detailide, Nüansside rikas kujutlusviis. Meeleolukas, mänglev sõnastus. (tuleneb Prantsuse maalikunstist) 2)Ekspressionism kunstniku maailmanägemise ja inimese ühiskondliku ahistatuse väljendamine. Reaktsioon poliitilisele, sotsiaalsele ja kultuurikriisile. Inimsuse, väärikuse rõhutamine. Jõuline stiil. Lühikesed laused. Hakitud rütm. 3)Sümbolism argimaailma taga asuva nähtamatu ideedemaailma avastamine ja kujutamine. Mitmetähenduslike sümbolite kasutamine. Erinevate aistingute liitmine (ntx: näen lõhna, kuulen värve). Muusikaliste vahendite kasutamine (riim, rütm, meloodia). Igasugused assotsiatsioonid. Klassikaline Novell Tiheda sündmustiku ja väheste tegelastega lühijutt, mis piirdub harilikult ühe keskse teemaga ja põhineb kindlal süzeeskeemil. Klassikalise novelli tunnusjooned: 1)Lühike 2)Vähe tegelasi
Pärast Sokratese surma pettus Ateenas ja läks rändama(müüdi vahepeal orjaks), naases 40-aastasena ja rajas Platoni Akadeemia, mis püsis 900 aastat. Tal on säilinud palju teoseid, „Pidusöök“, „Riigist“, paljud lood on dialoogid Sokratesega. Temalt pärinebki teadmine Sokratese kohta. Ta on ideedefilosoof- tema arvates on ideed igavesed, aga asjad ajutised. Nt tulp närtsib ära, teda ennast enam pole, kuid meis säilib idee ilusast tulbist. Tema arvates on meie maailm ideedemaailma ebatäiuslik koopia. Meie mõistus kuulub ideedemaailma, kuid on langenud materiaalsesse maailma. Hing tuletab meelde ideedemaailmas juba läbi kogetut. Koopamüüt- inimkond on vangis ja ei suuda ideedemaailma meenutada. Inimene elab varjude maailmas pidades ehtsaks originaalide koopiaid. Nad on aheldatud nii, et näevad ainult koopaseina, kuna koopasuu jääb selja taha. Inimesed seal koopas näevad vaid varjusid, mida koopasuust tulev valgus heidab koopaseinale. Mille varjud need on
näha, ei saa maailma tõeliselt kogeda. Samas on tegemist ikkagi kunstifilosoofiaga ja kunst on eelkõige kujutav - tajutav silmale. Nägemismeelt analüüsib Merleau-Ponty oma essees ,,Silm ja vaim" rääkides inimesest kes tajub end nähtavana nähtuvas maailmas. Jällegi tuleb välja tugev side inimese ja maailma vahel. Vastukaaluks võiks meenutada Platonit, kes eristas petliku nähtumuste maailma, mida tajutakse meeltega ja tõelist ideedemaailma, milleni võib vooruslik hing küündida mõistuse abil. Ka oma igapäevakõnes vastandame sageli oma vaimu ja keha, samas loeme mõlemat ,,mina ,, juurde kuuluvaks, mingis mõttes kõneleme ikkagi ihust, oma keha ja vaimu tervikust. Mulle tundub, et Merleau-Ponty filosoofiale saanuks rajada ülimalt patsifistliku religiooni, mis õpetaks kooseksisteerimist maailmaga ja iseenda tervikliku isiksuse kujundamist. Selline religioon oleks mulle meeltmööda, kuigi Merleau-Ponty filosoofia
Minu arvates, kui inimene sureb siis sureb ainult tema keha, hing elab edasi ja rändab ringi. Miks muidu on olemas hingedepäev ja räägitakse, et esivanemate hinged külastavad meid sel päeva. Arvan, et hingedepäev võib ka olla mingi seotud Platoni hinge käsitlusega. Dualism- maailm on lõhenenud materiaalseks ja vaimseks maailmaks ning inimene on lõhenenud kehaks ja hingeks. Seisukohta, et keha ja hing, vaim ja mateeria on ühtsed, nimetatakse monismiks. 1.1.1 Ideedemaailma ülesehitus Kuna ideedemaailm on täiuslik, peab seal valitsema korrapära. Platoni järgi ideedepüramiidi pidi üles liikudes jõuame üldisemate ideedeni. Nt. elusolend jne inimene mees noormees. Kõrgemaid ideid nimetab Platon sooks: genos ja madalamaid liigiks: eidos. Üks idee on teise suhtes genos, aga kolmanda suhtes eidos. See ahel ei saa olla lõputu, muidu oleks ebatäiuslik. Püramiid tipneb Platonil hüve ideega (agathon); Hüvesus; Üldisemad ideed; Vähem üldised ideed. See
