Kalevipoeg palus, et Sarvik võitleks temaga nagu mees mehega(282-284). Üheksateistkümnes lugu (Sarvik-taadi aheldamine. Õnne-aeg. Pidu ja tarkuseraamat. Sõjateated. 285-301). Kalevipoeg ja Sarvik võitlevad 7 ööpäeva ning Kalevipoeg võidab ja aheldab Sarviku(285-287). Võtnud 4 kotti kulda, läheb ta tagasi maapeale, kus teda ootas Alevipoeg(287-289). Nad sõid härja liha ning läksid kodu poole(289-290). Kalevipoeg sõbrad soovitasid Kalevipojal minna kosja, aga Kalevipoeg toob põhjusi miks veel mitte minna(290- 291). Kalev ja ta sõbrad pidutsevad ja Kalevipoeg on nii täis, et annab priiuse kirjad ja tarkused Varrakule(291-300). Kalevipoeg on ehmunud, et sõda juba linnas ja isalt abi otsides läheb hauale(300-301) Kahekümnes lugu (Sõttavalmistus. Lahingud. Raudmeeste saadikud. Kalevipoja surm. Põrgu väravas. 302-321). Kalevipoeg kutsus inimesed sõtta ja palus varanduse ära peita(302-306).
d'Artagnan oli saabudes näinud saduldatud hobust. D'Artagnani iseloom aga ei lubanud niisama lihtsalt lasta käest meest, kes oli julgenud teda solvata. Ta tõmbas mõõga täielikult tupest ja tormas võõrale järele, karjudes: «Pöörduge ümber, pöörduge ometi ümber, härra pilkaja, muidu taban teid tagumikku!» «Mind tabada?» ütles too kannal ringi pöörates ja noormeest võrdse hämmelduse ning põlastusega silmitsedes. «No-noh, mu kallis, te olete ogar!» Seepeale lausus ta tasa ja otsekui endamisi: «Lausa vihastav! Missugune leid Tema Majesteedi jaoks, kes kõikjalt otsib vapraid mehi musketärideks.» Ta jõudis vaevalt lõpetada, kui d'Artagnan virutas talle metsiku mõõgahoobi, ja kui ta kiiresti tagasi poleks hüpanud, oleks ta arvatavasti viimast korda naljatanud. Tundmatu nägi nüüd, et asi ületab juba nalja piirid, tõmbas mõõga tupest ja asus kaitseasendisse. Samal hetkel aga sööstsid kaks pealtkuulajat peremehe saatel keppide, labidate ja
kallis Corneille * ütleb, oli ettevaatlikult tagasi samba varju läinud ja oleks seal kahtlemata jäänudki nägematuks, liikumatuks ja vaikseks nagu ennegi, kui teda päevavalgele poleks toonud kaks noort naist, kes vaatajate esimeses reas olles olid tähele pannud ta kõnelust Jupiteri -- Michel Giborne'iga. Hei, Jupiter! Plaksutage, kodanikud (lad. k.). 21 «Meister,» ütles üks neist ja andis märku, et ta ligemale tuleks ... «Tasemini, armas Lienarde,» lausus ta ilus, priske ja oma pühapäevariietes väga uljas kaaslanna. «See pole vaimulik, vaid ilmalik inimene. Ära nimeta teda «meistriks», vaid lihtsalt «härraks».» «Härra,» ütles Lienarde. Tundmatu ligines balustraadile. «Mis te soovite, preilid?» küsis ta vastutulelikult. «Ah, ei midagi!» ütles Lienarde hämmeldunult. «Minu kaaslane Gisquette-la-Gencienne tahaks teiega kõnelda.» 1 1 «Ei, ei,» vastas Gisquette punastades
Kuigi mu raamat on mõeldud peamiselt poiste ja tüdrukute meelelahutuseks, loodan, et seda ei lükka tagasi ka mehed ja naised, sest minu plaani kuulus püüda täisealistele meeldivalt meelde tuletada, mis nad olid kord ise, kuidas nad tundsid, mõtlesid ja rääkisid ja missugustest kummalistest ettevõtetest nad mõnikord osa võtsid. 1. P E A T Ü K K «Tom!» Ei mingit vastust. «Tom!» Mingit, vastust. «Huvitav, kus see poiss peaks olema. Kuule, Tom!» Vana daam tõmbas prillid alla ja vaatas üle nende toas ringi; siis lükkas ta nad üles ja vaatas nende alt. Ta vaatas harva või mitte kunagi nii väikest asja nagu poiss läbi prillide, sest need olid ta pühapäevaprillid, tema südameuhkus, ja ta kandis neid «stiili», mitte vaja- Hartford, 1876 Autor duse pärast; niisama hästi oleks ta võinud näha läbi paari ahjusiibri. Ta näis hetke nõutuna
