Leidsid 19 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Järvekonn". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
järvekonn, kullesed, kehapikkus, veetemperatuur, emasloom, kured, tumepruun, mustade, kõht, kollakas, suuremaid, talveunes, kallaste, eluviisiga, putukatest, sigimine, kudemine, kudemisel, inkubatsioon, kestes, peatub, konnad, minnes, eluaastal, vanaks, nastikud, pardid, kajakad, konnakotkad, rebased, saarmad, säga, hävimineREFERAAT Järvekonn Järvekonn on konlaste sugukonda kuuluv kahepaikne. Järvekonn on Eestis päriskonnadest (ja üldse kogu sealsetest kahepaiksetest) ainus võõrliik. Järvekonn on suurt kasvu (kehapikkus isastel kuni 12, emastel kuni 14 cm), seljalt roheline, oliivjas või tumepruun, kaetud mustade või tumedate laikudega. Kõht on hallikas või kollakas, samuti mustalaiguline. Järvekonn viibib peamiselt vees, ta püüab toitu enamasti kaldaäärses taimestikus. Saagiks langevad peamiselt putukad ja vähilaadsed, kuid suurte mõõtmete tõttu saavad järvekonnad jagu ka kalamaimudest, konnapoegadest ja -kullestest, karihiirtest ja veelindude poegadest, kui siiski moodustavad selgroogsed väikese osa toidust. Vees olles lebavad konnad liikumatult veepinnal või ujuvad laisalt. Järvekonnad tegutsevad nii öösel
2. Tähnikvesilik Triturus vulgaris L. II selts: PÄRISKONNALISED, ANURA 2. sugukond: Mudakonlased, Pelobatidae 3. Mudakonn Pelobates fuscus Laurenti 3. sugukond: Kärnkonlased, Bufonidae 4. Harilik kärnkonn Bufo bufo L. 5. Rohe-kärnkonn Bufo viridis L. 6. Juttselg-kärnkonn e. kõre Bufo calamita L. 4. sugukond: Konlased, Ranidae 7. Rohukonn Rana temporaria L. 8. Rabakonn Rana arvalis Nilsson. 9. Tiigikonn Rana lessonae Camerano 10. Järvekonn Rana ridibunda Pallas 11.Veekonn Rana esculenta L. · Silmatorkav on oma levila piiril asuvate liikide rohkus. Selliseid liike on meil 7: · harivesilik, juttselg-kärnkonn, rohekärnkonn, mudakonn, järvekonn, veekonn, tiigikonn. · Neist 3 liiki (mudakonn, juttselg- kärnkonn ja rohekärnkonn) asuvad Eestis oma levila absoluutsel põhjapiiril. · Meie saartel elutsevad kahepaiksed äratavad sageli tähelepanu oma isepärase välimuse ja
...................................................8 Harilik kärnkonn.............................................................................................................................8 Mudakonn.......................................................................................................................................9 Tiigikonn.......................................................................................................................................10 Järvekonn......................................................................................................................................10 Imetajad..............................................................................................................................................11 Tuhkur...........................................................................................................................................11 Valgejänes..............................................
elutingimusi. Selleks oleks oluline jätta suuremate põldude keskele väikesi metsatukki või veesilmi, mis ei oleks üksteisest kaugemal kui 1 km. Enamiku kahepaiksete liikumisraadius oma kudemisveekogu ümber on nimelt 0,6...1 km. Eestis on kõik 11 kahepaikseliiki looduskaitse all. Nende kohta leiate täpsemat informatsiooni viida alt Looduskaitsealused kahepaiksed Eestis. Veekonn Veekonnad on meie silmapaistvaimad kahepaiksed - nad on salatirohelised või sidrunkollased, mustade laikude ja kollase pikitriibuga seljal. Veekonna kõhualune on valge või kollakalaiguline. Nagu nimigi ütleb, on nad seotud veega, ning seda kogu oma elu, sünnist surmani. Maismaale ronivad nad vaid pärastlõunal, kõige soojemal ajal, kuid ka siis hoiduvad nad enamasti kaldaäärsesse taimestikku, kus on piisavalt niiske ja varjuline. Nad on väga osavad ning vilkad elukad ning volksavad vette niipea, kui kellegi samme kuulevad. Seetõttu on veekonni raske näha.
