Auschwitz - "tunduvalt enam kui 1 miljon" Treblinka - 750 000 Belzec - 600 000 Chelmno - 300 000 Sobibor - 250 000 Majdanek - 250 000 Kuid milliseid tõendeid leidub näites 600 000 juudi hukkamise kohta belzecis? Kõik käsud timukatele anti ju suuliselt ning surnukehad põletati ära. 600 000 inimese tuhk puistati mööda ilma laiali. Järelikult ei saa ühtki kirjutist uskuda. Holokausti-dogmaatikud on koonduslaagreis hukkunute ja hukatute kohta toodud arvudes lähtunud ütlusest " mida rohkem, seda uhkem". Auschwitzi laagris hukatute arvuks nimetati Nürnbergis 4,2 miljonid, seda hukkunute arvu peeti tõeseks veel 1970-ndate aastate lõpuni. Kokkuvõttes ei saa täpselt öelda hukkunud juutide arvu. 1942. aasta märtsist kuni 1943. aasta oktoobrini mõrvati Belzeci, Sobibori ja Treblinka surmalaagrites umbes 1,7 miljonit inimest. Eesmärk oli tühjendada Poola juutidest ning röövida ohvritelt viimanegi raha
"Nägin oma maja aknast, kuidas kõik inimesed lasti maha. Inimesed aeti bussidest maha, oli mehi, naisi, lapsi, ka väga väikseid lapsi, kõik nad sunniti sügava kraavi kaldale, kostsid kogupaugud. Mahalaskmised jätkusid ka talvel ja kevadel. Kogupaugud raksusid öösel ja päeval. Tankitõrjekraav aeti järk-järgult kinni, tuhandete inimeste ühishauale kasvas rohi. Siis toodi kohale terved autokoor-mad vange, kes hakkasid ühishauda lahti kaevama. Need vangid põletasid ära hukatute jäänused ja siis põletati nad ära koos meie saunaga. Ükskord nägin, kuidas lapsi autost välja toodi. Väikse-matel võeti jalast kinni, lasti revolvrist pähe ning visati kraavi. Kord nägin, kuidas inimesi bussidega toodi, nad olid aluspesu väel või päris alasti, käed olid kinni seotud. Nad aeti kraavi äärde, sunniti põlvili heitma ja lasti maha. See kestis 1941. aasta suvest kuni 1942. aasta kevadeni. Iga päev tuli palju autosid." Holokausti eitamine
Kolmeköitelise raporti 2000 leheküljel kirjeldatakse detailselt 3197 poliitilistel põhjustel tapmise ja teadmata kadumise lugu, kusjuures komisjon tegeles ainult surmaga lõppenud inimõiguste rikkumistega ja jättis tähelepanuta tuhanded juhtumid, kui ohver piinamise, röövimise või muu taolise tegevuse üle elas. Aruande kohaselt hukkus diktatuuri ajal 3065 opositsionääri ning terrorirünnakutes ja kokkupõrgetes vasakpoolsetega sai surma 132 sõjaväelast ja valitsusagenti. Hukatute seas oli ka välismaalt sissetoodud terroriste ja mõrtsukaid. Paljud surnuks piinatud heideti Vaiksesse ookeani või Mapocho jõkke. Umbes 1200 inimest on senini teadmata kadunute nimekirjas. Kümned tuhanded inimesed, kelle seas oli väga palju kultuuriinimesi, pidid Pinocheti reziimi algaastatel põgenema välismaale. Erinevalt Rettigi komisjonist valdab Amnesty International aga hoopis teistsuguseid andmeid. AI kinnitusel