Selle saadana küüsis surra! Rumal talupoeg, tõuse, mine ta kallale -- sa oled ise kui käru . . .-Pai Vahur, kägista teda, rebi ta lõhki . . . Näe, tuleb . . . oh jumala ema . . . Vahur, aita, päästa mind, oma hingepäästjat!» Vahur raputas tõsiselt pead. «Parem on kiskja küüsis kui nuhtlejate piitsa all kärvata.» Käru tuli ligemale. Piiskop keksis ühelt jalalt teisele. «Jää siis ometi siia, ma pistan jooksu.» Ja piiskop tahtis punuma panna. Aga Vahur venis püsti ja lausus rahulikult: «Mul on pikemad koivad kui piiskopi-härral.» «Ma ei lase sind nuhelda --» Sulane naeris. «Ma lasen su priiks --» Sulane kuulatas terasemalt. «Ma annan sulle maid päri -- ai, ai, ai -- issand, halasta . . . näe!» Karu ajas ennast kolm sammu eemal urisedes püsti. «Kas härrad annavad pärismaad?» «Annan, jumala eest annan.» «Kas vannuvad selle peale?» «Vannun, vannun, vannun!» Nüüd rebis sulane suure jahinoa piiskopi vöölt ja astus karule vastu, teda teravasti
salapärase anima olemasolusse, millesse usuvad ka kõige vähem arenenud rahvad. Niisugune nähtus nagu uni ning unes aset leidvad kummalised seiklused viisid varase inimühiskonna järeldusele, et inimesel on kaks ego. Sellestsamast mõttest sündiski oletus, et teise ego eksistents jätkub ka pärast surma. Animistlikus faasis inimene mitte ainult ei usu inimhinge eksistentsi, vaid näeb ka igas loodusobjektis elusolendeid. Nõnda arvatakse, et kõik puud, taimed, loomad, linnud, kalad, kivid, jõgi, päike, tuul jne. on võimelised ratsionaalselt mõtlema ja rääkima. Egiptlased uskusid, et inimesel on hing (ba või bai), ja elujõud (ka) - see on surnu teisik, kes sündis ilma koos temaga. Hing-ba on midagi jumalatesarnast, mis on inimeses juba tema eluajal ning vabaneb kehast alles pärast tema surma. Hinge-ba ("ilmutamine, väljandamine") sümboliseeris inimpeaga lind, kes lendas pärast inimese surma ära. Kujutlus hingest kui linnust on (või oli) väga levinud nn
Kuid kohale tuleb Poseidon, kes ei suuda kreeklaste langust taluda. Menelaos tapab Peisandrose ning troojalased taganevad.XIV laulus - Agamemnon teeb ettepaneku põgenemiseks. Hera tuleb kreeklastele appi. Hera soovib Unelt, et Uni Zeusi magama paneks, vastutasuks lubab Pasithead, tema armastust. Ning Zeus jääb magama. Aias tabab kivirahnuga Hektorit, kes kukub oimetult maha. Kreeklased kannul, kaotavad troojalased kogu ala, mille nad kalli hinnaga kätte oli võidelnud. XV laulus - Zeus ärkab unest ning vihastab Hera peale. Apollon läheb Zeusi käsul Hektorile ja troojalastele appi. Troojalased liiguvad mere poole, koondudes ümber laevade, mille juurde kreeklased on taganenud viimset vastupanu osutama. XVI laulus - Patroklos läheb Achilleuselt saadud sõjavarustusega sõtta. Achilleus pakub, et kõik läheks Patroklosega hästi..Patroklos tapab Hektori kutsari. Ning läheb Trooja linna alla sõtta
