Luulekogu analüüs Jürgen Rooste „Kõik tänavanurkade muusikud“ (0)

Luulekogu analüüs

Jürgen Rooste

Jürgen Rooste on eesti luuletaja, kes lõpetas 1997. aastal Tallinna Reaalkooli ja õppis Tallinna Pedagoogikaülikoolis 1997–2004 eesti filoloogiat. Tema luule on enamasti vabavärsiline, suhteliselt otse öeldud ning humoorikas võtmes. Talle on väga tähtis ausus ning seepärast ei karda ta olla oma loomingus otseütlev. Oma teoste eest on ta saanud mitmeid preemiaid, milledest kõige tähelepanuväärsem on Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali luulepreemia aastal 2012.

„Kõik tänavanurkade muusikud “

See luulekogu on välja antud aastal 2013. See teos on järg 2012 aastal ilmunud teostele „Laul jääkarudest“ ja „Hoggsi boson “, mille eest Jürgen Rooste Eesti Kultuurkapitalilt kirjanduse sihtkapitali luulepreemia võitis. Luulekogu pealkirjast sain mina aru nii, et tänavanurkade muusikutena mõtles Rooste kõiki inimesi, kes vajavad märkamist, tähelepanu ja mõistmist. Olles küll erinevad on meie eesmärk üks- saada märgatuks ning kui selleks on sulgunud vanad traditsioonilised võimalused, on tänapäeval loodud uus väljund - sotsiaalmeedia .

Luulekogu sisu analüüs

Jürgen Rooste luuletused on tänapäevastest probleemidest. Ta luuletab maksudest, elust, rahast, ilust , Eestist, Tallinnast, armastusest jne. Ma ei osanud põhilisi teemasid välja tuuagi, sellepärast, et ta luuletab väga paljudest erinevatest teemadest . Vahepeal tundub, et need luuletused ei ole isegi sama inimese poolt kirjutatud. Luuletustes kasutab ta märkimisväärselt isikustamist ning võrdlust, mis annab luulekogule omapära.

„Nälgiv mustkunstnik“

Luuletuse teemadeks on poliitilis-majanduslik ebaausus ning kunstniku raske elu turumajanduse tingimustes. Luuletuses kirjeldab Rooste nälga, mis takistab kunstnikul tegelda loominguga, et jätta ajalukku mingi märge endast ning turumajandust, mis ei toeta mittematerjaalseid väärtusi loovaid inimesi. Meeleolu on pigem kurvameelne ja mõtlevapanev. Selliste tunnete tekitamiseks on kasutanud autor rohkelt mõttekriipse ning ebatavalist paremjoondust salmide lõpus. Autor üritab meid suunata aru saama kui raske on kunsti inimestel tänapäev hakkama saada. Mõtet kinnitav tsitaat- „too õblukene kunstnik nägib
ka ajaliivale ei künna prisket vagu
kui aina mõelda :
täitmist vajab magu “

„Viimane eestlane“

Luuletus räägib eestlaste ajaloost. Luuletuse emotsioonid olid valdavalt humoorikad. Jürgen Rooste kirjeldab meie matslikku minevikku „nüüd näeme toda viimast Maarjamäe tolgust, toda hulgust“ kui ka tänapäeva „näitab härra Tühjusele(tänase päeva isandale) oma ilusat emakeelt. Autor loob meeleolu mahlakate kirjelduste ja sulgudes täpsustustega.

„Laul eesti naistest“

Luuletus annab edasi mõtteid autori mõtetest eesti naistest ja nende maailmast. Luuletus on pigem tunnetuslikult sügavamõtteline kirjeldus eesti naiste ilust, nende sõnade lummavusest, oskuslikust kavalusest, kokkamise oskusest, hinge hellusest kui ka kohast mehe südames. Veel kirjeldab luuletus, kuidas naised oskavad meestega mängida:„eesti naise sõnad on hellad magusad nagu mesi-punuvad meeste pähe nad tuule- ja varesepesi“

„Kõik on pagana hästi“

Luuletuse kindlaks põhiliseks teemaks on Eesti poliitika. Autori mõtted annavad selgelt edasi selle, et Eesti poliitika ootab ainult paremat tulevikku, kuid seda ei paista kuskilt tulevat, nii et jääbki üle ainult elada hetkes . „eks ole see meiegi saatus siin Eestis: me ootame oma valget laeva ja peremeest “ Taaskord peab tõdema, et luuletus on pigem mõtleva panev. Luuletusse lisab vürtsi kaasaaegne keelekasutus.

„Tõsielu“

Luuletus annab edasi mõtteid nähtud unenäost. Selles ühes unenäos, millest Rooste kirjutab, on ilus armastus, mis kaob kohe kui reaalsus endast märku annab. Luuletus on kirjutatud ilma kirjavahemärkideta ühte salmi. Arvan, et luuletaja tahtis meile tuletada meelde piiri, mis asub meie ja meie kujutlusvõime vahel. „meie unenägudesse tungib tõsielu nukker õud“

„Laul kosmoseturismist“

Selle luuletusega puudutab Jürgen Rooste õrna teemat- surma. Sünge meeleolu lõi autor pikkade pauside ja mõttekriipsudega. Autori jaoks oli selle luuletuse mõte hüvastijätt siinpoolse maailmaga , samal ajal ise taevariiki tõustes. „ tumm -lillat karva taevas ning lehvitan teile- siiajääjad olemisevaevas!“

Kokkuvõte

Jürgen Roostele luuletustele annavad minuarust mahlakuse just tema imelised epiteedid. Tema värsid jätsid mulle nende autorist väga mõtlemapaneva, otse ütleva ning humoorika kirjaniku mulje. Tundub, et Jürgen Roostele ei meeldi üldse kirjavahemärke ega suurt algustähte kasutada. Ta kasutab pigem kaasaegsemaid kirjavahemärke nagu sulud ning mõtekriipsud. Kindlasti kavatsen tema luuletusi tulevikus lugeda ja analüüsida seal olevaid väljaütlemisi.