INIMARENGU INDEKSI KASUTAMISEST EESTI ARENGUTASEME NÄITAJANA (0)

Rahvusvahelised organisatsioonind ning ka riigid ise võrdlevad erinevate piirkondade ning riikide majandusnäitajaid. Antud tegevuse põhiliseks eesmärgiks ongi saada ülevaade piirkonna arengutest ning potentsiaalist, samas ka selleks, et teada saada kus on võimalikult hea elu. Selleks on kasutatud mitmeid erinevaid lähenemisi ning näitajaid. Lihtsam oleks lihtsalt vaadata sisemajanduse või rahvamajanduse kogutoodangut (SKP ja RKP) elaniku kohta, kuid see annaks väga viltuse hinnangu riikide kohta, tõstes näiteks üldiselt keskmisest madalama arenguga riigid nagu näiteks Saudi Araabia pingerivi etteotsa, samas lükates madalama SKP’ga, kuid kõrgema arengutasemega riigid tahapoole. Just seetõttu kasutataksegi natuke keerulisemaid indekseid, mis võtavad lisaks SKP vaatamisele arvesse ka teisi riigi arengutaset iseloomustavaid näitajaid. Üheks selliseks näitajaks on Inimarengu indeks, mida ka Eesti Vabariigis väga tihti, just peavoolu meedia poolt, esile tuuakse ning kasutatakse teiste riikidega võrdlemiseks. Esmalt, ennem Inimarengu indeksi kasutamise juurde süvitsi minemist seletame selle olemuse lahti.
Inimarengu indeks on 1990 aastal kahe majandusteadlase – Mahbub ul Haq ja Amartya Sen poolt välja töötatud riikide arengut võrdlev indeks. See indeks on riikide võrdlemisel kasutatav statistiline näitaja, mis võtab arvesse kolme tegurit: oodatav eluiga, haridus ja elatustase ehk võimaldab võrrelda inimeste elukvaliteeti erinevates riikides. Indeksi kasutamise põhiliseks eesmärgiks on see, et indeksi madal tulemus toob esile puudujääke heaolus ning tõmbab tähelepanu sotsiaalmajanduslikele erinevustele ja ebavõrdsusele erinevates riikides. UNDP ( ÜRO Arenguprogramm ) on 1990. aastast seda indeksit väljastanud pea iga riigi kohta (Eesti puhul kasutati alguses näiteks NSVL andmestikku) ning peale 2010. aasta metoodika muutmist jagatakse riigid nelja erinevasse gruppi: väga kõrgelt arenenud, kõrgelt arenenud, keskmiselt arenenud ning madalalt arenenud riigid, jättes välja ainult mõned riigid. Viimaste puhul ei ole põhjuseks mitte skaalale mahtumine, vaid UNDP või Maailmapanga poolne andmete puudulikkus.
Praegune Inimarengu indeksi arvutamine meetod võtab arvesse kolme aspekti: haridus, tervis, elustandard. Enne 2011. aastat oli indeksi loomisel kasutusel aga näitajate teised aspektid, mistõttu varasem pingerida võib just seepärast natuke varieeruda. Elustandardi mõõtmiseks kasutatakse kõige lihtsamat majanduslikku näitajat – RKT (rahvamajanduse kogutoodang ; riigis elavate inimeste kogutoodang) elaniku kohta. Tervise puhul on näitajaks aga hoopis oodatav keskmine eluiga sünni ajal. Hariduse puhul on mõõtepuid lausa kaks: keskmine koolis käidud aastate arv täiskasvanute seas ning keskmine eeldatav koolisüsteemis viibitud aastate arv kooli astuvate laste seas.
Selline andmestiku kasutamine jällegi loob võimaluse, et Inimarengu indeksi väljund samuti ei anna adekvaatset ega ka korrektset pilti riigi arengust või selle puudumises. Kõige teravamalt paistab see probleem silma just viimaste kvartiilide riikide seas, kus ei pöörata tähelepanu enam mitte arengule, vaid arengu puudumisele või arengu kitsaskohtadele. Norrast ning Namiibiast rääkides on kohe automaatselt erinevad lähtekohad analüüsimisel – ühe puhul pööratakse tähelepanu ainult teiste riikide järele jõudmisele, kuid mitte kirjaoskamatuse taseme parandamisele; teise puhul keskendutakse ainult hariduse kehvale tasemele ning eluea pikkusele ning nenditakse ka kehva majanduslikku järge. Ehk Inimarengu indeksi tõlgendajad tihti teevad karuteene andmete esitamisel ning moonutades sellega elu kõverpeeglit veelgi rohkem.
Teine kitsaskoht on see, et üks üldine number ei saa anda riigi üldise arengu kohta paikapidavat ülevaadet. Vaadates näiteks Eestit ning Saudi Araabiat – esimese indeks on 0,865 ning teisel 0,847 ning tabelis eraldab neid kahte riiki kaheksa kohta, kuid esimene on vaba ning võrdõiguslikkusele suunatud ühiskond, teise puhul on aga keskseteks märksõnadeks hoopis teokraatia , patriarhaalne ühiskond, meestekesksus ning naiste õiguste puudumine. Samuti just naiste seas väga madal haridustase. See omakorda tõstatab küsimuse – kuidas saavad need riigid olla samal tasemel, ehk ilmestab koheselt ka seda, et üks indeks ei anna selget ülevaadet riigi arengu kohta. Vastus eelnevale retoorilisele küsimusele on aga lihtne – Saudi Araabia kõrge koht tabelis on tingitud riigi kui sellise jõukusest – kõrgem rahvamajanduse kogutoodang tõstab riigi asetsemist pingereas. Samas, kogu see jõukus ehk naftamiljonid, üldjuhul kuningaperest ning nende lähiringkonnast kaugemale ei jõua – jõukus on koondunud väikese grupi inimeste kätte. Samas statistiliselt ongi nii, et SKP elanikkonna kohta on Saudi Araabias 55 200 USD, samas Eestis 29 300 USD ( 2016 . aasta tulem). See omakorda tõstabki riigi pingeskaalas üles poole.
