Egiptuse ehted ja kaunistused (0)

Egiptuse ehted ja kaunistused
Kuigi Egiptuse 18.dünastia oli vallutanud Lähis-Idas mitmeid maid ning sai sealt pidevalt rikkalikku andamit, oli egiptlaste riietus täiesti kaunistamata ja isegi asteeklik. Ehted näitasid kandja jõukust, ehted lisasid rõivastele ka värvikust. Paljud säilinud skulptuurid , pisiplastika ja seinamaalingud on jäädvustanud ehteid kandvaid mehi ja naisi.
Ehiskraesid oli Egiptuses kantud juba dünastiate-eelsetest aegadest peale. Hilisema aja kaelakeede, käsivarre-, randme- ja pahkluuvõrude materjaliks oli kuld , korallid, helmed , ahhaat, oonüks või kaltsedon. Küllaltki harva valmistati ehteid hõbedast, mida kutsuti valgeks metalliks. Hõbeda kohta arvati, et sellest on tehtud jumalate luud , ning seda taoti pigem õhukeseks plaatideks ja inkrustatsioonideks, millega kaunistati skulptuure, mööbliesemeid ja nipsasjakesi.
Ehiskraed pandi kokku merekarpidest, helmestest, lilledest või kullaga raamitud vääriskividest. Vana riigi ajal kanti selliseid ehteid enamasti kaelakeena või kinnitati nahast või kangast rõiva kaelaväljalõikesse. 18. dünastia päevil muutusid kaelavõrud laiaks, koosnedes kahest kuni neljast reast metallplaatidest- seda võis soodustada metalli endiselt laiem kättesaadavus. Selle ajastu seinamaalingutel kujutatud helmestest käevõrud või nende eeskujud arvatakse pärinevat Lähis-Idast. Ripatsid ja kõrvarõngad olid sageli hiigla suured ning küllap üsnagi rasked kanda.
Kuningliku perekonna liikmed kandsid ohtrasti kuldehteid, suurtes kogustes pandi neid neile kaasa ka manalateekonnale. Et see oli hästi teada hauarüüstajatele, on täielikke kuldehete komplekte leitud väga harva. Itaallasel Giuseppe Ferlinil oli 1834. aastal õnne leida üks selline kuninganna Amenashakheto püramiidist, mis asub praeguse Sudaani territooriumil Meroes. Ehete põhjalik uurimine suutis kulumise põhjal kindlaks teha nende kandmisviisi. Nii näiteks arvatakse, et kuningatar kandis oma kümmet käevõru viiekaupa kummalgi käsivarrel. Hauast leiti ka üheksa igapäevaseks kandmiseks mõeldud vapisõrmust, mida kuningatar oli eelistanud kanda aga hoopiski laubajuustes otsmikule rippuvatena.
Tuntud olid kultusliku ja poliitilise tähendusega kaunistuselemendid. Preestrid kandsid oma seisuse märkidena sulgi, lootoselehti ja linde. Vaaraode regaalid olid sügavalt sümboolse tähendusega. Karjusekepp ja koot tähistasid võimu Egiptuse riigi ning selle maadel töötavate karjuste ja viljakasvatajate üle. Jumalate, kuningate ja kuningannade võimusümbolite hulka kuulus aasaga rist , mis sümboliseeris igavest elu. Sümboli kasutusala on ebaselge , kuid on arvatud, et neid võidi kasutada sandaalidel paelte sidumiseks. Ainult Egiptuse valitsejatel oli õiguskobra kujutisele, mida võib leida niihästi kuningatroonilt kui kapuutsitaoliselt peakattelt, mis on saanud tuntuks Ramses II skulptuuridelt ja Tutanhamoni surimaskilt. Kleopatra ja talle eelnenud valitsejad kandsid keerulist peaehet, milles kaks sulge sümboliseerisid kandja kõrget seisust , päike, maakera ja jäärasarved aga olid viljakuse sümboliks. Ihu ligidal kanti mitmesuguseid õnnetoovaid amulette ehk ohutisi, nagu näitekspüha põrnikat skarabeust, ja need pandi lahkunule ka hauda kaasa. Populaarne õnnetoov märk oli wedjati silm ehk Horuse, taeva- ja päikesejumala silm, mida on mõnest kullast kaelaehtest leitud kaugelt rohkem kui üks.