Hiina kirjandus (1)

Hiina kirjandus
Hiina kirjanduse vanimad näited pärinevad samuti II aastatuhandest eKr. Kirjasõna kasutati peamiselt usulistel talitustel, et üles märkida oraaklite ennustusi.
I aastatuhande alguses algab Hiinas Zhou dünastia valitsemisaeg, mis paneb aluse klassikalisele hiina kultuurile . Zhou kroonikud panid kokku „Ajalooraamatu“, mis koosneb riigi tähtsamatest sündmustest ja legendidest. Üleskirjutusi kutsuti shu´ks, mis tähendab kirja või raamatut.
Üles märgiti ka suuline rahvaluule , nii sündis „Laulude raamat“, mis sisaldab 305 laulu: rahvalaulud, ülistuslaulud, hümnid.
Hiina kirjanduse mõjukaim autor on Kong Fuzi khung fu tsõ ehk Õpetaja Kong (eesti keeles ka Konfutsius ja Kung Futse, ladina keeles Confucius), kes elab aastail 551–479 eKr ja oli Vana-Hiina poliitik ja filosoof . Tema õpetus, mida nimetatakse konfutsianismiks, on läbi ajaloo olnud väga mõjukas Hiinas ja selle naabermaadel ning omab suurt mõju ka tänapäeval, eriti Taiwanil.
Kong Fuzi oli rändõpetlane. Tema õpetussõnade kogu „Lunyu“ („lünju“) on koostatud tema õpilaste poolt, ta ise pole sellest ridagi kirjutanud. Nagu Sokrateski, andis ta oma tarkusi edasi vaid suuliselt. Eesti keeles on ilmunud „Lunyu“ nime all „Vesteid ja vestlusi“, mis koosneb 512 mõttesalmist, dialoogist või arutlusest .
Kong Fuzi ehk Konfutsius oli konfutsianismi ehk hiina rahvusliku ideoloogia rajaja. Tema ideaaliks oli kultuurne, haritud ja kõlbeline inimene – õilis inimene, kelle kutsumuseks on õppida kultuuri ja ennast selle kaudu täiustada.
Konfutsius lõi ka mõiste kulg, mis tähendab suunatud ja korrastatud liikumist – kogu loodus ja inimühiskond on liikuv, kulgev. Kulg on korra ja püsivuse alus ja on oluline inimese, riigi ja ühiskonna seisukohalt. Inimene saab normaalselt elada vaid normaalses riigis, mis kulgeb õigete seaduste ja kommete kohaselt.