mittelendavaid putukaid. Mudakonn talvitub maismaal, kaevates end kuni 1,5 m sügavusele pinnasesse - hiire- ja mutiurgudesse või mahajäetud keldritesse. Talvine uni kestab kuni 7 kuud. Mai alguses siirdub ta kudema madalatesse läbivooluta veekogudesse (väikestesse tiikidesse või järvekestesse), kust kevadöödel võib kuulda isasloomade krooksumist, mis meenutab kana loksumist või vee mulksumist. Emasloom koeb kokku 1000...2500 muna, mille läbimõõt on 1,5...2 mm. Koetud kudu on jäme vorstitaoline nöör, mis mässitakse ümber veetaimede ja oksakeste. Munadest koorunud kullesed elavad esialgu põhjamudas, hiljem vees. Kulleste areng on pikk, vees veedavad nad 3...4 kuud. Augustikuuks saavutavad kullesed hiiglaslikud mõõtmed - kuni 17 cm - seega ületavad vastsed pikkuselt oma vanemaid üle kahe korra. Mida kõrgem on veetemperatuur, seda kiiremini kullesed arenevad ning seetõttu on
Ebapärlikarp on Eestis I kategooria looduskaitse all olev liik, Eesti punase raamatu järgi kuulub ta 1. kategooriasse ja IUCNi punase nimestiku eriti ohustatud kategooriasse. 11. Konna luustiku iseärasused Riik: Loomad Hõimkond: Keelikloomad Alamhõimkond: Selgroogsed Klass: Kahepaiksed Selts: Päriskonnalised Sugukond: Kärnkonlased Sugukond: Konnlased Perekond: Kärnkonn Perekond: Konn Liik: Harilik kärnkonn Liik: Järvekonn Liik: Rohe-kärnkonn Liik: Tiigikonn Perekond: Epidalea Liik: Veekonn Liik: Juttselg-kärnkonn Liik: Rabakonn Liik: Rohukonn Sugukond: Mudakonlased Perekond: Mudakonn Liik: Harilik mudakonn Selts: Sabakonnalised Sugukond: Salamanderlased Perekond: Vesilik Liik: Tähnikvesilik
Elab mädanenud puidus vanade puude tüveavades, eriti avatud maastikuga alleedel (tammed) ja jõgede äärsetel puudel (pajudel), aga samuti ka metsades vanades tammedes. (Looduskaitsevormid nagu rahvuspargid ja Natura 2000 alad Tsehhi, 2010) Käristaja (Psophus stridulus) Kuulub Tirtslaste(Acrididae) sugukonda, sihktiivaliste putukate seltsialamseltsi tirtsulised (Caelifera). Levinud mitmel pool Lõuna-ja Lääne-Eestis, on umbes kolme sentimeetri pikkune, üleni tumepruun (välja arvatud erepunased tagatiivad). Puhkeolekus pole tiibu näha ja putukas ei paista maapinnal üldse silma. Häirimise korral sööstab ta koha pealt üles ja lendab valju praginat tehes veidi eemale. Lennu ajal mõjuvad erepunased tagatiivad koos käristamisega vaenlasele (linnule) ilmselt ehmatavalt. Maandunud putukas kaob jälle 4 otsekohe silmist. Eelistab elupaikadena ümbrusest soojemaid ja tuulevaiksemaid
On ka tagasihoidliku tumeda või heleda värvusega poilasi. Näiteks vesiroosimardikad (alamsugukond: roomardiklased), kelle keha on rohekas, punkteeritud ülakülg helgib metalselt, keha alakülg on kaetud tihedalt paiknevate karvakestega ning paistab seetõttu valkjas pikk ja üsna sihvakas. Nii meenutavad nad välimuselt siklasi. Mõned poilased on üleni või osaliselt täpilised. Enamik poilasi on pikliku kehaga. Nad pole poolkerajad nagu lepatriinulased. Poilaste kõht on kumer, nende jalad ja tundlad on pikemad. (http://et.wikipedia.org/wiki/Poilased) 18 Poilased on taimetoidulised. Kui poilasi on palju, võivad nad taimede lehed rootsudeni paljaks närida (kartulimardikas).( http://et.wikipedia.org/wiki/Poilased) Poilaste vastsed on jässaka ja kohmaka kehaga tõugud. Nad on väiksemate jalgade ja