pikale pingile, sealt krapsti suurele lauale ja hakand ütlema: ,,Mehed-vennad, naised-õed, kus on siis õigus, kui mina tahan ja kui teie tahate, et meid paari pandaks, nagu peig ja mõrsja. Sest mina olen teie peig Issanda ees ja teie olete minu hinge mõrsja nüüd ja igavesti, nagu on seda seletand oma sõnas Õnnistegija ja meie eest surnud ristisambas. Sellepärast siis, oh kallid hinged Issandas ja armsad eesti vennad ning õed, lähme ära sest roojasest paigast üles pühakotta, et me võiks jumala pale ees üheks saada, sest mis Issand on ühte pand, seda ei lahuta inimene mitte igavesest ajast igavesti." Läinuvadki teised siis kõrtsist kiriku poole, vana Maurus ise eesotsas, kogudus sabas. Aga eks saksad saand õigel ajal haisu ninasse, toonuvad politsei kiriku ukse ette vahti pidama, et vana Maurus ei pääseks ühes kogudusega sisse ei öösel ega päeval
on käega katsuda. Kuid kohale tuleb Poseidon, kes ei suuda kreeklaste langust taluda. Menelaos tapab Peisandrose ning troojalased taganevad.XIV laulus - Agamemnon teeb ettepaneku põgenemiseks. Hera tuleb kreeklastele appi. Hera soovib Unelt, et Uni Zeusi magama paneks, vastutasuks lubab Pasithead, tema armastust. Ning Zeus jääb magama. Aias tabab kivirahnuga Hektorit, kes kukub oimetult maha. Kreeklased kannul, kaotavad troojalased kogu ala, mille nad kalli hinnaga kätte oli võidelnud. XV laulus - Zeus ärkab unest ning vihastab Hera peale. Apollon läheb Zeusi käsul Hektorile ja troojalastele appi. Troojalased liiguvad mere poole, koondudes ümber laevade, mille juurde kreeklased on taganenud viimset vastupanu osutama. XVI laulus - Patroklos läheb Achilleuselt saadud sõjavarustusega sõtta. Achilleus pakub, et kõik läheks Patroklosega hästi..Patroklos tapab Hektori kutsari. Ning läheb Trooja linna alla sõtta
1. Kristjan Jaak Peterson (18011822) 18. sajandi lõpus toimunud Suure Prantsuse revolutsiooni mõjul oli muutumas kogu Euroopa vaimuilm ja ühiskond. Senine seisuslik ühiskonnakorraldus hakkas murenema, seisuse asemel tõusis 19. sajandi jooksul määravaks inimesi liitvaks kategooriaks rahvus. Kui K. J. Peterson sündis, oli saksa kirjanduse suurkujusid Johann Wolfgang Goethe saanud 52aastaseks, Venemaal hakkas oma esimesi lauseid ütlema poolteiseaastane Aleksander Puskin, hilisem sädelev poeet, ning Inglismaal omandas tulevane ,,romantismi deemon" ja ajastu kirjandusmoe kujundaja Georg Gordon Byron koolitarkust. Eestlase K. J. Petersoni luuletused aga nägid trükivalgust alles 20. sajandil, rohkem kui sada aastat pärast autori sündi, kui need ilmusid kirjandusliku rühmituse ,,NoorEesti" albumites ja ajakirjas. Enne Petersoni värsiloomingu avaldamist oli Gustav Suits kirjutanud selle kohta ülistava artikli peal
