Kahe klassikalise teooria võrdlus - neorealism ja realism (0)

Piret Jänes
111827RIRIB
Kahe klassikalise teooria võrdlus
realism ja neorealism
Selle analüüsi eesmärgiks on võrrelda omavahel kahte klassikalist teooriat - realism ja neorealism. Esimene teooria kujutab endast kõige vanimat ning skeptilisemat teooriat, mille järgi valitseb riikidevahel antagonism, mistõttu oli võitjate hulgas alati ka kaotajaid. Sel ajaperioodil sellised vaated sobisid, kuid ajad muutusid, ning realismi vaated jäid liiga küünilisteks, mis nägi maailma ainult mustades toonides. Seetõttu formuleeriti sellest neorealism, mis pidi parandama realismi puudused. Töö käigus leitakse, mis on kummagi klassikalise teooria eelisteks ja puudusteks ning seejärel leitakse, mis on neil teooriatel ühist. Väidetavalt hakkas neorealism ehk uusrealism sõjajärgsel ajal domineerima, sest see osutus teaduslikumaks kui selle eelkäija. Selle tõestamiseks vaadeldakse kummagi põhjendused ja alused. Töö lõpuks selgitatakse välja, kuivõrd täiendas üks teooria teist.
Traditsioonilise realismi järgi on inimeste loomuses olla ahne ning saada rohkem võimu, mistõttu näevad riigid pidevalt vaeva, et oma mõjujõudu suurendada - see on üks põhjustest, miks sõjad puhkevad. Kuigi riigid on need, kes rahvusvahelisel areenil osalevad ja on kõige tähtsamad, juhivad riiki inimesed ehk riigipead , kes alustavad sõda või muudavad poliitilist süsteemi, et enda võimu ja rikkusi suurendada. Nende ahnus ja iha võimu järgi on peamiseks motivatsiooniallikaks. (Elman, 2007.) Samuti postuleerib realism, et otsuseid tuleb teha ratsionaalselt selleks, et enda jõudu suurendada. Selleks, et enda mõjuvõimu laiendada tuleb vältida igasugust omavahelist koostööd, et olla ise ainuüksi võitjapositsioonil, mistõttu on riikide suhted "nullsumma mäng" ehk seal, kus on võitjad, on alati ka kaotajad . Realistid väitsid, et maailmas valitseb anarhia . Riigid olid need, kes tegid lõpliku otsuse poliitilistes küsimustes ning võisid iga kell oma jõudu kasutada ning poliitilist süsteemi muuta, mistõttu pidid kõik riigid olema sõja tulekuks valmis ning vastama jõule jõuga või alistuma. Selline maailmavaade sobis tol ajaperioodil, kuid ajad muutusid ning klassikaline realism ei seletanud enam toimuva põhjuseid, mis tingis realismi kaasajastamist ehk tekkis neorealism.
Uusrealismi eesmärk oli likvideerida traditsioonilise realismi puudused ning muuta see ajakohasemaks. Neorealistide vaated mõnevõrra muutusid võrreldes realistidega, kuid mõningad arusaamad jäid samaks. Mõlema koolkonna esindajad olid seisukohal, et rahvusvahelistes suhetes osalevad ainult riigid. Samuti leidsid nad, et ei ole olemas nn. kõrgemat võimu, mis tooks maailmas rahu, vaid maailma valitseb anarhia ning rahvusvahelistes suhetes osalemine toob paratamatult kaasa konflikte, mis on tingitud inimloomusest. Mõned realistid arvavad, et konfliktid kutsub esile maailmas valitsev anarhia ehk üks riik ei tea, mis teine mõtleb või teeb ning see tekitab pinget. Neljandaks olid mõlemad ühel nõul, et võim on rahvusvahelisel areenil põhiline vahend ehk kui miski muu ei aita, siis alati saab sõjaarmeega oma eesmärgid saavutada. (Priess & Schweller, 1997.) Kuid enam ei jaganud neorealistid seisukohta, et riikide eesmärk on mõjuvõimu niivõrd suurendada, vaid leidsid, et tähtis on pigem oma positsiooni hoida. Samuti hakkas toimima koostöö, sest tuldi arusaamale, et koostöö võib tuua mõlemale edu ning ilma selleta on olukord halvem . Suurimateks erinevusteks nende kahe koolkonna vahel on tendents, et traditsiooniline realism pärineb sotsioloogiast ja ajaloost, kuid uusrealism toetub suuresti mikroökonoomikale. Traditsioonilise realismi esindajad nägid, et võimu ja julgeolekut saab maksimeerida lõppu, seevastu neorealistid väitsid, et see võimalus on ainult julgeolekul ja kaitsel. (Priess & Schweller, 1997.) Samuti ei vastanud realism neorealistide seisukohalt teaduslikule rangusele sellepoolest, et see keskendus liiga laiale valdkonnale. Seevastu püüab uusrealism viimast parandada, keskendudes realismi alustest ainult ühele- struktuurile, mistõttu nimetatakse seda ka strukturaalseks realismiks. See taaselustas debati selle üle, mis elemente peaks kasutama, et saada terviklikku ülevaadet rahvusvahelisest poliitikast. Realismi elemendid on selle teooria aluse osaks ilma milleta ei ole ka teooriat ise. (Forde, 1995.)