"Nägin oma maja aknast, kuidas kõik inimesed lasti maha. Inimesed aeti bussidest maha, oli mehi, naisi, lapsi, ka väga väikseid lapsi, kõik nad sunniti sügava kraavi kaldale, kostsid kogupaugud. Mahalaskmised jätkusid ka talvel ja kevadel. Kogupaugud raksusid öösel ja päeval. Tankitõrjekraav aeti järk-järgult kinni, tuhandete inimeste ühishauale kasvas rohi. Siis toodi kohale terved autokoormad vange, kes hakkasid ühishauda lahti kaevama. Need vangid põletasid ära hukatute jäänused ja siis põletati nad ära koos meie saunaga. Ükskord nägin, kuidas lapsi autost välja toodi. Väiksematel võeti jalast kinni, lasti revolvrist pähe ning visati kraavi. Kord nägin, kuidas inimesi bussidega toodi, nad olid aluspesu väel või päris alasti, käed olid kinni seotud. Nad aeti kraavi äärde, sunniti põlvili heitma ja lasti maha. See kestis 1941. aasta suvest kuni 1942. a. kevadeni. Iga päev tuli palju autosid."[21]" "12 000. Tartus 16.-20
kuulutas Asutav Kogu enese ohverdada kõik, sealhulgas aususe laialisaadetuks ning delegeeris oma ning "ebavajalikud" põhimõtted. Tema õigused edasi Seadusandlikule ja ta kaaslaste nõudmisel hukati 1793. Kogule, mis astus kokku juba järgmisel ja 1794. aastal üle 40 000 inimese, et päeval. Zirondiinud(parempoone) ja "päästa Suur Prantsuse Revolutsioon". montanjaarid(vasakpoolne)- Hukatute hulgas oli ka Prantsusmaa erakonnad.Kontrrevolutsioon > kuninganna Marie Antoinette. revolutsioonisõjad Revolutsiooni 2. aastal 9. termidoori Rahvuskonvent otsustas kuninga riigipöörde järel (27. juulil 1794) see nii hukata, Louis XVI hukati 21. Jaanuar ka läks.Robespierre oli ka 1793. Nüüdsest oli kogu monarhistlik revolutsiooniaegse Kõrgema Olendi kultuse looja
kunagi Meistrile kuulunud korterist välja. Natasast saab nõid ja seaks muudetud naaber saab endale puudutud öö kohta naisele esitamiseks tõendi. Ka Varenuhha lastakse vabaks. Enne lahkumist kingib Woland Margaritale kuldse hobuseraua. Hetk hiljem on Meister ja Margarita oma keldrikorteris. Meister magab, kuid Margarita lehitseb oma kallist romaani, mille sündmused olid juba lõpule jõudmas ning hukatute kehad maamulda sängitatud. Siiski lisandus veel üks tapetu Juudas ning ka elu lõpuni Jesuale truuks jäänud Levius Matteus sai veidi hingerahu. Peale Margarita ei maga ka ühes Moskva riigiasutuses mitte keegi, sest seal ol lakse liiga seotud Wolandi loo uurimisega. Tasapisi hakkavad kadunud isikud välja ilmuma, kuid saladus nr. 50 ümber säilib. On selge, et seal elab keegi, kuid iga kord, kui kontrollima minnakse, leitakse korter tühjana eest
tähistavad Kristuse paastumist ja kiusamist kõrbes, 12 rulli kaheteistkümneapostli mälestuseks) ning neljast kolmnurksest labast (sümboliseerivad nelja evangelisti).Rangemates sektides ei tohi mehed habet ajada,suitsetada ega juua kohvi . 1681 ja 1685 aasta kirikukogud andsid õnnistuse nn idainkvisitsioonile ning algas vanausuliste tagakiusamine. Rakendati surmanuhtlust, peksu, küüditamist, vara konfiskeerimist; hukatute arvu on hinnatud mitmele kümnele tuhandele. Pealöök anti vastupanijate keskusteks kujunenud kloostrite pihta, mida mõnel pool oldi sunnitud sõjaväega piirama. Tühjenenud kloostritesse toodi mujalt uued asukad, kes said ka uue vaimulikkonna alustaladeks. Arveteõiendamine kestis Peeter I ajani, mil tagakiusamine vähenes peamiselt seetõttu, et pragmaatiline tsaar nägi vanausulistes eeskätt maksumaksjaid. Vanausuliste seas jätkusid oma kirikukogud pagenduses, vähetähtsatel
