Kahetsus on kõige kasutum asi (0)

Kahetsus on kõige kasutum asi.
„Kahetsus on kõige kasutum asi maailmas. Midagi ei saa tagasi tuua, midagi ei saa heaks teha. Muidu oleksime kõik pühakud. Elul polnud kavatsust meid täiuslikuks teha. Täiuslik kuulub muuseumi.“ Nii kõlab Erich Maria Remarque tsitaat. See on ilmselt kõige parem definitsioon mõistele „kahetsus.“ Erinevalt Remarquest, defineeriksin mina kahetsust pigem tunde kui asjana , sest tal pole materiaalset väärtust. See on tunne, mis ajapikku kaob, kuid teatud ajal võib tekitada kurva meeleolu.
Aga nagu enne öeldud siis miskit ei saa tagasi tuua. Keegi ei tule tagasi. See on nagu läbielatud tund, mis iial ei kordu. Miski ei pöördu tagasi, miski ei taastu . Mitte miski.
Meile on antud aeg, et elada ja õppida. Inimesed teevad vigu ja kahetsevad, kuid kas sellel on mõtet? Kahetsemine ei anna meile midagi. See on lihtsalt halb tunne, et tegid midagi valesti ja tahaksid miskit muuta, kuid ei saa. Aega ei saa tagasi keerata. Pigem peaksime mõtlema rohkem enda vastuste ja tegude üle, et ei kahetseks öeldut ega tehtut. Peame tegutsema nii, et hiljem me ei mõtleks miks ma küll nii tegin .
Näiteid kahetsusest võib tuua erinevaid. Kahetseda võib öeldut. Sõnadega võib teisele inimesele palju haiget teha ning seda ei paranda miskit. Mõni võib öelda teisele midagi naljakat, kuid teine solvub. On inimesi, kes saavad aru, aga on ka inimesi, kes võtavad kõike südamesse. Just nende teistega rääkides tulebki olla ettevaatlik, et ei ütleks midagi halba. Samuti öeldakse vihahoos asju, mida ei mõelda tõsiselt, kuid neid sõnu ei saa endiselt tagasi võtta. Tüli käigus võid sa teisele öelda, et sa vihkad teda või et ta on kõige halvem ja koledam inimene maailmas. Sa ei mõtle seda muidugi tõsiselt, kuid teisele võib jätta see sügava haava. Seega peaksime suutma ennast kontrollida, et hiljem ei tekiks probleeme.
Tagasi ei saa võtta ka tehtud tegusid . Vahel võib meile tunduda, et käitume õigesti ja teeme õigeid otsuseid, kuid nii ei ole. Näiteks võib tuua kriminaalid , kes võib-olla nooremana on korda saatnud mõne varguse. Vargusele aitab ka kaasa üks suurim probleem tänapäeval, mis on majanduslangus . Eestis on üle 100 000 töötu. Mõni, kes on töötuks jäänud, leiab väljapääsu varastamises. Ta ei pruugi seda teha tahta aga ta ei näe muud võimalust ära elamiseks. Nende inimeste puhul on kahetsus muidugi usutavam kui näiteks mõrvarite puhul. Leidub sarimõrvareid, kes naudivad oma tegu ega kahetse midagi. Nad on külmaverelised ning ilmselt puuduvad neil igasugused tunded.
Välja võib tuua ka alkoholi tarvitavate inimeste kahetsemise joomisejärgsel päeval. Eesti on alkoholijoomises teisel kohal, mis on halb näitaja. On neid, kes oskavad piiri pidada, aga ka neid, kes ei oska. Kui inimene ei oska piiri pidada, siis milleks üldse alustada? Tihti joodakse ennast nii purju , et ei kontrollita oma tegevust ega saada aru ümbritsevast. Inimene hakkab teistmoodi käituma ja ta pole tema ise. Mõni kuuleb isegi oma tegemistest järgmisel päeval mõnelt sõbralt ja võib häbi pärast maa alla vajuda ning ütleb, kui väga ta kahetseb. Selle teema puhul ei tasuks kahetseda mitte tegusid, vaid seda, et üldse jooma hakati.
Kahetsus ongi ilmselt selle jaoks, et inimesed hakkaksid paremini mõtlema. Tehtut ei saa tagasi võtta, aega ei saa tagasi keerata ning kindlasti on igaühel elus olnud vähemalt paar asja, mida ta kahetseb. Olgu see siis kas kellelegi halvasti ütlemine, halb otsus või tegu. Kuid vigadest õpitakse ning seetõttu peaksime me õppima, et kahetsus tekib mõtlematusest ja kiirustamisest. Nagu öeldakse „enne mõtle, siis tegutse!“ Just see lause peaks aitama meil saada lahti kahetsusetundest. Kui mõtleme enne hoolikalt, analüüsime ja siis alles tegutseme, peaks kõik minema nii nagu on õige.
Seega, kahetsusest ei saa me mitte midagi head. See on ajaraiskamine. Mis tehtud, see tehtud ning elu läheb edasi. Ei tasu põdeda sellepärast, mida muuta ei saa vaid mõelda tulevikule ja teha edaspidi asjad nii, et nad pakuks meile rõõmu ja head tunnet .