Jälitusluul (0)

SISSEJUHATUS
Jälitusluulu vaadatakse kui usku hädaohtu. Uskumusi võib vaadata kui kogemuste valesid tõlgendusi, mis on väga püsivad. See tõstatab intrigeeriva küsimuse: kui uskumused on valed, siis miks on need nii püsivad?
Selles peatükis tõstatatakse jälitusluulu säilimise uus aspekt: kaitsekäitumiste kasutamine.
Praegused seletused
Uskumus võib püsida kahe protsessi tagajärjel: kinnitava tõenduse saamine või ümberlükkava tõenduse eiramine . Kaasaegsed teoreetilised arusaamised luuludest on tegelenud vaid kinnitava tõenduse saamise protsessidega.
On tõendeid selle kohta, et jälitususluuluga inimesed omistavad negatiivsete sündmuste toimumise põhjuse teistele inimestele ja mitte endale. Garety ja Hemsley (1994) leiavad, et paljudel luuludega inimestel on kalduvus teha ennatlikke järeldusi, mis võib viia valede hüpoteeside liigrutaka omaksvõtmiseni.
Teooriad aga ei ole valgustanud, kuidas toimub ümberlükkava tõenduse eiramine.
Kaitsekäitumised
Miks püsivad jälitusluulud vaatamata sellele, et nende kesksed eeldused lükatakse päevast päeva ümber? Miks näiteks inimesed ei loobu oma luulust, et valitsus kavandab vandenõusid neid tappa, kui nad on ikka endiselt elus?
Osaliselt võib vastus peituda ärevushäiretes. Näiteks paanikahäiretega inimesed usuvad, et nad minestavad, kaotavad kontrolli või saavad infarkti ning nad püüavad vältida kardetud tulemust istudes või püüdes säilitada vaimset kontrolli või hingates sügavalt.
Kaitsekäitumistel võib olla omakorda negatiivne tagajärg: paanikahäirega inimesed ei õpi omistama katastroofi puudumist oma ohuuskumuste ekslikkusele. Selle asemel on nad kindlad, et katastroofi hoidis ära üksned nende kaitsekäitumine.
Selles peatükis väidetakse, et kaitsekäitumistel on oluline roll ka jälitusluulu alalhoidmisel. Nii jälitusluulu kui ärevushäiret iseloomustab ühine nimetaja „ohu ootus”. Seetõttu võivad ka jälitusluulu all kannatavad inimesed kasutada ennetavat käitumist ning tõlgendada õnnetuse mittejuhtumist „napikaga”. Seeläbi eiratakse ümberlükkavat tõendust.
Lühidalt öeldes viib kaitsekäitumiste kasutamine ümberlükkavate tõendite eitamiseni ja aitab seega kaasa luulude säilimisele.
Olemasolevad tõendused sellest, et jälitusluuluga inimesed kasutavad kaitsekäitumisi
Selle kohta ei ole otseselt ühtegi tõendust, kuid on mitmeid naljalugusid seoses jälitusluuluga inimeste kaitsekäitumiste kasutamisega. Näiteks kirjeldavad Freeman ja Garety (2002) naist, kes uskus, et kõik kohalikud koolilapsed tahavad talle närvidele käia. Tema kaitsekäitumised hõlmasid lastega kontakti vältimist ning väljas kellegi teise abi kasutamist laste eest kaitse saamisel. Tõestuseks sellest, et kaitsekäitumised säilitavad luulut on see, et selle naise luulud kadusid , kui kaitsekäitumisi teraapia käigus vähendati.
Uuringud on tõestanud, et skisofreenikud kasutavad kaitsekäitumisi vähe.
Vastandiks sellele on hiljutised artiklid viidanud luulude ja kriminaalse käitumise vahelisele seosele. Oma ülevaates järeldab Buchanan (1993), et jälitusluuludega inimeste tegevusraportid keskenduvad sageli teistele põhjustatud vägivallale. Mitmed uuringud kinnitavad, et jälitusluuludega inimesed annavad oma luuludele sagedamini järele kui teiste luulude puhul antakse.