Erakorralised volitused, triumviraat (Robespierre,Couthoni ja Saint-Just), mis vallandab terrori. See terror kestab kuni juulini 1794. Hukatakse selle alusel, et inimene on ,,kahtlane". 1793. a. oktoober laialdase terrori käigus hukatakse ka Marie Antoinette. Kokku hukatakse ligi 40 000- 50 000 inimest. 28% neist olid talupojad, 30% käsitöölised, 11% väikekaupmehed, 14% suurkodanlus ja kõrgharitlased, 7% vaimulikud ja 8% aadlikud. Kuna hukatute hulgas oli suur osa lihtrahvast,,tuleneb siit ütlus ,,revolutsioon sööb oma lapsed". Verine terror tekitab rahvas tüdimust ja väsimust. Mõõdukas jakobiin Danton kutsub leppima ja terrorit lõpetama, misjärel teda kavatsetakse vangistada. Tal soovitatakse põgeneda, kuid ta keeldub. ,,Robespierre, sa tuled mulle järele!" 1794. a. juuli lõpp jakobiinide langus. Tühistatakse 1793. aasta põhiseadus ja kuulutatakse väljapoliitiline amnestia. Giljotineeritakse paljud jakobiinid.
Kesiriks saab Tiberius 29 Heroodes laseb Salome õhutusel hukata Ristija Johannese (Luuka 3.1..). Jeesus Kristus alustab oma misjonitegevust 30 Kõige tõenäolisem Jeesuse surmaaeg(reede, 7.aprill) 63 Rooma hävitab Popmpeiuse juhtimisel juutide Hasmonea 64 Rooma põleb. Arvatav süütaja Nero, kes süüdistab (Makabeide) riigi ja vallutab Jeruusalemma süütamises kristlasi.Paljude hiljem hukatute seas on ka 66 Algab Esimene Juudi sõda (66-70/73) apostel Peetrus (-67) 70 Peale 139-päevast piiramist vallutavad roomlased Jeruusalemma. Algab juutide diasporaa. Moosese suuliste pärimuste järgi koostatakse 68 Pärast Nero tapmist algab Roomas anarhia Toora ja keisriks kuulutatakse Vespasianus (69)
bolševikud linna üle ning algas endiste kaitseliitlaste, Eesti sõdurite ja ohvitseride, jõukamate kodanike ja majaomanike ning saksa soost kodanike ja vaimulike massiline arreteerimine ning hukkamine. Ka Arved langes vangistusse, aga enne kui surmaga lõppevate ülekuulamiste järg jõudis temani, sekkusid Tartus toimuvasse Eesti väed. Arved oli jälle vaba mees, kuid vaid mõni tund varem olid selle Kompanii tänava maja keldris 33 süütut Arvedi kaasvangi oma elu juba kaotanud. Kõigi hukatute pead ja kehad olid purustatud. See kommunistide suurim metsikus Eesti Vabadussõja ajal on läinud ajalikku nn Krediidikassa keldri massimõrvana. 1919. aastal müüs ta maja Toomal maha, võttis oma hoiukontolt välja kõik säästud – 3447 rubla, ja temast sai üks vähem kui tuhandest inimesest, kellel õnnestus bolševike eest Rootsi põgeneda. Inga koos lastega oli oma sünnikoju naasnud juba varem. Seal