o suhteline, selle kohta saab olla vaid arvamusi, uskumusi, kujulusi. • Teadmine on üldine ega sõltu vaataja nägemisnurgast; tõeline teadmine saab olla ainult ideede kohta. • Iluidee on jääv ja püsiv • Meelevälised • Tunnetusteooria • Kuidas inimene saab teadmisi? (Platon arvas, et:) • Hing on surematu • Uskus idamaist • Hingenerännak • Kui inimene sureb, läheb hing ideedemaailma • Hinges on sünnipärased teadmised • Inimene saab teadmisi meenutamise läbi • Sünnitusabi 3. NÄILINE JA TEGELIK • Meeltega tajutav tegelikkus tähendab platonile näilisust, mis küll laias laastus võttes on olemas, aga päris tõeliselt ei ole. • Näilisus hõljub olemise ja mitteolemise vahepeal. • Näilisus ei taga tõelist teadmist • Kui rahulduda ainult meelte avaneva oleva uurimisega, nähtakse koopasse suletud vangide
sümbolism 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse kirjanduse ja kunstimeetod. Sümbolism tekkis 19. sajandi 80. aastatel Prantsusmaal. 1886. aastal avaldati "Sümbolistide manifest" ning asutati ajakiri "Sümbolist". Sümbolistid nõudsid isiklike elamuste vahetut esitamist, vormivabadust ning teose vormi allutamist sisule. Sümbolistide arvates on nähtava maailma taga veel teine, nähtamatu ideede maailm. Kunsti ülesanne on avada tegelikkuse taga peituvat ideedemaailma, kasutades selleks sümboleid võrdkujusid. Sümboolne tähendus anti kujunditele, sõnadele ning isegi häälikutele. Luules rõhutasid sümbolistid sisu ja vormi seotust ning värsi musikaalsust. Proosas tuli esile müstikasse kaldumine. Väljapaistvad sümbolistid on prantslased Paul Verlaine (1844 1896), Arthur Rimbaud (18541891) ja Stéphane Mallarmé (18421898), belglane Maurice Maeterlinck (18621949), venelane Aleksandr Blok (18801921) ning eestlane Friedebert Tuglas
rõhutamine. E.Vilde Naturalism 19 saj Täpne ja erapooletu kirjeldus kõigest: heast, halvast, É. Zola´ (lõpp) ilusast, inetust jne... Pärilikkus ja elukeskkond on inimese saatust määravad tegurid. Sümbolism 19 saj Argimaailma taga asuva nähtamatu ideedemaailma P.Verlaine, A.Blok, (lõpp) avastamine ja kujutamine. Mitmetähenduslike E.Enno, F.Tuglas 20 saj sümbolite kasutamine. Erinevate aistingute liitmine (algus) (nt. näen lõhna, kuulen värve). Väljendusvorm eelkõige luules. Impressionism 19 saj (II Tekkis Prantsusmaal. A.H. Tammsaare