Uuringud näitavad, et jälitusluuluga inimestest on 25% püüdnud end kaitsta. See tõestus annab kinnitust väitele, et kasutatakse kaitsekäitumisi.
Jälitusluulule järeleandmist seostatakse luuluga seotud hirmu või ärevusega. Jälitusluuludega käivad jällegi teistest luuludest enam kaasas negatiivne afekt ja kalduvus tegutseda. Jälitusluulu, afekti ja tegutsemise vahel on järelikult järgmised seosed: halba kartev uskumus tekitab ohutunde, mis toob endaga kaasa ärevuse, mis omakorda sunnib inimese tegutsema, et püüda ohtu vähendada.
Kokkuvõttes võib öelda, et ei ole ühest vastust, kas jälitusluuluga inimesed kasutavad või ei kasuta kaitsekäitumisi. Et asjasse selgust tuua, korraldati uurimus, mis viidi läbi intervjuude vormis. Uurimuses osales 25 inimest.
Tulemused
Kaitsekäitumiste olemasolu
Kõik osalejad mainisid vähemalt ühe kaitsekäitumise kasutamist viimase kuu aja jooksul. Mõned osalejad mainisid kohe alguses, et ei ole midagi, mida nad saaks teha, et vähendada või ära hoida neid ähvardavat ohtu („seda ei ole kuidagi võimalik peatada”, „mul ei ole jõudu”, „kui nad tahavad mu kätte saada, siis nad saavad mu kätte”, jne), kuid hiljem tunnistasid siiski, et on kasutanud kaitsekäitumist, et püüda ohtu vähendada.
Vältivad kaitsekäitumised
Vältimine on kõige levinum kaitsekäitumine (seda kasutas 92% vastanuist). Kõige sagedasemad olukorrad, mida välditakse: inimestega kohtumine või sotsiaalsetel üritustel osalemine, tänaval kõndimine, pubides käimine, kodust kaugel olemine, poodide käimine, ühistranspordi kasutamine ning suletud ruumides viibimine.
Olukorrast lähtuvad kaitsekäitumised
Ka sellised kaitsekäitumised on väga tavapärased (neid kasutas 68% vastanuist). Sellised käitumised koonduvad nelja teema ümber: kaitse, nähtamatus, valvsus ja vastupanu. Kaitse ja nähtamatuse strateegiat kasutati neist enim. Kaitsva käitumise näited: uksekellale mitte vastamine; maja kõikide lukkude kontrollimine; väljas vaid koos pereliikmega käimine; öösel magamistoa ukse taha tooli asetamine ning põrandale takistuste asetamine, et jälitaja võiks neile komistada.
Oma nähtavuse ja seeläbi rünnaku tõenäosuse vähendamiseks kantakse mütsi või jalgrattakiivrit; kõnnitakse tänaval väga kiiresti; muudetakse oma liikumise trajektoori ja kojujõudmise aega ning hoitakse pilk maas , et vältida teiste tähelepanu. Kaks küsitletut mainis valvast käitumist (inimeste jälgimine) ning kaks vastupanu kasutamist.
Põgenevad kaitsekäitumised
Nende kasutamist tunnistas 36% vastanuist. Tüüpiline näide on see, kui inimene põgeneb, märgates, et keegi teda vaatab. Üks uuringus osalenu märkis, et põgenes aeroobikatunnist, kui temasse sisendati mõte, et ta satub kohe rünnaku ohvriks.
Kuuletuvad kaitsekäitumised
24% vastanuist tunnistas nende kasutamist. Näiteks: püüd naabritele meeldida viisakalt „tere hommikust” öeldes; ma teen, mida iganes nad tahavad; ei pane televiisorit kõvasti mängima; jne.
Abi otsivad kaitsekäitumised
Neid kasutas 36% vastanuist. Abi otsitakse kõige enam jumalalt. Samuti perekonnalt, naabritelt, sõpradelt, haiglatöötajatelt ja politseilt.
Agressioonilised kaitsekäitumised
Neid kasutas 20% vastanuist. Näiteks lähenetakse inimestele ja öeldakse: „jäta mind rahule”; rünnatakse teisi avalikus kohas või karjutakse naabrite peale.
