Impressionism (1)

Impressionism
Sõna pärineb prantsuse maalikuntstist ja oli algul pilkelise tähendusega. Hingeliste muljete edasiandmine ( vastand : ekspressionism ). Impressionism armastab õrnu meeleolupilte: looduse muljed inimeses, inimene suhtes loodusega. Uued hingemaastikud ja uus tundeelu kunstilises kujutamises. Väljendusvahendite peenenemine, uued kõlavärvid eriti orkestris , tänu äärmuste väärtustamisele pillide väljenduses. Areneb väga täiuslik mängutehnika. Sisuka temaatika asemel tihti kõla, traditsioonilise vormi asemel kõlajärgnevused. Eemaldumine wagneri paatosest ja juhtmotiivi tehnikast lavamuusikas. Eemaldumine funktsionaalharmooniast pentatoonilises või kirikulaadilises meloodikas. Kõla iseseisev väärtus ja loobumine dissonantsi lahendamisest. Kõrvalseptakordid iseseisvate kõladena mikstuurilaadsed kvardi-, kvindi - ja septiparalleelid. Täistoonhelirida. Primitiiv-rahvaste muusika , eriti jaava muusika mõju, mis sai Euroopas laialt tuntuks Pariisi maailmanäituses 1889. a.
Muusikas interpreteeritakse heliefekte, mis millelegi vihjavad, otsivad varjundeid ega pea niivõrd oluliseks kindla vormi leidmist .
Selle suuna tähtsamad esindajad:
Claude Debussy ( 1862 – 1918) oli muusikas impressionismi koolkonna alusepanija. Teda paelusid enam helikõla efektid – heli enda pärast (nagu maalikunstnikud huvitusid üksnes valgusest). Debussy ütles lahti ka diatoonilisest (lähisuguluses olevate helikõrguste kogum) helistikust ja kasutas kogu heliskaalat. Tema harmooniad baseeruvad noodi ülemtoonidel, mis annavad ta muusikale salapärase hõngu. Nagu teada on impressionism poeesias ( Rilke jt.) lähedalt seotud sümbolismiga, kus oluline oli vihje, mitte kindlaksmääratus. Selline sümbolistlik väljenduslaad ilmneb Debussy teoses “ Fauni pärastlõuna” ja Verlaine ’i, Baudelaire’i ja Mallarme värssidele pühendatud lauludes. Kirjutas hulgaliselt klaverimuusikat, mille järgi teda põhiliselt tuntaksegi.
Debussy on uue klaveristiili looja, see on arenenud looduselamuste kujutamisest ja talle on iseloomulik teatud kõlaline kaalutus. Tüüpilised pealkirjad: “Peegeldused vees,” “Aiad vihmas,” “Tuul lagendike kohal.” Muud teosed: lavaline oratoorium Le martyre de St. Sebastien (Püha Sebastiani kannatused); orkestriteosed: La mer (Meri); klaveriteosed : Estampes, Masques, Images, Cildrens corner , 24 prelüüdi kahes vihikus; keelpillikvartett g-moll; sonaadid viiulile ja klaverile, trio flöödile, aldile, harfile; laulud.
Debussyga saavutab prantsuse muusika taas üleilmse tähenduse. 1900 – 1930 pole heliloojat, kes pole kasvõi ajutiselt olnud tema stiili mõju all. De Falla (Hispaanias), Delius ja Scott (Inglismaal), Szymanowsky (Poolas), Respighi ja Casella (Itaalias) ning Reger (Saksamaal) on järgijatest kuulsaimad . Impressionism polnud aga eriti arenguvõimeline, olulisimad teosed pärinevad Debussylt endalt, paljud nõrgemad jäljendajad pole pääsenud vormituse ja sisutuse ohust.
Maurice Ravel (1875 – 1937), prantsuse impressionistlik helilooja . Erinevalt teistest impressionistidest on ta vorm teravajoonelisem ja harmooniates ei kasuta ta kogu heliskaalat. Nagu teisigi mõjutas teda sümbolistlik luule. Hästi tuntud on Raveli “ Boolero .” Kõrvuti intstrumentaalmuusikaga kirjutas hulgaliselt klaveripalu ja kaks ooperit. Tema klaverimuusika on peenekoeline ja erakordselt värvikas.
Manuel de Falla (1876 – 1946) oli hispaania helilooja, kelle loomingut iseloomustab värvikus ja karm kirglikkus. On kirjutanud oopereid (“Lühike elu”), muusikat ballettidele (“Kolmnurkne kübar”) ja palu klaverile ning orkestrile (“Ööd Hispaania
aedades”) Kõigis ta teostes väljendub armastus kodumaise rahvusliku muusika vastu, mistõttu teda loetakse ka mõnikord rahvusliku suuna viljelejaks.
Frederick Delius (1862 – 1934) oli saksa päritoluga inglise muusik . Tema harmooniat iseloomustab peen kromatism , mis seotud isikupärase heligradatsiooniga. On kirjutanud hulgaliselt orkestriteoseid ja oopereid (“Küla Romeo ja Julia ” jt.) ning koorimuusikat.
Impressionismi varased ilmingud pole seotud üksnes prantsuse muusikaga. Sibelius , otsides eepilis-legendaarset koloriiti oma esimesele Kalevala -ainelisele teosele , programmilisele “ Kullervo ”-sümfooniale, jõudis impressionismipäraste väljendusvahenditeni. Ta jõudis nendeni eepilise kunsti teed pidi, vastandades värve ja muid kontrastseid elemente.
Möödunud sajandi lõpul oli õhtumaine muusika küps impressionismi vastuvõtmiseks. Varsti pärast 1892. aastal valminud “Kullervo”-sümfooniat ilmusid Debussy impressionistlikkust sisaldavad teosed – keelpillikvartett ja helipoeem “Fauni pärastlõuna.”
Impressionism pole ajaliselt piiratud nähtus. Impressionism kujutab endast nii loomingulise mõtte suunda kui ka printsiipi , mis pole oma tähtsust veel senini kaotanud. Ent on loomulik, et pärast Teist maailmasõda erineb impressionism küllaltki palju varasemast väljendusstiilist. Strukturaalne mõtlemine on tugevamini juurdunud, selletõttu on muutunud isikupärasemaks ka väljendusvahendite varamu .
Ent impressionistide jaoks on olnud ka igihaljaid kõlafenomene. Üheks nendest on indoneesia gamelan ’iks kutsutud külakapell. Möödunud sajandil avaldas see sügavat mõju Debussyle, kes kuulis kapelli mängu1889. aasta Pariisi maailmanäitusel.
Impressionismil on ette tulnud kokkupuutepunkte isegi koomilisuse valdkonnaga. Rootsi heliloojad Jan Bark ja Folke Rabe on koomilistest efektidest küllastunud tromboonikvarteti “Bolos” autorid. Muusikaline koomika paneb kuulajaid muigama ja naerma tänu muusikavälistele assotsiatsioonidele, muusikast endast pole ju naermaajajat. Samade heliloojate koorilauludes tehakse nalja häälitsuste, kõne ja liikumisega.
Teatavasti aitas impressionism kaasa varatute klasside inimväärikuse tunnustamisele, valides lihtsaid motiive , eelistades roosidele ja lossidele kapsaid ja hütte, rõhutades oma vastumeelsust igasugu peenutsemise ja sotsiaalse lihvituse suhtes.