India ja Hiina usuline kirjandus (1)

India kirjandus
India kirjanduse aeg algab umbes II aastatuhandel eKr. Seega on india kirjandus maailma vanim kirjandus, olles ligi neli tuhat aastat vana. Järelikult pole antiik-kreeka kirjandus sugugi vanim kogu maailmas, vaid ainult Euroopas.
1) India kirjanduse alguseks on usuliste hümnide kogu " Rigvedat ", mis oli tol ajal pühakirja tähendusega ning mis püüab sõnastada maailma olemust ja inimese kohta selles.
Usupärimused kirjeldavad muinasaegseid või ebamaiseid sündmusi, samuti sisaldavad need müüte maailmast ja jumalatest. Need on kirjutatud väga vanas india- aaria keeles, mida nimetatakse veeda-sanskritiks.
India vanima ajajärgu kirjandust nimetatakse esimeseks veedakirjanduseks, millest tähtsaim on "Rigveda", mis koosneb 1028 hümnist muinas-india jumalatele. Kokku on jumalaid 33 kuni 3339! Jumalad jagunevad nagu maailmgi kolmeks: maad valitseb Agni („tuli“) ja Soma („joogiohver“), õhuvalda piksejumal Indra ning tormi- ja äikesejumalad Marutid ja Rudra , taevast valitsevad Mitra („leping, sõber, päev“), Varuna („taevas, öö“), Surja („päike“) ja Ušas („ koit ).
Veedade autoriks peetakse laulikut, kelle nimi on Vjasat. Muinasindia lauliku kohta öeldi rišit (põhimõtteliselt samasugune tegelane nagu antiikajal aoid).
2) Veedade kirjandusele järgneb eeposte ajastu kirjandus (4. saj eKr – 4. saj pKr), mille olulisemad eeposed on "Mahabharata" ja " Ramajana ".
"Mahabharata" on maailmakirjanduse mahukamaid luuleteoseid. Raamat koosneb ligi 106 000 paarisvärsist. Seda värsivormi nimetatakse šloka. Seega võrreldes „ Iliase “ ja „Odüsseiaga“ on tegemist määratult mahukama teosega .
Veedadega võrreldes on eepose usuline maailmapilt erinev. Tegemist on hinduismi ehk hindu usundiga. Tekivad uued jumalad, kes lükkavad kõrvale veedade jumalad. Peamine jumal hinduismis on Višnu, Šiva ja Brahma. Kujunes ka käsitus Višnu taastulekust ja avataaradest, kes on Višnu taastulekukujud. Olulisemad avataarad on Krišna ja Rama .
"Ramajana" on võrreldes „Mahabharataga“ väiksem, koosnedes 24 000 šlokast. Pärimuse järgi on selle loonud muistne luuletaja Valmiki. („Mahabharata“ autorit ei ole suudetud tuvastada).
3) 4. saj eKr tekkis Indias usuline pärimus budism , mis vastandub veedadest pärit hindu pärimusele. Selle pärimuse järgi jagunevad inimesed nelja kasti: braahmanid ( preestrid ), kšatrijad (aadelkond), vaišjad (käsitöölised) ja šuudrad ( teenrid ). Viiendad olid paariad ehk väljatõugatud ehk mustatöö tegijad . Seejuures ei saanud keegi oma seisundit valida, vaid päris selle oma vanemailt. Budism oli vastu sellisele jaotusele.
Budismi rajaja oli Gautama Siddharta ehk Šakjamun, kelle tiitel Buddha tähendab „virgunu“.
Budismi algusaja peamiseks keeleks oli paali keel. Budismi kirjavara tuntakse peamiselt „ Tipitaka “ põhjal, mis on pärimuse järgi pärit 205. aastast eKr.
Budismi üks sõnumeid, mida kirjeldab „Tipitakasse“ kuuluv mõttesalmide kogu „Dhammapada“, on järgmine: ebastabiilses maailmas on ainult inimene võimeline teadlikult muutuma . Igaühel on võimalus saada kannatavast ja piinlevast olesklejast õnnes ja rahus viibivaks targaks. Selleks tuleb kainelt ja kiretult selgeks teha enda olukord ja leida põhjused iseendas . Inimene peab enda kaudu kandma vastutust kõigi eest.
India kirjanduse eripäraks on see, et puudub jagunemine vana-aeg, keskaeg ja uusaeg. India kultuuris on vana-aeg ja keskaeg ühte sulandunud , väldates kuni 19. sajandini, kui algab uusaeg. 19. sajandil hakkas Uus-India kirjandus matkima Euroopa kirjandust ning müüdimaailma asemel hakati lugejale näitama argielu. Selle tulemusel tekkis ka ingliskeelne india kirjandus ehk anglo-india kirjandus.
Hiina kirjandus
Hiina kirjanduse vanimad näited pärinevad samuti II aastatuhandest eKr. Kirjasõna kasutati peamiselt usulistel talitustel, et üles märkida oraaklite ennustusi.
I aastatuhande alguses algab Hiinas Zhou dünastia valitsemisaeg , mis paneb aluse klassikalisele hiina kultuurile . Zhou kroonikud panid kokku „Ajalooraamatu“, mis koosneb riigi tähtsamatest sündmustest ja legendidest. Üleskirjutusi kutsuti shu´ks, mis tähendab kirja või raamatut.
Üles märgiti ka suuline rahvaluule , nii sündis „Laulude raamat“, mis sisaldab 305 laulu: rahvalaulud , ülistuslaulud, hümnid.
Hiina kirjanduse mõjukaim autor on Kong Fuzi [khung fu tsõ] ehk Õpetaja Kong (eesti keeles ka Konfutsius ja Kung Futse, ladina keeles Confucius), kes elab aastail 551–479 eKr ja oli Vana-Hiina poliitik ja filosoof . Tema õpetus, mida nimetatakse konfutsianismiks, on läbi ajaloo olnud väga mõjukas Hiinas ja selle naabermaadel ning omab suurt mõju ka tänapäeval, eriti Taiwanil.
Kong Fuzi oli rändõpetlane. Tema õpetussõnade kogu „Lunyu“ („lünju“) on koostatud tema õpilaste poolt, ta ise pole sellest ridagi kirjutanud. Nagu Sokrateski, andis ta oma tarkusi edasi vaid suuliselt. Eesti keeles on ilmunud „Lunyu“ nime all „Vesteid ja vestlusi“, mis koosneb 512 mõttesalmist, dialoogist või arutlusest .
Kong Fuzi ehk Konfutsius oli konfutsianismi ehk hiina rahvusliku ideoloogia rajaja. Tema ideaaliks oli kultuurne, haritud ja kõlbeline inimene – õilis inimene, kelle kutsumuseks on õppida kultuuri ja ennast selle kaudu täiustada.
Konfutsius lõi ka mõiste kulg, mis tähendab suunatud ja korrastatud liikumist – kogu loodus ja inimühiskond on liikuv, kulgev. Kulg on korra ja püsivuse alus ja on oluline inimese, riigi ja ühiskonna seisukohalt. Inimene saab normaalselt elada vaid normaalses riigis, mis kulgeb õigete seaduste ja kommete kohaselt.
Allikad: Wikipedia, õpik „Muistne kirjandus“