Impressionism, Debussy (0)

Impressionism (1870-1920)
Impressionism oli 19. sajandi maalikunsti vool, mis sai alguse 1860. aastatel oma kunstinäitusi korraldama hakanud Pariisi kunstnike vabast ühendusest. Impressionismi nimetus on tulnud sõnast ' impressioon ', mis tähendab muljet. Vool sai nime Claude Monet ' maali " Impression , soleil levant " ("Impressioon, tõusev päike") järgi. Sõna "impressionism" laskis kogemata käibele kunstikriitik Louis Leroy, kes kasutas seda ühes satiirilises retsensiooni väljaandes Le Charivari.
Impressionismi ideed levisid kujutavast kunstist muusikasse ja kirjandusse, nii et tekkisid impressionism muusikas ja impressionism kirjanduses. Põhilisteks kunsti märksõnadeks võiksid olla udusus ja ebaselgus ning sama mõtteviisi on kuulda ka muusikateostes. Muusika oli justkui „maalitud“ kasutades rikkaid värviderohkeid harmooniaid.
Muusikas puudus nüüd romantismiaegne kirglik eneseväljendus ning väljendati äärmuslikke meeleolusid. Väga olulised kohal olid kõlavärvid ja sillerdav koloriit . Kasutusel olid reeglitest vabastatud vabad harmoonilised järgnevused ja kohati läheneti ka improvisatsioonile. Muusikalised liinid olid pikad ja voolavad, kasutati lahendusteta akorde, mis jätab tunde nagu vahetataks helistikku. Rütmiline karakter teostes oli üldiselt vaba ja painduv , esines ka äkilisi rõhke ning ostinatosid, mis olid aga enamasti mõeldud rohkem vaikusseisangu kui liikumise edasiandmiseks.
Impressionismi heliloojate „lemmikinstrumentideks“ olid orkester ja klaver . Orkestris olid flöödid ja klarnetid kasutatud nende tumedamates, madalamates registrites. Viiulid mängisid kõrgeid partiisid, trompetid ja sarved olid vaigistatud. Kasutati palju harfi , trianglit, kellamängu ja ka celestat.
Tähtsaimad impressionismi heliloojad olid C. Debussy , O.Respighi, E.Satie, P.Dukas, F.Delius ja ka K. Szymanowski.
„Impressioon, tõusev päike“ (1872) C.Monet
Claude Debussy (1862-1918)
C.Debussy oli prantsuse helilooja ning kuulub ühtede tuntuimate heliloojate hulka. Teda peetakse impressionismi alusepanijaks muusikas ja üheks esimeseks modernistlikuks heliloojaks. Ta oli ka varajase 20.sajandi üks mõjukamaid heliloojaid, kelle esmakordne mittetraditsiooniliste heliredelite ja kromatismi kasutamine ka temale järgnevaid heliloojaid mõjutas.
Debussy oli pere viiest lapsest vanim. Tema isa oli poeomanik ning ema õmbeja. Perekond kolis 1867 aastal Pariisi, kuid 1870.aastal põgenes lapseootel ema koos Claude’iga Saksa-Prantsuse sõja eest Cannes ’i, kus elas isa õde. Debussy alustas seal 7-aastasena oma klaveriõpinguid, mille eest tädi maksis. Tema annet märgati peagi ning juba 10-aastasena astus ta Pariisi Konservatooriumisse, kus õppis 11 aastat. Seal sai ta klaveri-, muusikateooria-, solfedžo -, kompositsiooni-, harmoonia - ja orelitunde.
1880.aastal palkas Nadezhda von Meck , kes oli eelnevalt toetanud ka P.Tšaikovskit, Debussy andmaks tema lastele klaveritunde. Tema ja tema lastega reisis Debussy Euroopas ringi ning kogus väga palju elamusi Vene kultuuri ja ka muusika kohta. Hiljem mõjutasid need suuresti tema heliloomigut.
1884.aastal, olles ainult 22-aastane, saatis Debussy oma kantaadi „L'Enfant prodigue“ Itaaliasse heliloojate konkursile. Seal võitis see teos I koha, mis lubas Debussyl kaks aastat Itaalias õppida. Seal olles õppis ta tundma ka R. Wagneri muusikat, täpsemalt uuris ta tema ooperit „Tristan ja Isolde“. Wagneri muusikakeel mõjutas olulisel määral ka Debussy loomingut.
Debussy naases Pariisi 1887.aastal, kus külastas paar aastat hiljem Pariisi Maailmanäitust, mis sai üheks väga oluliseks käiguks arendamaks tema heliloomingut. Ta kuulis seal ühte ansamblit , kus mängisid erinevad kellad , ksülofon, gong ning laulis ka hääl. See kooslus tõi Debussyle uue helipildi idee, mida ta tahtis ilmtingimata oma loomingusse tuua. Sellel perioodil kirjutatud teosed („ Fauni pärastlõuna“ ja „ Keelpillikvartett “) olid pealtnäha alguseks tema tulevasele loomingu hiilgeperioodile.
Debussy läbimurdeline ooper oli „Pelléas et Mélisande“, mille ta lõpetas 1895 .aastal. Selle esiettekanne oli 1902 . aastal ning publiku reaktsioonist oli märgata kahte tugevat emotsiooni- osa oli sellest täiesti vaimustatud ning osa vihkasid seda. Selle ooperi edu paelus ka tema „Prélude“ ’ga, mille ta kirjutas 1892.aastal. Järgmisel 10 aastal oli ta prantsuse muusikaelu juhtfiguur, kirjutades teoseid nagu „Meri“, „Ibéria“, ka „ Suite bergamasque“.
Debussy eraelu oli äärmiselt kirju. Tal oli mitmeid afääre ja suhteid, millest püsima ei jäänud aga pea ükski, ka esimene abielu modelli Lily Texier’iga. Tema teine abielu Emma Bardac’iga püsis aga kuni Debussy surmani. Koos selle naisega sai ta ka lapse, Claude-Emma, kellesse ta kiindunud oli.
Debussy suri pärast 9 aastat põdemist vähki kõigest 55-aastasena. Üks lauljanna, kes tema ooperis laulis, kirjeldas teda nõnda: „Ma tõesti ei tea, kas Debussy kunagi tegelikult kedagi armastas . Ta armastas oma muusikat, võib-olla ka ennast. Arvan, et ta oli oma geeniuses kinni. Ta oli üks väga, väga kummaline mees.“