Kas hindamine on koolis vajalik? (0)

Kas hindamine on koolis vajalik?
Ühiskonnal on palju mõõdupuid, mille järgi seatakse standardid . Koolis on nendeks hinded. Kui õpid hästi, saad häid hindeid, peetakse sust lugu, saad kiita ja oled korralik. Halbade hinnete puhul on ka reputatsioon (just vanemate inimeste hulgas) sellevõrra madalam. Kuivõrd vajalik on koolis aga hinnete panek ja sellega kaasnev õpilaste grupeering?
Hinded on kindlasti vajalikud õpetajapoolse tagasiside andmiseks , nii õpilastele endile kui ka nende vanematele. Vanemad ju tahavad teada, mida nende lapsed koolis , kus nad suurema osa oma päevast veedavad, teevad. Lapsed ise on kodus üsna kidakeelsed ning e-koolis nähtavad hinded on vanematele heaks ülevaateks. Õpilased ise aga näevad samamoodi oma edasijõudmist: mis õppeaines ollakse tublid , mis õppeaines nii hästi ei lähe ja milelle rohkem tähelepanu pöörata. Ja kuidas muidu mõõta lapse teadmiste kasvu, kui mitte hinnetega?
Üks suurim tunnustus õpilasele on kindlasti hinne „viis“. Hea tulemus tagab motivatsiooni edasi õppida ja nagu iga auhinna puhul, tunneb ka parima hinde saanu uhkust - nii vanemate, õpetaja kui ka kaaslaste seas. Samas võib aga halb tulemus mõjuda kaheti- kas samamoodi olla motivatsiooniks , et järgmine kord rohkem õpitakse või hoopis kinnitada alateadvusesse mõtte „mis ma ikka üritan, nagunii ma ei oska“.
Hindamisel on aga ka omad miinused. Igal lapsel on oma võimekus ja omad piirid, seetõttu tundub ebaõiglane, kui kõiki võetakse ühe mõõdupuu ja ühe hindamissüsteemi järgi. Eriti avaldub see kehalises kasvatuses. Kui mõnes muus aines võivad aastaarvud ka lihtsalt tuupimise abil pähe jääda, siis kehalises ei jõua joosta kõik teatud aja jooksul üht aega või hüpata nii palju, kui klassi parim.
Samamoodi ei saa süsteemi järgi hinnata näiteks arutlusi või arvamuskirjandeid. Igal ühel on oma mõttemaailm ja oma arvamus- kuidas seda hinnata? Sageli eelistab ka õpetaja just neid lapsi, kelle mõtted ühtivad nende enda omaga . Kas see sisi tähendab, et teisiti arvajate kirjand on halvem ?
Hinne võib anda ka vale motivatsiooni- õpitakse mitte teadmiste pärast, vaid hinde enda pärast. Et klassis keegi ei noriks, et õpetaja rahul oleks, et vanemaid uhkeks teha.. Nii muutub õppimine üsna mõttetuks ning teadmiste omandamisest saab pähe tuupimine. Ning kui hinne kätte saadud, siis läheb see õpitu ka meelest.
Vahel ka õpilane pingutab väga palju, kuid sellest hoolimata saab ta halva hinde. See mõjub demotiveerivalt ja põhjustab stressi, mis omakorda põhjustab veelgi rohkem halbu hindeid. Seega lüüaksegi tihti käega ning loobutakse pingutamisest.
Hindamine on kindlasti väga oluline tegur lapse koolitöös. Annab see hea ülevaate tema teadmistest nii talle endale kui vanematele. Hinded motiveerivad ja on osaks õpilase eneseanalüüsil. Samas pole üks range süsteem just kõige parem, sest kõigil on oma tugevad ja nõrgad küljed. Ning nõrkade külgede veel suurem mahategemine halbade hinnete näol mõjub stressi tekitavalt ja kaaslaste seas häbistavalt.
Ideaalseim lahendus oleks, kui õpetajal oleks piisavalt aega tegeleda iga õpilasega eraldi, hinnata iga üht eraldi, mitte ühtse mõõdupuu järgi- et näha õpilase arengut ja edasijõudmist, tagada motivatsiooni olemasolu ja et pöörata tähelepanu mitte nii hästi minevatele ainetele.