Kuna teadmine pidi Sokratesel olema midagi kindlamat arvamusest ja teadmine põhines üldmõistetel, siis võib siit järeldada, et üldmõistete sisu peab olema püsiv ja muutumatu. Üldine on ainult mõteldav, mitte kogetav. Üldmõistete sisuks on asjade olemus, seda nimetas Platon ideeks Platoni vastus metafüüsika põhiküsimusele: olev tervenisti on idee. Nähtuste maailma kuuluv asi on olemas üksnes seetõttu, et ta saab osa ideest. Nähtuste maailm on ideedemaailma kahvatu peegeldus. Ideedemaailma iseloomustus. Ideed on Platonil muutumatud, igavesed, ainulised, jagamatud jne. Liikumine, tekkimine-hävimine jne. Ei ole Platonil inimliku mõtlemise eksitus: olev ise jaguneb kaheks: ideed ja nähtumused. Need kaks valdkonda erinevad teineteisest oluliselt: Platoni kahe-maailma-õpetus Kuna ideede maailm on täiuslik, ei saa seal valitseda juhuslikkus ega korrapäratus. Ideed on omavahel kindlas hierarhilises suhtes. Kõrgemaid ideid nimetab Platon sooks: genos ja madalamaid liigiks: eidos
peegeldused, siis toimub mõttetu kahekordistamine- kui meil on üldine inimese idee, siis meil läheb ju tarvis ka iga üksiku inimese ideed eraldi, sest inimesed on erinevad (niisiis peaks inimeses peegelduma üldine inimese idee ja veel üks idee, mis on see konkreetne tema erinevusi üldisest inimese ideest rõhutav idee, kuid see viib lõppkokkuvõttes absurdini) ja veel võib välja tuua etteheite, et Platon vastandab ja eraldab ideedemaailma ja meile tajutava maailma rangelt kaheks, et selle vahele jääb ületamatu kuristik, aga asja tõeline olemus ei saa ju olla lahus asjast enesest! ,, Vaatamata kriitilisele suhtumisele jäi A. alati oma õpetaja suureks siiraks austajaks ja pealegi pärinevad vastupidist teadustavad andmed autoreilt, kes ise suhtuvad A.-sse mitte eriti sõbralikult" (E. Salumaa ,,Antiikfilosoofia" lk. 90) 343.a kutsub Makedoonia kuningas Philippos ringi rändava A. oma õukonda, et too annaks
(6 lk 86) 2.1 Kõlbelise elukäsitluse üldiseloom Vastavalt ideedeõpetusest tulenevale dualistlikule maailma- ja inimesekäsitlusele võtab platonistlik eetos paratamatult negatiivse, ilmse askeetilise vääringu. Et hing oma tõeliselt olemuselt kuulub teise maailma, kus on tema päriskodu, siis seisab headus ja õnn, mille taotlemine on inimelu ülimaks eesmärgiks, üksnes eemaldumises sellest meelelisest maailmast ning suundumises täiusliku, ideedemaailma enamale tunnetamisele. Ihu ja sellega seotud alamad hinge eluavaldused, mis otsivad rahuldust meeleliste himude küllastamisest, kuuluvad tõelises kõlbelises elus rangele taunimisele. Selline askeetlik, tegelikkusest tagasitõmbumist ja kõrgema maalima - ideede – tunnetamisele andumist toonitab eetos paistab silma eriti varajasema loominguperioodi dialoogides. Kahtlemata on selles tegemist
Kui ta oma vestluskaaslase mõistete määratlemise juures kimbatusse ajab, siis ei paku ta kandvat määratust. Tema filosoofia võib kokku võtta paradoksaalsesse väitesse: ma tean, et ma midagi ei tea. Sokratese käsituses saab selgelt uue tähendusvarjundi sõna "filosoofia" kui tarkusearmastus: mitte püsiv side tarkusega, vaid püüdlemine tarkuse poole. 3 7. Platoni ideedeõpetus, idee ja nähtuse erinevused, ideedemaailma struktuur, ideede tunnetamine. Platon (427-347): Üldine on olemas. Meeleline maailm ei ole kõik, millest võib rääkida. Olemus on püsiv ja hukkumatu. Olemus teeb selle, mis miski on, aga pole ometi ise asjana kohatav. Platon jõuab olemuste eristamiseni, ideeõpetuseni sokraatilisest lähtest: huvist üldmõistete vastu. Üldmõistete sisu peab olema püsiv ja muutumatu. Üldine on ainult mõteldav, mitte kogetav. Üldmõistete sisuks on asjade olemus, seda nimetas Platon ideeks (idea)
