Immuunsus - nii sõber kui vaenlane. (0)

Immuunsus on meie sõber ja ka vaenlane

Immuunsus on organismi võime tõrjuda kehavõõraid rakke ja aineid. Haigusetekitajate sissetungimisel on niisugune võime Kasulik, elundi siirdamisel aga Kahjulik, sest ohustab elundi saajat.
Immuunsuse, organismi kaitsevõime, tagab im­muunsüsteem. Seda süsteemi mõjutavaid võõraineid nimetatakse anti­geenideks. Kui antigeenidel õnnestub läbida keha esmaseid kaitsetõkkeid -nahka ja limas­kesta koos nende eritistega -, siis astubki tegevusse imuun­süsteem. Antigeeni ilmumisel hakkavad tööle immuunsüstee­mi kuuluvad lümfotsüüdid, mis osalevad immuunreaktsioonis.
Lümfotsüüdid jagunevad kahte rühma:
• B-lümfotsüüdid toodavad antigeenile vastavaid anti­kehi ehk kaitsekehi - val­kude hulka kuuluvaid im­muunglobuliine, mis kan­navad kehavedelikuga seo­tud immuunsust. Immuun­reaktsiooni käigus, kui anti­keha reageerib kehasse tun­ginud antigeeniga , võib vii­mane hävida (näiteks võõras vererakk ), kahjutuks muutuda ( bakter , viirus ) või sedavõrd nõrgeneda, et õgirakud saavad ta kõrval­dada ja kehast välja viia.
• T-lümfotsüüdid esindavad rakulist immuunsust. Nad võivad võõraid rakke vahe­tult rünnata ja hävitada (la­gundada).
Immuunreaktsioonis osaleb veel teisigi bioaktiivseid aineid.

Vaktsiiniga sisse­tungijate vastu

Nakkushaiguste vastu saab vaktsineerida vastava tõve te­kitaja antigeenidega. Organis­mi viiakse viirustest ja bakteri­test, nende osistest või mürki­dest valmistatud vaktsiini, millele keha reageerib antikehade (kaitsekehade) moodustamisega. Tulemuseks on immuunsus.
Vaktsiinides kasutatakse nõrgestatud või surmatud haigu­setekitajaid, mis ei põhjusta hai­gestumist. Eelistatakse liitvakt­siine, millega tekib immuunsus korraga mitme nakkushaiguse vastu. Vaktsineerimisega saadud immuunsus on ajutine ning kindla ajavahemiku järel tuleb uuesti vaktsineerida. Vaktsineerimine on tõhus abinõu. Tänu laiahaardelisele vaktsineerimisele on kogu maail­mas likvideeritud minevikus pal­ju ohvreid nõudnud rõuged. Vii­mane rõugejuhtum oli 1977. aas­tal Somaalias. Eestis lõpetati rõugepanek kui tarbetu 1979. aastal.
Eestis vaktsineeritakse lapsi plaanipäraselt tuberkuloosi, dif­teeria, läkaköha, teetanuse , poliomüeliidi, leetrite, mumpsi , pu­netiste ja B-hepatiidi vastu; täis­kasvanuid teetanuse ja difteeria vältimiseks. Vajadusel muudegi nakkuste vastu.

Ei taha võõrast omaks võtta

Kudede ja elundite siirdami­se peaprobleemid ei kuulu ki­rurgia, vaid immunoloogia valdkonda. Elundite siirdamist raskendab kudede sobimatus, mis on tingitud koesobivusan­tigeenidest. Kui vereülekandel peab arvestama ainult punaliblede antigeenidega, siis elundi­te rakkudel on neid võrratult rohkem. Erinevate koesobivus­antigeenide hulk on nii suur, et pole võimalik Ieida kahte ini­mest, kellel kõik need antigee­nid oleksid ühesugused. Ain­ saks erandiks on ühemunakak­sikud.
Antigeenide erinevused ku­dede vahel tingivad immuun­reaktsiooni siiratud elundi vastu. See on hülgamisreaktsioon: uue peremeesorganismi lümfotsüüdid hävitavad siirdatud elundi. Loodus ei näinud ette, et inimene hakkab elundeid ühest kohast teise viima. Niisuguses olukorras ei tegutse immuunsüsteem organismi kasuks, vaid kahjuks.
Hülgamisreaktsiooni ärahoidmiseks kasutatakse im­muunsüsteemi talitlust maha­suruvaid ravimeid, an­tilümfotsüütseerumit ja ka ra­dioaktiivset kiirgust.

Immuunpuudulik­kus aeglustab paranemist

Immuunpuudulikkus sai laialdasemalt tuntuks paarkümmend aastat tagasi, kui üha rohkem hakati rääkima ja kir­jutama 1981. aastal esmakord­selt USAs kirjeldatud aidsist ehk omandatud immuunpuu­dulikkuse sündroomist. Aidsi tekitab HI- viirus , mille sihtmargiks on T4-lümfotsüü­did, mis abistavad teisi im­muunsüsteemi rakke organismi kaitsevõime kujundamisel. HI­-viirusega nakatumisel immuun­sus nõrgeneb oluliselt ning ke­ha kaotab kaitsevõime ka oma normaalsete asukate - bakteri­te, seente ja algloomade vastu. Tagajärjeks on haigestumine .
Nõrgem või tugevam im­muunpuudulikkus võib kaasne­da põletike, ainevahetushäire­te ja pahaloomuliste kasvajate­ga. Alati kujuneb immuunpuu­dulikkus lümfisüsteemi kasva­jate ja verehaiguste korral, sest need haaravad immuunsüsteemi rakke, näiteks valgeveresu­se põdemisel.
Immuunpuudulikkus aeglus­tab haiguste paranemist ja võib tüsistusi põhjustada. See tähendab, et pikaldaselt kulgevate haiguste ravimisel tugevdatak­se ka immuunsüsteemi.

Mis tugevdab immuunsüsteemi

Organism, tema kaitsevõimet mõjutavad pärilik­kus, vanus, keskkond ja eluviis.
• Immuunsüsteemi tugevdab otstarbekas TOI­TUMINE. Ülekaalulisus, eriti rasvumine , nõrgendab keha kaitsevõimet. Oluline on täisväärtusliku valgu piisav sisaldus toidus. Rasvarikaste roogade söömist soovitatakse piirata.
• Eriti tähtsad organismi kaitsevoime tõstmisel on sellised MIKROELEMENDID nagu tsink , seleen, vask ja raud.
• Immuunsüsteemi talitluses on erilisel kohal VITAMIINID - A- vitamiin ja selle eelvitamiin bee­takaroteen; E-, D- ja C- vitamiin .
• Organismi Kaitsevõimet tugevdavad TERVISE­ SPORT ja KARASTAMINE . Halba ei tee ka kerge päevitus, kuid päikesepõletus häirib tõsiselt immuunsüsteemi talitlust, soodustades autoimmuun­haiguste ja nahavahi teket.
• Saastunud õhuga piirkonna elanike immuunsus paraneb nädalalõppude ja puhkuse veetmisel PUHTAS KESKKONNAS.
• Tähtis on igapäevane küllaldane PUHKUS, sest vaimse ja kehalise kumatusega kaasneb paratama­tult organismi kaitsevõime nõrgenemine.