Realismikoolkonna suurkujusid Hans Morgenthau toob välja poliitilise realismi kuus printsiipi ilma milleta ei oleks ka realismiteooriat. Nende kohaselt juhib poliitikat, kui ka ühiskonda, seadused, mis tulenevad inimloomusest. Nendele seadustele peab olema loogiline seletus, mida peavad suutma tõestada faktid ja neil peavad olema ka põhjused. Lisaks faktidele on vajalik ratsionaalne lähenemine ilma milleta ei saa otsuseid teha. Realismi käsitluses on tähtis mõiste võim, mis aitab mõista rahvusvahelist poliitikat ja selle otsuseid - võimuahnus on see, mis paneb inimesi teatud viisil käituma. Sellel ei ole ühte kindlat universaalset tähendust. samuti on Poliitiline realism teadlik moraali tähtsusest poliitilistes tegudes ka sellest, et see võib tekitada dilemma, kas käituda lähtuvalt moraaliprintsiipidest või toimida poliitiliselt kõige edukamalt. Kui asi puudutab otsustamist poliitiliste tegude üle, peavad mõlemad, riik kui ka indiviid, käituma lähtudes universaalsetest moraaliprintsiipidest. (Morghentau, 1978.) Morgenthau, kui realistlike vaadete eestvedaja , põhjapanevaks seisukohaks oli, et riigipäid innustab tegutsema himu võimu järgi. Kontrastiks sellele arvas neorealismi pooldaja Kenneth N. Waltz , et riigipeade motivatsioonid ja riigi omadused on tagaplaanil, need ei ole olulised rahvusvahelistes saavutustes välja arvatud see, et riigid püüavad alles püsida. (Elman, 2007.)
Mõlemal teoorial olid oma kõrghetked, kuid maailm on pidevas muutuses, mistõttu ei suuda olemasolevad teooriad kõike toimuvat seletada. See on üks peamisi realismi kriitikaid. Rahvusvahelised organisatsioonid hakkasid maailma juhtima ning enam ei olnud rahvusvahelisel areenil ainult riigid. Kriitikud väidavad, et neorealism on liiga kitsa suunitlusega. Tähelepanuta jäävad majandus, inimloomus ja sisepoliitika . Lisaks väitsid kaks traditsioonilise realismi rajajat Machiavelli ja Thucydides, et struktuurset elementi ei saa üksi kasutada, sest see ei ole piisavalt adekvaatne ning vajab toetuseks teisi realismi dimensioone. (Forde, 1995.)
Kokkuvõtteks võib öelda, et mõlemad teooriad väidavad, et maailmas valitseb anarhia, konfliktid on rahvusvahelistes suhetes vältimatud, peamisteks toimijateks on riigid ning võim on peamine vahend eesmärkide saavutamiseks. Samuti kasutavad mõlemad teooriat struktuurset elementi seletamaks, kuidas riigid käituvad rahvusvahelises süsteemis. Erinevus peitub selles, et neorealism kasutab ainult ühte elementi - struktuuri, kui realism lähtub mitmetest teistest postulaatidest. Lisaks lähtuvad mõlemad teooriad juba toimunust, mis on ka mõlema nõrkuseks. Nende erinevus seisneb selles, et realism seletab toimunut kõige skeptilisemalt ning küünilisemalt, sest see oli domineeriv teooria sõjaaegsel perioodil, mil kõik tunduski depressiivne ja lootusetu. Riikidel oli kaks varianti, kas alistuda ehk olla kaotajad või sõdida, et püsida alles või oma võimu suurendada. Samuti puudus igasugune koostöö riikide vahel. Seevastu väitis neorealismi teooria, et parem on teha koostööd, ning riikide eesmärk ei olnud enam võimu suurendada, vaid oma positsiooni säilitada. See oli tingitud ka sellest, et aeg oli teine ning inimeste maailmavaated olid mõnevõrra muutunud, mistõttu ei kohaldunud traditsioonilise realismi vaadetega.
Kasutatud allikad:

• Elman, C. (2007). Realism. M. Griffiths (Toim). International Relations Theory for the Twenty - First Century (lk 11-14). Routledge, London and New York .
  

• Forde, S. (1995). International Realism and the Science of Politcs: Thucydides, Machiavelli, and Neorealism. International studies Quarterly, 39, nr. 2, (lk 141-160). Wiley-Blackwell kirjastus.
  http://www.jstor.org/stable/2600844
  

• Priess, D., Schweller, R. L. (1997). A Tale of Two Realism: Expanding the Intitutions Debate. Mershon International Studies Review. Wiley-Blackwell kirjastus.
  http://www.jstor.org/stable/222801
  
• Morgenthau, H. J. (1978). Politics Among Nations: The Struggle for Power and Peace (lk 4-15).