4. Sigimine Kõrel on väljakujunenud ainulaadne sigimisstrateegia, mis võimaldab kudeda ajutistes veekogudes. Sigimine kestab aprilli lõpust juuli alguseni. Kõre kudemine ei ole ühekordne hetk ega ka pidev tegevus. Sõltuvalt sellest, kuidas sademed täidavad sobivaid lompe ja üldse sademetest tingitult koevad nad mitu korda. Samas soojätkamise tipphetked on ikkagi mais. Paaritumine leiab aset madalates kuni 35 cm sügavustes lompides või merelahtedes, kus on vähe taimestikku. Emasloom koeb ühe kudemisega 1,5-1,8 m pikkuse kudunööri, milles on keskmiselt 3000-4000 muna. Kudunöör asetatakse veekogu põhjale, kust 3-7 päeva pärast kooruvad vastsed. Vastsed on 7-8 mm pikkused ning nende areng noore konnani kestab sobivates oludes 45-55 päeva. 8 Talvitumiskohtadest lahkuvad esimesena isasloomad. Nende aktiivsust mõjutab öine õhutemperatuur ja -niiskus. Emasloomad alustavad kudemisrännet mõni päev hiljem.
Valge vesiroos ja väike vesiroos Konnaosi: Sageli kasvab ta tihedate puhmikutena mageveekogude kallastel või madalas kaldavees, näiteks tiikides, soodes jt. mudase põhjaga veekogudes. Taime vars on sile, võib olla kas okstega või ilma, 40140 cm pikk. Varred on 28 mm jämedad ja 1030 peene sõlmega. Igast varresõlmest kasvab välja väikeste, 510 mm pikkuste mustade otstega lehekujuliste soomuste männas. Lehtedetuped on tihedalt vastu vart. Paljudel, kuid mitte kõigil vartel on lühikesed, 15 cm pikkused tõusvate ja laiali sirutuvate jätkete männased, kusjuures kõige suuremad jätked on varre alumise poole keskosas. Need kõrvalharud on sihvakad, tumerohelised ja 18 sõlmega, kusjuures igast sõlmest kasvab jällegi välja lehekujuliste soomuste männas. Laialehine hundinui: Hundinuia tunneb ilmselt iga inimene.
Enamik karpe on lahksoolised. Merelistel karpidel esineb vastsena kas trohhofoor või veeliger ehk purjukvastne. Süstemaat Alamklassid Anomalosdesmata Cryptodonta Erihambalised (Heterodonta) (hõlmab näiteks hernes- ja rändkarpe) Paleoheterodonta (Palaeoheterodonta) (hõlmab näiteks järve- ja jõekarpe) Palaeotaxodonta Pteriomorphia (siia kuuluvad näiteks austrid ja rannakarbid) Hari järvekarp Kiiljas ovaalse kujuga, peenem ots moodustab nokisetaolise lohu. Pealt kollakas punakaspruun, servades pruunikasmust. Pärlmutterkiht sinakasvalge, tagaosas paksem ja valge. Suur järvekarp Ovaalse , munajas- kiilja kujuga. Pealt kollakasroheline kuni rohekaspruun. Pärmutterkiht sinakasvalge, määrdunud välimusega. Koor suhteliselt õhuke. Kasvab kuni 20 cm pikkuseks. Õhuke ebajärvekarp Ovaalse, otsast sirglõikelise nürinurkse kiilu kujuga. Pealt pruunikas kuni mustjaspruun. Karbi koor on õhuke Paksukojaline jõekarp Paksu kojaga
jätavad osa aastaid vahele. Seda, kas vähk on kudemisvalmis, saab vaadata suve lõpul: isastel paistavad siis seljakilbi ja laka vahel valged keerdunud seemnejuhad, mis on spermat täis; kudemisvalmis emase tunneb umbes kuu enne paaritumist ära risti kilbiseid kulgevatest kahvatutest limanäärmetest laka alapoolel. Näärmete eritise abil kinnituvad munad ema sabajalgade külge. Vähid paarituvad sügisel septembris-oktoobris, kui veetemperatuur langeb alla kümne kraadi. Pulmaaeg kestab jõevähil kokku umbes kolm nädalat. Sperma kinnitub suure kogumikuna nn. spermatofooridena emase pearindmiku alla, munajuhade lähedusse. Kui kaua kulub paaritumisest marja munemiseni, oleneb paaritumise ajast ja vee temperatuurist. 5 1 2 4 9 2 1 0 0 7 5 3 1 0 9 1 . d o c ( M i h k e l T i b a r 2 0 0 7 ) Marjaterade arv oleneb emase vanusest ja seega ka suurusest