Armastusele, mida polnud suutnud hävitada küla moraal ega sundabielu kütked. Surma palge ees toob armastus peategelastele vabanemise. Põhiprobleemid: 1 Kas Tiina on tegelikult libahunt? 2 Kas armastuse nimel on kõik lubatud? 3 Miks osutus Marguse puhul kodust ja vanematelt päritud elutunne tugevamaks? 4 Kas põgenemine on lahendus? Draama "Libahunt" räägib perest, kelle ukse taha ilmus hirmunud noor tüdruk. Samal õhtul hukati ta ema, kes oli väidetavalt nõid. Perenaine ja peremees otsustasid ta enda juurde võtta ning koos samaealise kasutütre ja suurema pojaga üles kasvatada. Hiljem, kümne aasta pärast oli pojal vaja naist võtta, kuid selle juures oli üks asjaolu, millega pidi arvestama: Tammaru suguvõsa oli põlvest põlve oma verega järglasi soetanud ja abiellunud. See tähendas, et poeg Margus pidi oma kasuõe Mari naiseks võtma. Kuna kasuõde Tiina oli ilusam, temperamentsem, südamlikum ja kirglikum, armus Margus hoopis temasse. Pere polnud aga
Lõpp on tugev ja läbimõeldud- puänt. Luule o paljude jaoks mehine, esineb ,,Sinisukk". Tõlkis kolm Petersoni saksa keelset luuletust ära. Tuulelapsed on Alveri luule võistlus põhikooli lastele. ,,Räägi tasa minuga" Räägi tasa minuga, siis mu kuulmine on ergem. Räägi tasa minuga, tasa taibat on kergem. Inimrõõmu hinge härmi, tunnen taban läbi tuule, ainult surnud sõnalärmi, kuuldeski mu kõrv ei kuule. 7. Eduard Vilde draamalooming (1865-1933) Ta sündis ja kasvas Virumaal mõisamiljöös ning omandas hariduse Tallinnas alg ja kreiskoolis. 18- aastasena sai Vildest ajakirjanik. Seda ametiti pidas ta paljude lehtede juures 1920. aastate alguseni. Vilde kirjanduslikuks kooliks sai elu Lääne-Eurooa poliitilise pagulasena, korrespondendi ja omatahtsi reisjana umbes kolmandiku oma elust. Euroopas puutus ta kokku arenenud poliitika-ja kultuurieluga.
maastiku märgistamist, ta asetas oma märgi maastikku, rajades kunstlikke kõrgendikke või paigutades kive ümber. Enamasti olid need kindlused ja megaliidid (kultusliku tähendusega monumendid), mille hulgas eraldatakse menhireid, dolmeneid ja kromlehhe. Menhir üks suur vertikaalselt maasse püstitatud kivi, mida esineb sageli tervete alleedena. Dolmen kivirahn teiste peal ning see on enamasti kalmehitis (kuulsaim Carnac Prantsusmaal). Kromlehh suurem ansambel, milles kivid on ringis ja üksteise peal st kromlehhi elementideks on menhirid ja dolmenid (kuulsaim - Stonehenge Wiltshire's Inglismaal - u 1500 BC). Iga kivi on individuaalne, ülekaaluka personaalsusega. Need olid esimesed hauaehitised, mille ülesandeks olid matuserituaalid, pööripäevade märkimine maastikul, jumalatega lävimine jne. Samuti kultuseobjektid, ohvripaigad, mis võisid olla ka lihtsalt kokkusaamise kohad. Arheoloogid
Nad räägivad hästi pikalt ja siis Peeter veendub, et Mäidul armastusest puudu ei jää ja ütleb, et ta saab nüüd meelerahus tagasi minna üksindusse, kust ta tuli. Siis palub ta luba, et Mäidule külla tulla, kui ta väga teda igatsema peaks hakkama. Leena annab talle selle loa ja Peeter jätab Mäidu Leena kasvatada. Libahunt Draama "Libahunt" räägib perest, kelle ukse taha ilmus hirmunud noor tüdruk. Samal õhtul hukati ta ema, kes oli väidetavalt nõid. Perenaine ja peremees otsustasid ta enda juurde võtta ning koos samaealise kasutütre ja suurema pojaga üles kasvatada. Hiljem, kümne aasta pärast oli pojal vaja naist võtta, kuid selle juures oli üks asjaolu, millega pidi arvestama: Tammaru suguvõsa oli põlvest põlve oma verega järglasi soetanud ja abiellunud. See tähendas, et poeg Margus pidi oma kasuõe Mari naiseks võtma. Kuna kasuõde Tiina oli ilusam, temperamentsem, südamlikum ja kirglikum, armus Margus hoopis temasse.
