Indiaanlased (0)

’kooli nimi’

Põhja-Ameerika indiaanlased

Referaat

Minu Nimi
** klass

Juhendaja : Juhendaja Nimi

Koht aastaarv

SISUKORD

Sissejuhatus 3

1. Päritolu 4

1.1 Suguharud 4

2. Eluviis

2.1 Riietus 5

2.2 Toit 5

2.3 Elamud 6

2.4 Liikumisvahendid 6

Kasutatud kirjandus 8

SISSEJUHATUS

Indiaanlasteks nimetatakse Põhja-Ameerikas elavaid tumedanahalisi põliselanike.
Nende kombed ja kultuur erinevad päris palju ülejäänud Ameerikast .
Irokeesid jutustavad:
“Taevanaine kukkus oma kodust alla. Veelinnud viisid ta saarele , mida ondatra parajasti ehitas. Saar kasvas ning muutus Maaks , maailm sai alguse pärast seda, kui Taevanaine sünnitas.”

1. PÄRITOLU

Indiaanlased on päris Kirde-Aasiast – Siberist . Nad rändasid Ameerikasse u 20 000 aastat tagasi üle “ Beringi silla”. Beringi sillaks nimetatakse suurte liustike poolt tühjaks ammutatud madalamaid meresid ja nende asemele jäetud kuiva maasilda. Hilje, kui maakeral ilm soojenes, tekkis silla kohale Beringi väin. Rändajad tulid loomajälgedes. Nad saabusid aeglaselt läbi kõöeda maasitku lõuna poole.
Nad küttisid osavalt mammuteid ja pikk- sarv piisoneid. Tänapäeval on need loomad välja surnud.

1.1 Suguharud

Indiaanlased jagunesid hõimudesse. Suuremad hõimud on siiani säilinud. Need on: irokeesid, maiad, asteegid , nevahod, siuud , tšerokiid, apatšid, komantšid, Pueblo indiaanlased ja šeieenid.
*Irokeeside külad olid ümbritsetud kõrgete teivastaradega.
* Siuu hõimu indiaanlased elasid nahkadest valmistatud onnides - tepeedes - mida oli kerge kokku pakkida .
*Pueblo indiaanlased elasid edela Ameerikas
*Apatšid võtsid hispaania asunikelt üle ratsutamiskombe, kihutades nii hobustel paigast paika.
*Pärast olmeekide ja teotihuacanlaste kultuuride kadumist said Mehhiko valitsejateks asteegid.
*Asteegid kirjutasid pargitud hirvenahale või agaavikiududest tehtud paberile.
*Ajavahemikus 250 kuni 850 pKr olid maiad Kesk-Ameerika võimsaim rahvas, kes rajas vihmametsadesse suuri linnu.
Suguharudel oli ligi 3000 erinevat keelt. Kuna hõimud elasid üle Ameerika erinevates paikades, erinesid ka kultuurilised kombed ja tavad.
2. ELUVIIS
2.1 Riietus
Nende igapäevane riietuson lihtne. Riietus sõltus ilmastikuoludest. Suvel ja soojaga käidi poolpaljalt, rõivad olid avarad. Meestel vööpõlled, särgid, sõbad ja säärised. Naistel: pikad särgid ja säärised. Talvel kanti karvaseid sõbasid, tekke ja mitmekordseid rõivaid.
Põlisameeriklased valmistasid riideid ümbusest leiduvast taimsest ja loomsest materjalist. Karibu , hüljes, jääkaru – karusnahad; hirv ja piison – rõivaste materjal; puuvill , nahk ja taimsed kiud – smauti rõivad. Veel valmistati riideid/riiet jänesenahkadest, taimekiududest, nõgestest ja elupuu koortest.
Niidi asemel kasutati kõõluseid ja soolikaid. Nööpide asemel oli luust või pidust kiile .
Pidurõivad olid meestel ja naistel pehmest hirvenahast, mis olid kaunistatud narmaste ja orsioniokastest tikanditega. Sõdalased ehtisid end kotkasulgedest peaehisega. Kotkasuled näitavad erilist vaprust ja jutustavad vägitegudest käsivõitlustes. Vapruse märgiks kannavad sõdalased ka grislikarude luust tehtud “ vesti ”.
Pidude korral kaunistati nägu ja keha ka maalingutega. Värvid olid taimedest tehtud.