eelistatud hea naine. Ilu pärast naist wõtta, on nii sama hea, kui rooside pärast mõisat osta. Ja ometi oleks viimane weel mõistlikum, sest rooside aeg tuleb iga aasta jälle. (Kotzebue; 3 / 1888 Mõttesalmides) Kummaline, et võrrandisse naine=mõistus ilu justkui ei mahu. See on intrigeeriv probleem. Kultuurilooliselt oleks viljakas uurimissuund, kuidas määrab ilu inimese saatuse just vaimuilmas, kuivõrd kallutab väline ILU inimest tema valikus materiaalse ja ideedemaailma vahel? (Kaisa Eiche on nüüdseks loobunud karjäärist Tartu kunstielus, ja astunud Jaapani tootefirma teenistusse, võites ühtlasi tagasi õiguse oma ilule, mida ta erinevail viisidel püüdis varjutada (a la Lilli Suburgi lõuarätik) väikelinna kunstnikkonnas liikudes.) NB! Ilu ja inetuse ajaloost on mõtisklenud meessemiootik Ecco. Võttes verbaalsesse esseemaailma ette ühe pildiinterventsiooni, asetan järgnevalt kõrvu fotod
Senine Platoni epistemoloogiliste vaadete esitus on osutanud meelekogemusliku tunnetuse – arvamuse – ja mõistustunnetuse – teadmise – vastandlikkusele. Oleks aga eksitus siit järeldada, et Platoni järgi polegi teadmisel üldse midagi pistmist meeltega tajutava maailmaga. Vastupidi – teadmine oli Platoni jaoks enesestmõistetavalt ikka orienteerumise vahendiks maailmas, kus inimene elab. Pöördumine ideedemaailma poole oli ju Platonil algselt motiveeritud just sellega, et tema hinnangul ei olnud meeltega tajutavasse maailma kätketud inimese jaoks piisavalt usaldusväärseid ja kandejõulisi orientatsiooni-aluseid. Seetõttu tuligi leida meelemuljetele tugi valdkonnast, mis jäi väljapoole meeltega tajutavat tegelikkust. Kui aga oli jõutud asjade mõistuspäraste olemuste teadmiseni, siis sai selle teadmise kaudu põhjendada ka oma arusaamu,
Siinkohal on nüüd sobilik pöörduda tagasi koopa-võrdpildi teise, meie teemaarenduse pealiini, juurde. Koopaelanikud kehastavad tavalisi, piiratud argiteadvusega, inimesi. Platon näitab oma mõtteeksperimendis, millised raskused ootaksid vangi, kui ta ahelatest vabastatakse. Suure vaevaga suudaks koopast vabanenud vang uskuda, et tema senine maailm oli varjuderiik. Järeldus: riigivalitsemine tuleb anda parima mõistuse- ja hingehariduse saanud tarkadele, ideedemaailma tundjatele, kes suudavad juhtida piiratud argiteadvusega inimesi (s.o koopaelanikke). Inimese hing, mikrokosmos, on oma olemuselt sarnane kogu maailma hingele, makrokosmosele, millest ta tuleneb. Hing on surematu, igaveste ideede sarnane ja sugulane, ent mitte siiski idee ise. Sünniga siseneb hing inimese kehasse ja surmaga väljub sealt. Hinges on alanevalt kolm kihti: mõistus (mõtlemine, teadmised), emotsioonid (julgus, vaprus, söakus) ja ihad (himud, instinktid)
Klassistlikus ühiskonnas oli luule muutunud üheülbaliseks, kirjutati poliitilisi värke, pilkelaule, kelmikad rokoko-luuletusi. Teine stiil oli usuline luule. Tihti nimetatakse ka barokiks. Üks kuulsaimaid autoreid John Don. 14.sept Inglise valgustus. Inglismaa oli edenenud maa. Kirjandus saab lõpuks sõna. Lugeda ,,Tom Jones ühe leidlapse lugu". Inglismaalt tuli kaks mõtlejat, kelle mõtteviisid levisid üle terve Euroopa. Said Euroopa ideedemaailma alustalaks. See mees oli John Locke (1632-1704). Kitsamas mõttes ei tegelenud ta esteetikaga. Mõningad naljakad seisukohad. Tal olid vastuolulised filosoofilised vaated. Ta eitas kaasasündinud ideesid. Üks valgustuse olulisi tahke oli kasvatus, haridus ja õpetus. Locke'i idee: tabula raza inimene sünnib kui valge leht, alles tulevane elu on see, mis tema peale kirjutama hakkab. 2 saj hiljem euroopa. naturalistid otsustasid, et ei nii ei ole, kõik sõltub vanemate geenidest