Järgmisel pääval läks poika lossi, O järgnes. Käitus kerjusena. Õhta juhatati ta Penelope juure. Seal ta valetas, et on palju rännanud ja O kohanud. Penelope lasi vanal orjataril O jalgu pesta, kes ta jalal oleva armi tõttu ära tundis. Järgneval päeval pidi Penelope valima endale meha. Korraldati võistlused: tuli vinnata O vibu ja seejärel läbi 12 kirve silmade nool lasta. Keegi ei suutnud seda, a kerjus suutis. Järgnes tapatalg, kus kosilased hukati. Athena oli alati O poolel. Viimane laul: räägib kosilaste hingede rändamisest. O on tark ja lepib kosilaste omastega. Sellega lõppes eepos. Eeposes kasutatakse palju epiteete. Achilleuse kohta kasutatakse 46 epiteeti. On palju korduvaid värsse (1/3). Ülistatakse sõjamehe vaprust, arukust, kõneosavust, austust jumalate vastu. Tema eeposed on nö antiikaja realism. Mõlemas eeposes kasutatakse heksameetrit vahelduvad rõhulised
Järgmisel pääval läks poika lossi, O järgnes. Käitus kerjusena. Õhta juhatati ta Penelope juure. Seal ta valetas, et on palju rännanud ja O kohanud. Penelope lasi vanal orjataril O jalgu pesta, kes ta jalal oleva armi tõttu ära tundis. Järgneval päeval pidi Penelope valima endale meha. Korraldati võistlused: tuli vinnata O vibu ja seejärel läbi 12 kirve silmade nool lasta. Keegi ei suutnud seda, a kerjus suutis. Järgnes tapatalg, kus kosilased hukati. Athena oli alati O poolel. Viimane laul: räägib kosilaste hingede rändamisest. O on tark ja lepib kosilaste omastega. Sellega lõppes eepos. Eeposes kasut. Palju epiteete. Achilleuse kohta kasutatakse 46 epiteeti. On palju korduvaid värsse (1/3). Ülistatakse sõjamehe vaprust, arukust, kõneosavust, austust jumalate vastu. Temo eeposed on nö antiikaja realism. Mõlemas eeposes kasutatakse heksameetrit vahelduvad rõhulised ja rõhuta silbid (3 + hingetõmbekoht ehk tsesuur + 3)
kaunimale“. Lõpuks jäi sõelale 3 jumalannat – Hera, Aphrodite ja Athena. Zeus käskis küsida nõu Trooja kuningapojalt Pariselt, kes pidi olema ilu asjatundja. Hera lubas, et kui tema võidab, siis saab Parisest Euroopa ja Aasia valitseja, Athena lubas, et aitab Parisel alistada kreeklased, Aphrodite lubas, et Paris saab omale maailma kõige ilusama naise, kelleks oli Helena. Paris valis Aphrodite. Helena mees oli Menelaos. Paris röövis Helena ning viis ta Troojasse. Helena endised kosilased moodustasid suure Kreeka väe, mille juhiks oli Agamemnon. Aga puudu oli 2 olulist sõjameest – Odysseus ja Achilleus. Odysseus oli Ithaka saare pea. Odysseus jättis endast hullumeelse mulje, kuna ta ei tahtnud sõtta minna. Ta kündis maad nagu hull ja külvas soola. Ühe lihtsa katsega (Odysseuse laps pandi adra ette) sai siiski selgeks, et ta ei olnud päriselt hull ja ta pidi ühinema Kreeka väega. Achilleus oli merenümfi poeg. Tänu sellele oli ta haavamatu, v.a. tema kand
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