2.2 Toit

Toiduotsingud sundisid indiaanlaseid rändama varakevadest kuni hilissügiseni ühest paigast teise. Nad olid osavad kütid. Preeriaindiaanlastele olid piisonid elu. Nendest sai palju kasulikku . Nahkadest said sõbad ja katted , sõnnik läks kütuseks, rasv põletati lampides, sarvedest tehti lusikaid, luudest tööriistu ja lelusid, magusest supikatlaid ja sõrgadest kõristeid ning liimi. Kuivatatud liha purustati, segati marjadega, valati rasvaga üle ja saadi energiaküllane toit – pemmikan.
Lisaks küttimisele tegeleti ka koriluse ja põlluharimisega. Indiaanlased kasvatasid ammu enne eurooplasi kartulit . Lisaks olid levinud veel mais, kõrvits ja päevalilled. Edelapiirkonna indiaanlase – zujid – viljelesid vahvelaiandust. Tänu sellele ainulaadsele peenrale kasvatasin nad meloneid, chili-paprikat, sibulaid, tomateid ja ravimtaimi.
Kaladest püüti lõhet, sest need tungisid hiliskevadel sisemaa jõgedesse. Kalu aitasid püüda võrgid ja tõkked. Suurel Järvistul käidi kanuudega ning kalu püüti ahinguga.
Kui nad püüdisid kinni esimese lõhe, peeti tänupalve. Kala luud visati tagasi jõkke, kus need uskumiste kohaselt uuesti kalaks moondusid.

2.3 Elamud

Paiksed indiaanlased elasid külas. See kindlustas turvalisuse ja võrdselt jaotatud tagavarad . Külades olid savimullaga kaetud maakojad, ka ehitati savitellistest ja kividest majasid, mis olid üksteise otsa ehitatud, nagu kortermajad tänapäeval. Elamute kujud olid erinevad – koonused, kuplid , kolmetahulised püramiidid, kuubid ja ka nelitahukad. Heal lapsel on mitu nime. Ka elamuid kutsuti erinevate nimetustega. Näiteks: tšikiid, hooganid, iglud, pikkmajad, katusonnid, vigvamid ja vikiapid.
Teine rühm indiaanlased olid koguaeg rändeteel. Nende elamuteks olid kokkupandavad tipiid. Need koonuse kujulised telki meenutavad elamud olid eriti levinud preeriaindiaanlaste seas. Tipiisid katsid kokkuõmmeldud piisoninahad. Piisoninahad kinnitatu üksteiste külge pajupuust voolitud kinnitustikkudega. Tipiid püstitati tagumise, järsema küljega läänetuulte suunas. Ukseava jäi aga itta , vastu tõusvat päikest. Aluslatte oli nii kolm, kui ka neli. Tipiid olid seestpoolt mugavad , magamisalusteks seatud nahad pehemed. Telkidel oli tipus suitsuava, millest tipii keskmes asuva lõkke suits välja läks.
Tipiides oli karm kord. Laagrid olid püstitatus C-tähe kujuliselt. Ava oli ida suunas. Kui tipii ukseava oli lahti, olid külalised oodatud. Naised läksid sisenedes vasakule, mehed paremale. Nooremad pidid vaikima, kuni neil rääkida paluti. Külalised tõid oma kausid kaasa ja kui peremees hakkas piipu puhastama, oli külalistel aeg lahkuda.
2.4 Liikumisvahendid
Kanuud ja kajakid olid väga heaks abivahendiks jõel liikumisel. Paatide abil püüti kala, koliti ühelt alalt teisele, veeti kaupa, kasutati sõjaretkedel.
Valmistamisviise oli mitmeid. Ühed põletasid puutüve seest õõnsaks, teised punusid veesõiduki kõrkjaist või katsid puidust raami kasetohuga ja tihtisid õmblused kuuma musta kuuse vaiguga. Merekanuud õõnestati.
Suureks abimeheks olid ka koerad , kes rakendati kelgu ette, millel ise oldi ning millele sai asetada ka muud tarvilikku.
Suure muutuse indiaanlaste ellu tõid hobused . Nendega sai liikuda kiiremini ja nad olid ka tugevamad.
Eriti kiindunud olid hobustesse kütt-sõdalased. Suvel käis ta hobust ujutamas ja talvel kattis ta ratsu piisoninahkadega. Sõtta minnes tehti hobustele peale sõjamaalingud, mille märgitel olid kindlad tähendused.
Hobused olid suureks abiks ka jahil. Komantši naised käisid koos meestega antiloobijahil. Tänu hobustele suutis terve kogukond piisonikarjade kannul püsida.
Hobused surid jääajal välja. 16. sajandil tõid hispaanlased loomad uuesti mandrile.
KASUTATUD KIRJANDUS
8. klassi muusikaõpik Karolina Sepp jt.
ENE 3. kirjastus “Valgus” 1988.
“Põlisameeriklased” Judith Simpson jt.
http://www.miksike.ee/
http://vana.miksike.ee/elehed/3klass/6Sihid/elutuba/indiaanlased.ht m
8