Hunt on peamiselt ööloom, tema tegutsemisrütm võib varieeruda sõltuvalt elupaigast ja aastaajast. Eluviis - Hunt võib elada tehistingimustes 16 aastat. Looduses ei ela nad kunagi nii kaua. Vanurid tõrjutakse karjast välja surema või süüakse lihtsalt ära. Hundid elavad eri eluperioodidel kas karjas või paaridena. Karjades liiguvad hundid sügisest kevadeni. Kari moodustub vanast isas- ja emashundist ning nende eelmise ja sama aasta poegadest. Karja juht on emasloom. Perekarjad võivad talvel ühineda ka suuremateks liitkarjadeks. Tavaliselt on Eestis elava karja suurus 2–11 hunti. Vahel on karjas ka juhtpaari õed-vennad, mõnikord ka võõrad. Tavaliselt on karjas kuni 3-aastased noorloomad, just selles vanuses saavad nad täiskasvanuks ja kui nad pole haiged või nõrgad, lahkuvad nad karjast. Hundikari liigub täpses reas. Tavaliselt on reas kõige esimene üks juhtpaarist, kuid kui lumi on
3. Lõhilaste infektsioosne aneemia (ISA) Infectious salmon anemia Tekitajaks on klassifitseerimata RNA viirus. Haigestub atlandi lõhe, spotaansed haiguspuhangud on esinenud lõhedel, kes on olnud kontaktis mereveega. ISA puhanguid esineb sagedamini kevadel ja suve hakul, kui temperatuur on 10°C ümber, üldse aga vahemikus 3°15°C. Haigestunud kalad on lestargilised. Ägeda puhangu korral silmades verevalumid, lõpused kahvatud ja kõht punnis. Maksas on nekroosikolded, rasvikul täppverevalumid, maks ja põrn on tumenenud ning suurenenud. Maksa värvus varieerub pruunist kuni peaaegu mustani. Soole eesosa võib olla eriti tume. Soole seinas on verepais ja verevalumid. Verevalumid võivad olla ka mao seinas, magu on täidetud viskosse vedelikuga. Suremus võib olla kuni 90%. Kuna ISA viiruse isoleerimisega on probleeme, diagnoositakse vastavat haigust kliinilise pildi, lahanguleidude ja histoloogilise ning
Liguloos esineb kõige sagedamini keskealistel kaladel. LõunaEesti järvedes täheldatakse liguloosi sagedamini lati kal, nurul, särjel jt zooplanktonist toituvail kaladel. Parasiit toitub peremehe kehavedelikest ja eritab toksilisi aineid. Invadeerunud kalad jäävad kasvus ja arengus teistest maha ja kõhnuvad, tekivad aneemia ja teised ulatuslikud muutused vere koostises. Haiged kalad ujuvad pinnakihtides, lasevad end sageli küljele või tõuseb neil kõht ülespoole. Kohtadesse, kus on rohkesti haigeid kalu, kogunevad kalatoidulised linnud, kes leiavad sealt rikkalikku saaki. Linnuroni võib perforeerida kõhuseina ja rippuda sealt välja. Liguloosi tagajärjel kala lõpeb või satub lindude saagiks. Diagnoos pannakse plerotserkoidide leiu alusel kalade lahangul. Ravi ja radikaalset tõrjet ei tunta. Looduslikes veekogudes selgitatakse kontroll püükidega välja haigete kalade massilisema
