II maailmasõja eellugu ja lepituspoliitika (2)

II ms, eellugu
Algusajad:
* Aasia – 1937/ 1931 , kui Jaapan tungis Mandžuuriasse;
* Aafrika – 1935, kui Mussolini tungis Abessiiniasse;
* Lä-Euroopa – 1936, kui Franco sai tänu Sks-le ja Itaaliale võidu;
* I-Euroopa – 1939, kui Itaalia tungis Albaaniasse.
Hitleri eesmärk:
Saksa riigi laiendamine, selle käigus tuli hävitada oht – juudid ja kommunism, mis Hitleri jaoks taandusid üheks ja samaks.
Aladel, mida H ihaldas, elas palju sakslasi.
Chamblerlaini vead välispoliitikas:

ei püüdnud takistada sudeedisakslaste ja nende maa minekut Sks võimu alla, vaid ainult vältida, et H ei teeks seda jõuga.

arvamus, et natsirežiimis on oma „mõõdukad“ elemendid, mida tuleb lepitamisega tugevdada.

arvamus, et Srb võidab, kui ootab ja laseb asjadel omasoodu arenenda („venitamispoliitika“, mis andis H-le aega oma relvajõud üles ehitada)

arvamus, et head suhted Mussoliniga aitavad Hitlerit kontrollida.

ei tunnistanud endale võimalust, et lepituspoliitika ei annagi tulemusi.
Inglismaa oli täbaras olukorras, sest Sks oli hõivanud liiga suure osa mandrist. Tänu venitamispoliitikale, oli Sks end nii palju tugevdanud, et sõdimine tundus olevat inglastele lootusetu.

• 1935 – H teatas kavatsusest taastada Sks-l ajateenistus , mis rikkus Versailles ’ lepingu tingimusi;
  
• 1936 – Sks okupeeris demilitariseeritud Reinimaa, mis rikkus nii Versailles’ kui ka Locarno lepingu tingimusi.
  
• 1936 ja 1937 – H sekkus koos Mussoliniga Hispaania kodusõtta, rikkudes mittesekkumislepingut.
  
• 1938 märts – Anschluss
  
• 1938 september – H ähvardas sõjaga Sudeedimaa lahutamise nimel Tšehhoslovakkiast.
  

• Inglismaa
  

H tahtis teha Inglismaaga teha häid suhteid, sest Sks ei saaks In hävitamisest kasu, saaksid nt Ühendriigid, Jaapan ja Venemaa. Sks ja In ühine liit merel oleks olnud kõikidest riikidest tugevam. Pealegi olid inglased ja sakslased rassiliselt lähedased. Kuid In ei võtnud heade suhete loomisel vedu.
Lõpuks ilmutas H In vastu vaenu ja ei näinud mõtet omavahelises koostöös. In oli vihkamisest ajendatud vastane, kuid ka kõige ohtlikum.
Kui Sks hakkas In vastu ohtu ilmutama, oli inglastel neli valikut: kohandumine, kättemaks, heidutus või ennetamine. Kõik valikud, vb v.a. ennetamine, oleksid olnud puudulikud.
In. oli maailma suurim impeerium , see hõlmas veerand maakerast. In kartis oma valdused kaotada ja sõja algusel oleks olnud peaaegu võimatu oma alasid kaitsta, kuna need olid mööda maailma laiali pillutatud. Ainus võimalus päästa kõik, mis neil oli, oleks olnud säilitada rahu. Laialipillutatus põhjustas vajaka jäänud vägede eksisteerimise.
In pani suurt rõhku mereväele ja lennuväele, jättes unarusse maaväe. Sp polnud In võimeline kedagi kaitsma peale iseenda (kuid selleski nad kahtlesid). Britid kartsid väga Sks lennuväge.
In panustas oma ressursse lennuväkke, arvates, et lennuväe ülalpidamine tuleb odavam. In oli majanduslikus kitsikuses ja langes sõja jooksul suurtesse võlgadesse.
Tegelikult ei olnud Sks-l mõtteski In-d lennuväega lüüa, see oli puhas bluff + luurajate vale tõlgendus.
Tšehhoslovakkia
Sks sõjavägi polnud päriselt sõjaks valmis.
Ludwig Beck, kes teadis kõige paremini Sks sõjaväe nõrku kohti, nentis, et Tš. ründamine tähendab tulega mängimist. Ta arvas , et H strateegia on ohtlik, see tekitab liiga palju diplomaatilisi konflikte ja paneb suurriigid valima alternatiivi. See võis tuua kaasa suure sõja, mida Sks-l polnud lootust võita.
Saksa rahvas polnud sõjast eriti huvitatud.
H oli veendunud, et aeg töötab Sks kahjuks, seega tuleb sõjaga varem peale alustada (mitte hiljem kui 1939).
1938. aastal ei olnud Sks nõrk vaid mitte sõjaliselt, vaid ka majanduslikult.
Sks majandus
Austria ja Tšehhoslovakkia annekteerimise üks põhjustest H sõnul oli tooraine puudus taasrelvastumisel.
Sks-d surus * inflatsioonisurve – taasrelvastumise kulusid aina rohkem katma raha juurde trükkimisega;
* valuutareservide tühjenemine.
Ka Srb-l seis polnud majanduslikult hea, kuid Sks oli halvem .
Srb oleks olnud nii rahanduslikult kui ka sõjaliselt palju paremas olukorras, kui sõda oleks puhkenud 1938. aastal. See oleks tähendanud nii lühemat sõda Sks nõrkuse tõttu. Nii osutub vääraks kauaaegne väide, et lepitamine andis Srb-le väärtuslikku aega. Srb-le oli aeg hoopis kahjulik.
NSVL tegi Srb-le ja Pr-le ettepaneku moodustada kolmikliidu , kuid Chamberlain ei võtnud seda isegi arutamisele.
Chamberlain ei uskunud, et H alustab maailmasõda Danzigi pärast. Ta ei suutnud taibata, et H ei oodanud mitte maailmasõda, vaid uut Münchenit.
H oli aga kindel, et Chamberlain ei astu sõtta Poola pärast, kuhu ta tungida ei tohtinud. H pidi arvestama, et pool Poolast läheb NSVL-le.
H soovis teha In-ga lepingu, et kui ta saab Poola, siis piirab ta oma relvastumist. Pakkumine lükati tagasi.
Lepitamise lõpp
Lepitamispoliitika ei lõppenud ka siis, kui sõda oli juba alanud. Eesmär saada Sks-ga rahukokkuleppele püsis seni, kuni 1940. aastal sai Chamberlaini asemele peaministriks Churchill .
USA kaldus samuti lepitamise poole, tehes diktaatoritele selliseid Müncheni stiilis järeleandmisi, mille üle isegi Chamberlain naeris.
Alles Pr langemine lõpetas lepitamispoliitika.