Teine aspekt selle indeksi avaldamisel on paratamatult just see, et algandmed ei ole alati täpsed. Eesti puhul on parimaks näiteks see, et siis kui RKP arvutus on korrektne, on muud algandmed pehmelt öeldes vildakad. Keskmine koolis käidavate aastate arv indeksi arvutamisel on 9,0 aastat, mis on iseenesest väga hea tulemus – seda enam, kui arengumaades on selleks numbriks heal juhul pool meie ajast. Teisalt – Haridus- ja Teadusministeeriumi poolt väljastatavas statistikas on see lausa 10,0 aastat, mis on oluliselt kõrgem.
Samuti on Eesti keskmine oodatav eluiga võrdlemisi „madal“, kuna naiste ja meeste keskmise eluea vahel haigutab 10-aastane erinevus. See omakorda toob ka Eesti Inimarengu indeksi skaalal oluliselt alla poole.
Tulles Inimarengu indeksi tulemite ning Eesti Vabariigi paigutumisele antud skaalas, siis viimase 27 aastaga on Eesti indeksis tublisti tõusnud. Indeksi esimeste avaldamiste juures oli Eesti tulem 0,726 punkti ning 2012. aastaks tõusis see 0,846 punktini, tehes kasvuks 16 punkti. Sellise punkti juures on Eesti Vabariik väga kõrgelt arenenud riikide hulgas ning paigutab meid riikide pingereas 34. kohale. Nimekirja juhib mitmendat aastat Norra, mis on nimekirja eesotsas olnud lausa 13 aastat.
Kas see tähendab, et Eesti on jõukas ning väga arenenud riik? Selles võib kahjuks sügavalt kahelda, kuna meie tabeli kõrget tähelendu saab suuresti selgitada Eesti Vabariigi haridussüsteemiga ning liberaalse, isiklikke vabadusi (veel) propageeriva poliitikaga. Seda iseloomustab väga hästi näiteks PISA testide tulemused – maailmas kolmandad peale Singapuri ja Jaapanit . Samamoodi oleme pressivabaduse pingereas kolmandad maailmas. Rääkimata sellest, et täiskasvanute kirjaoskus on lausa 99,8 % (2015. aasta arvutuslik tulem), jäädes maha ainult Lätile (99.9% – 2015. aasta arvutuslik tulem) ning Põhja-Koreale, kus on kirjaoskuse tase täiskasvanute seas 100%. Samas viimast numbrit ei saa päris 100 protsenti täie tõsidusega võtta. Millega siis ülejäänud maailmale alla jääme? Kõige suurem piiraja tegur on sissetulek – SKP elaniku kohta arvestuses oleme maailma riikide nimekirjas 64. kohal (2016. aasta andmetel). 64. koht ei ole siinkohal küll halb number, kuid võrreldes näiteks Norraga on see 2 korda väiksem, jäädes alla 20 kohaga ning 10 000 USD võrra näiteks EL keskmisest. Samas on ka meie keskmine eluiga võrdlemisi madal – maailma võrdluses 84. kohal (CIA Factbook 2016) või 40. kohal (WHO 2015). See omakorda tähendab seda, et tegelikult on meditsiini, eluviisid, elukvaliteet ning sissetulekute suurus madal. Samuti haigutab sissetulekute vahel suurem palgalõhe – seda nii üldisemas laadis kui ka soolise palgalõhe näol. Gini koefitsient on Eestil 34,8 ning sooline palgalõhe 28,3% (mis Euroopa liidu kõrgeim) räägivad mõlemas rohkem selle kasuks, et Eesti statistilised näitajad viitavad rohkem arengumaade kui arenenud maade poole (meelevaldne võrdlus olukorra illustreerimiseks).
Kuidas kasutatakse seda indeksit aga Eesti Vabariigis / eestikeelse meedia poolt? Selle küsimuse vastus saab jääda pigem ühetahuliseks ning pealiskaudseks. Nimelt annab Vabariigi Valitsus mingi hetk pressiteates teada, et näete – oleme koha tõusnud, kõik läheb hästi ja ilusasti ning nurisemiseks ei ole põhjust. Samamoodi kasutavad peavoolu meedia kanalid seda tulemit suurte pealkirjade kirjutamisel , kuid artikli sisus ei süveneta ei teema sisusse ega ka Eesti punktisumma analüüsi, andes sellega vildaka ülevaate lugejatele.
Lõpetuseks tuleb nentida aga tõsiasja – Inimarengu indeksist praegu kindla peale paremat meetodit riikide arengutaseme või ühiskonna heaolu mõõtmiseks tegelikult ei olegi. Jah, võiks ju arvesse võtta tõesti sissetulekute demograafilist või soolist jaotumist , pressivabadust või hoopis PISA teste – rääkimata muudest aspektidest. Samas ei ole nende näitajate kohta ühiseis kindlaid allikaid, mistõttu sedasi veel ei ole võimalik ka ühist objektiivset arvutust luua.