Ettekujutavad kaitsekäitumised
Vaid kaks vastanut (s.o. 8%) märkis, et on kasutanud kaitsekäitumist, mida ei saa loogiliselt seostada väidetava ohu ärahoidmisega. Üks vastanu ütles, et kavatseb minna puhkusele teise riiki, kuna seal ei ole Scotland Yard’i ja MI5’e (kes teda väidetavalt jälitasid).
Päästefaktorite olemasolu ja nende efektiivsus
Üheksa osalejat ütles, et on väljaspool nende kontrolli olevaid faktoreid, mis võivad nad halvast päästa. Näiteks mujale kolimine , saatus, jumal, hea tulnukas või „nad jätavad lihtsalt järele”. Üldiselt peeti päästefaktoreid edukateks.
Kaitsekäitumised ning demograafilised ja kliinilised andmed
Kaitsekäitumiste kasutamine ei sõltu vanusest , soost või haiguse pikkusest. Skisofreenia patsientide tulemused ei erinenud teiste omast. Ei esinenud märkimisväärseid erinevusi haiglaravil ja kodus elavate patsientide tulemustes. Tulemused tõid esile erinevused etniliste gruppide raames – valgenahalised britid kasutasid kaitsekäitumisi teistest enam.
Kaitsekäitumised ja emotsioon
Kolm olulist korrelatsiooni. Suurt kaitsekäitumiste kasutamist seostatakse suurema ärevusega, suure ärevusega patsiendid kasutavad enam vältivaid kaitsekäitumisi ning kuuletuvaid kaitsekäitumisi kasutavatel inimestel on madalam enesehinnang .
Arutelu
Senised uuringud ei ole suutnud selgitada, kuidas toimub ümberlükkava tõenduse eiramine. Kuidas seletavad patsiendid halva puudumist? Selles peatükis uuriti üht võimalikku vastust: kaitsekäitumiste kasutamine võib takistada potentsiaalselt ümberlükkava tõenduse kogemist.
Uurimus kinnitas, et kaitsekäitumisi kasutatakse. Kaitsekäitumisi defineeriti kui tegevusi, mille eesmärgiks on vähendada ohtu. On aga oht, et kõik patsientide poolt nimetatud käitumised ei olnud kaitsekäitumised – nad võisid tõlgendada neid kaitsekäitumistena vaid tagantjärele. Selle ohu minimeerimiseks küsis intervjueerija korduvalt, kas tegevuse motivaatoriks oli ohu vähendamine.
Inimesed, kes tunnevad oma luulu tõttu hirmu või ärevust, tegutsevad selle ärahoidmiseks teistest enam. Võib koguni esineda seos kaitsekäitumiste ja skisofreenia negatiivsete sümptomite vahel. Mõningaid vältivaid kaitsekäitumisi peaks aga ehk hoopis käsitlema passiivse tagasitõmbumisena. Edasised uuringud tuleks selle selgitamisel kindlasti kasuks.
Kaitsekäitumised ei ole ainus vahend ümberlükkava tõenduse eiramiseks. Melges ja Freeman (1975) leiavad, et inimesed panevad halva puudumise jälitajate kurjuse arvele – vaenlane pikendab piina.
Teine usutav seletus on see, et inimesed ei ole mõelnud sellele, miks oht ei ole materialiserunud, nad on tundlikud kinnituse, kuid mitte ümberlükkamise suhtes. See võib olla seotud varasemate uurimistulemustega, mis viitavad , et inimesed kasutavad pigem kinnitavaid kui ümberlükkavaid arutluskäike. Osad mõtlevad, et neil on lihtsalt olnud õnne või mingid muud jõud töötavad nende kasuks.
Kliiniline kogemus näitab, et osad patsiendid omistavad nendega juhtunud halva (töökoha kaotus, haigus) jälitajatele ning võtavad neid sündmusi kui märke sellest, et veel halvemad asjad hakkavad juhtuma.
KASUTATUD KIRJANDUS
Freeman, D., Garety, P.A. 2004 – Paranoia.The Psychology Of Persecutory Delusions. Maudsley Monographs Nr 45. – New York : Psychology Press, pp 61 - 77