Muutuvate ja kaduvate asjade maailm. ideed on püsivad, igavesed ja muutumatud. Nimetab seda maailma tõelise tegelikuuse maailmaks. Näiva tegelikkuse maailma elemendid (inimesed, loomad) on ajalised, muutuvad, surevad. Kogu reaalusus on Platoniu jaoks näiv maailm. See sültub ideede maailmast, ehk ideaalsest olemisest. Ideede maailm on omamoodi algkujude maailm. See ideaalne maailm läbistab näilise tegelikkuse asju või elemente. Teeb ta olevaks, teeb eksistentseks. Tänu ideedemaailma peegeldustele omandab üldse näiva tegelikkuse maailm oma kuju ja vormi. Suudame eristada teistest selle maailma asjadest. Igas majas eksisteerib majasuse idee. Igas puus eksisteerib puususe idee. Igas ilusas asjas eksisteerib ilu idee. Isegi kui see konkreetne maja või puu maailmast kaob (hävib, sest on ajaline) siis jääb idee sellest majast, puust, kunstiteosest alles. Ideed eksisteerivad iseenesest, muust sõltumata. Nendeni on võimalik jõuda mõttetegevuse või
(Gustav Suits.) sümbolism 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse kirjanduse ja kunstimeetod. Sümbolism tekkis 19. sajandi 80. aastatel Prantsusmaal. 1886. aastal avaldati "Sümbolistide manifest" ning asutati ajakiri "Sümbolist". Sümbolistid nõudsid isiklike elamuste vahetut esitamist, vormivabadust ning teose vormi allutamist sisule. Sümbolistide arvates on nähtava maailma taga veel teine, nähtamatu ideede maailm. Kunsti ülesanne on avada tegelikkuse taga peituvat ideedemaailma, kasutades selleks sümboleid võrdkujusid. Sümboolne tähendus anti kujunditele, sõnadele ning isegi häälikutele. Luules rõhutasid sümbolistid sisu ja vormi seotust ning värsi musikaalsust. Proosas tuli esile müstikasse kaldumine. Väljapaistvad sümbolistid on prantslased Paul Verlaine (18441896), Arthur Rimbaud (18541891) ja Stéphane Mallarmé (18421898), belglane Maurice Maeterlinck (1862 1949), venelane Aleksandr Blok (18801921) ning eestlane Friedebert
Ka kunst on allutatud riigi huvidele: ei tohi olla mingit kunsti kunsti enda pärast kunst peab inimest kasvatama riigitruuks. Valitsejad võivad rahvale ka valetada, kui see on riigi kui terviku huvides. Meos, Indrek. Antiikfilosoofia. Tallinn : Koolibri, 2000. lk. 81 101 "Eksisteerib kaks maailma: ideede ehk tõelinemaailm ja asjadeehk näiv maailm; ideed eksisteerivad asjade maailmast sõltumatult; asjademaailm on ideedemaailma peegelpilt; ideed on olemas voorusest, headusest, aususest jne, kuid kõrgeim on idee ilust."Riigiõpetus. Riik peab olema ühtne. Inimesed tuleks jaotada kolme rühma: filosoofid, sõdurid ning käsitöölised talupoegadega. Iga valitsemisvorm hävitab ennast ise oma põhimõtetega liialdamisega: aristokraatia piirab liiga kitsaks ringi, kelle päralt on võim; oligarhia hävitab end ettevaatamatus rüseluses kiire rikastumise pärast. Tagajärjeks on revolutsioon, millele
annaabi.ee 