2. 19.saj. oluliseks majandusharuks kujunenud linakasvatus, lina leotamise käigus paljud pehmeveelised järved eutrofeerusid ja soostuvad selle tagajärjel; 3. 20.saj. järsult suurenenud veereostus (suurmajandid, lennukitelt väetamine, sünteetilised pesuvahendid, alevite kasv ja puhastusseadmete puudumine, turismikoormuse kasv jne) Taimede ja loomade elu järves määrab: · toitainete hulk · hapniku hulk · päikesevalguse kättesaadavus · veetemperatuur. Kõige rohkem hapnikku ja valgust on veekogu pindmises kihis. Vees hõljuvad osakesed takistavad valguse levimist sügavamale. Veeorganismidele on oluline vee liikumine järves: · ühtlustab vees lahustunud ainete sisaldust; · hapnik läheb pinnakihtidest sügavamale; · järve põhjast tõusevad mineraalained üles (nii saavad planktonvetikad neid kasutada). 12
Kala tunneb toidu maitset isegi saba y. pinnaga ja pöörab ennast sinna poole. Hästi tunneb kala magusat ja soolast maitset. z. Kompimiselundid on kaladel nõrgalt arenenud. Kala nahas on retseprotid, mis aa. tunnetavad kokkupuudet kõvade esemetega. Kõige enam on kompimiselundina toimivad bb. poised säga, karpkala, tuur. Merikukk uimekiired. cc. Varjevärvused: · avavees kõht hele, selg tume; · põhjas vastavalt põhja värvile ja mustrile. dd. Veekogudes, kus värvusega antavad signaalid on tähtsamad kui varjumine, on eredad ee. värvid tavalised. ff. Värvinägemine vaidlusküsimus!!!!! Kõhrkalad värve ei nägevat. Luukalad nägevat kollast gg. ja rohelist, punast mitte. Kalade tohutu värvikirevus ja lantide punased värvid, milleks siis hh. need????? 34
KESKKONNAKAITSE JA KORRALDUS 1. loodus- ja keskkonnakaitse üldküsimused Keskkonnakaitse: atmosfääri, maavarade, hüdrosfääri ratsionaalse kasutamise ja kaitse, jäätmete taaskasutamise või ladustamise, kaitse müra, ioniseeriva kiirguse ja elektriväljade eest. Keskkonnakaitse on looduskaitse olulisim valdkond. Looduskaitse : looduse kaitsmist (mitmekesisuse säilitamist, looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku, taimestiku ja seenestiku liikide soodsa seisundi tagamine), kultuurilooliselt ja esteetiliselt väärtusliku looduskeskkonna või selle elementide säilitamine, loodusvarade kasutamise säästlikkusele kaasaaitamine 2. loodus- ja keskkonnakaitse mõiste Keskkonnakaitse- rahvusvahelised, riiklikud, poliitilis-administratiivsed, ühiskondlikud ja majanduslikud abinõud inimese elukeskkonna saastamise vähendamiseks ja vältimiseks ning l
Inimese mõju tugevnemine loodusele Kauges minevikus reguleeris inimeste arvukust maa peal toit selle hankimine ja kättesaadavus. umbes 2 miljonit aastat tagasi kui inimesed toitusid metsikutest taimedest ja jahtisid metsloomi, suutis biosfäär st. loodus ära toita ca 10 miljonit inimest st. vähem, kui tänapäeval elab ühes suurlinnas. Põllumajanduse areng ja kariloomade kasvatamine suutsid tagada toidu juba palju suuremale hulgale inimestest. inimeste arvukuse suurenemisega suurenes ka surve loodusele, mida inimene üha rohkem oma äranägemise järgi ümber kujundas. Kiviaja lõpuks elas Maal ca 50 milj. inimest. 13. sajandiks suurenes rahvaarv 8 korda 400 milj. inimest. Järgneva 600 aasta jooksul, st. 19. sajandiks rahvaarv kahekordistus ning jõudis 800 miljoni inimeseni. Demograafiline plahvatus 19. sajandi alguses toimus inimkonna arengus läbimurre ja inimeste arv Maal suurenes 90 aastaga 2 korda (st. 7 korda kiiremini kui
annaabi.ee 
