kellele ikka meeldib olla ori.