Kadunud sugupõlv (1)

Kadunud sugupõlv
Meie seas on eksisteerinud generatsioon, kes on pidanud läbi elama maailma kõige jubedamad ning verdtarretavamad sündmused – see on kadunud sugupõlv. Kahes maailmasõjas hukkus ning sai haavata kümneid miljoneid inimesi. Elavate nimekirja jäid siiski vaid tugevamad. Need, kes sõjas eluga pääsesid, elasid oma elu edasi küll füüsilises mõttes, kuid mentaalselt oli nende vaim ja mõistus kahjustada saanud kõige rängemal moel. Maailmasõdadest on osa võtnud ka tänapäevaks kuulsust kogunud kirjanikud nagu näiteks Remarque , Hemingway ja Vonnegut. Oma tuntuse on nad pälvinud just sõjateemaliste teoste eest. Kas sõda on ikkagi midagi, mis muudab ainult selles osalejaid või meid kõiki?
Oma kogemusi on raske kirja panna, eriti just siis, kui oled läbi elanud äärmiselt koledaid sündmusi. Näiteks Erich Maria Remarque’i kuulsaim teos „Läänerindel muutuseta“ sisaldab ka kirjaniku enda isiklikke sõjakogemusi. Samasugune mõju on sõjal olnud ka Hemingway loomingule. Need kirjeldused, mis mainitud isikute teostest peegelduvad, panevad ahastama ning lugedes võib isegi pisar silma tulla. Minul isiklikult on kõikidest sõduritest kahju, kes on pidanud kas esimeses või teises maailmasõjas sõdima. Eriline austus on mul aga kirjanike vastu, kes on suutnud läbi karmide elamuste kirja panna selle, mida nad ise kogesid. Huvitav on ka asjaolu, et nii Remarque kui ka Hemingway läksid esimesse maailmasõtta vabatahtlikult, lisaks said mõlemad ka haavata mitmeid kordi . Oli see tingitud suurest tahtmisest sõdida või hoopis patriotism ? Me keegi tegelikult ei tea, mis nende inimeste mõtetest läbi käis tollel ajal.
Sõda kujutab endast ikkagi relvastatud võitlust vähemalt kahe osapoole vahel ning sellega kaasneb ka märkimisväärne hulk surmajuhtumeid. Surm on kõige traagilisem ja karmim elamus , mida üks inimene pealt näha võib või kogeda. Sõtta võib minna küll entusiastlikult, kuid sellega kaasneb kiirelt ka surmahirm. Igaüks tahab siiski ellu jääda. Me võime öelda küll, et võitleme patriootlikult isamaa eest, kuid kartus oma maisest elust lahkuda säilib alati, mistõttu on hingelised traumad äärmiselt lihtsad tekkima . Me sõdime, kuid sisimas oleme kogu aeg kõigele sellele vastu. Tapmine pole kunagi õige tegu olnud. Paraku sõda selles seisnebki: „nottida“ maha võimalikult palju vastaseid. Teoses „Läänerindel muutuseta“ sattus peategelane Paul pommivarjendisse vaenlasega ning tappis ta. Alles hiljem mõistis ta, et vastane oli siiski inimene, kel oli perekond ja ei soovinud surma. Hemingway romaanis „Kellele lüüakse hingekella ?“ jõuab partisanijuht Pablo järeldusele, et ta oleks rõõmus , kui ta poleks tapnud neid inimesi. Kelleltki elu võtmine võib tunduda algul õige teona, hiljem mõistab inimene ikkagi, et see oli vale ning söövitab hinge kahetsustunde ja süümepiinad. Hoolimata õnnelikust pääsemisest on indiviidil raske edasi elada, kui teda vaevab süütunne .
Sõjas saavadki surma enamasti süütud inimhinged. Milleks me ikkagi sõdu peame? Kas ainult selleks, et vaenlast välja suretada ja rohkem territooriume vallutada? Me suurendame sellega vaid kaduva sugupõlve hulka. Sõda on üldse väga vastuoluline sündmus inimese hingelisest aspektist. Me väärtustame humanismi , armastust, oma isamaad, perekonda, lähedasi, samal ajal püüame vältida surma, kuid tegutseme hoopis vastupidiselt. Astutakse sündmuste keerisesse, kus kaalul on nii enda kui ka teiste elu. Igal juhul oleme elujanulised ja pääseda soovib igaüks. Me nõuame „võimatute võimatut“. Ernest Hemingway on öelnud : „Igal asjal on algus ja lõpp. Keegi ei jää igavesti elama.“ Elu ja surm ongi üks suur paradoks . Me tahame olla elus, kuid sõjaga on surm lihtne saabuma , ka kõige suuremas hirmus .
Sõda muudab nii selles osalejat kui ka meid ennast. Remarque’i, Hemingway ja teiste kirjanike elamuste kaudu see saame vaid aimu nende kogemustest. Iga inimene, kes suutis maailmasõjas ellu jääda, oli mingilgi moel hingeliselt katki oma tegude ja läbielamiste tõttu. Pea sada aastat tagasi tekkis meie sekka hulk inimesi, kellest on tänapäevalgi kahju. Sõda pole naljaasi. Me keegi ei soovi sügaval sisimas sõdida, kuid tahtmatult või liigse entusiasmiga on seda teinud kümned miljonid inimesed.
John Donne : „Iga inimese surm kahandab mind, sest mina kuulun Inimkonda; ja seepärast ära iialgi küsi, kellele lüüakse hingekella, seda lüüakse sinule.“
Märten Mändla
12 R