bööme karmilt karistada ning tungis katoliku liiga sõjaväega Böömimaale ning sellest algas sõda mis kestis 30 aastat. (Tannberg, T 2003) 1.2 Kolmekümneaastane sõda Kolmekümneaastast sõda saaks jaotada neljaks perioodiks : (Vaata joonist 1.1) 1.2.1 Böömi-Pfalzi periood See oli edukas katoliiklastele. Böömimaal hakkas valitsema jälle katoliku usk, kusjuures hukati hulk protestante ja katoliiklastele vastuhakkajaid. Hukatute varandus konfiskeeriti riigi heaks. Sama saatus tabas ka Böömi naabermaid Sileesiat ja Määrimaad. Sõja tagajärjed oli rasked. Enne sõda elas Böömimaal neli miljonit elanikku, pärast sõda vaid 800 000, kuna palju elanikke oli sunnitud põgenema katoliiklaste kättemaksu eest. (Wikipedia, Kolmekümneaastane sõda) 1.2.2 Taani periood See oli samuti edukas katoliiklastele. 1626. aasta augustis lõi Tilly Lutteri juures Saksamaale tunginud taani kuningaväge
Nõudes avalikult vaid töörahva elukvaliteedi parandamist, valmistus EKP samal ajal salaja relvastatud võimuhaaramiseks. 4 Mäss teostati 1. Detsembril 1934 aastal, mil umbes 300 relvastatud võitlussalklast tungis Tallinnas kallale valitsusasutustele, sidekeskustele ja väeosadele. Selle käigus hukkus 21 rahulikku kodanikku ja 20 mässulist, suur oli sõjakohtute otsusel hukatute arv. Mäss kujunes EKP jaoks enesehävitamiseks, kuna rahvas pööras vägivallavalitsejatele kindlalt selja. Kümnendi lõpus oli parteil Eestis vaid umbes 3000 liiget, kellest üle poole olid vangistatud. Kommunistidest lähtuvalt ohu tunnetamine sundis erakondi tihedamalt koonduma, unustades ajutiselt omavahelised lahkhelid. Võitluseks riigivastaste jõududega võeti parlamendis vastu riigikorra kaitse seadus ja pandi uuesti alus kodanike vabatahtlikule relvaorganisatsioonile
Vangid töötasid kolmes vahetuses tsemendi-, tellise- ja puidutööstuses ja ka Wehrmachtile kindlustuste ehitamisel. Nädalavahetusel lasti osa vange kohalikesse taludesse, kus neid ka inimeste poolt toideti. 7http://et.wikipedia.org/wiki/Holokaust_Eestis 21 Nõukogude allikate järgi tapeti Saksa vägede taganedes 19. septembril 1944 Kloogal enam kui 2000 vangi. Seda on tõendusmaterjalide puudumisel mitmel korral kahtluse alla pandud. Üks kaalukaim vastuargument on küsimus, mis sai hukatute laipadest. Sonderkommando alustas 19. septembril 1944 Klooga lähedal metsas vangide hukkamisi ja seetõttu tekkis konflikt sakslaste ja eestlaste vahel. 19. septembril 1944 teatas Klooga laagri ülem SS-Untersturmführer Wilhelm Werle ülesrivistatud laagrile, et laager evakueeritakse. Küll aga ei teatanud ta laagrit valvanud 287. Eesti Politseipataljoni 3.kompanii meestele, et kõigi laagriasukate jaoks transport puudub ja kõik juudid likvideeritakse. Kloogale saabus
Õhtuks on kõik läbi ning Jerelaim mattub tormi. Pontus Pilatus peab kohtumise oma salapolitseiülema Afraniusega. Temalt kuuleb hegemon hukatu viimaseid sõnu:"Ma tänan ega pane seda süüks, et mult elu võeti." See tekitab maavalitsejas süümepiinu ning ta korraldab nii, et Juudas Kariotist tapetakse ning Jeua reetmise eest saadud tasu toimetetakse tagasi juudinõukogule sõnumiga "võtke oma neetud raha,". Vältimaks edasisi pahandusi, laseb Pilatus kõigi sel päeval hukatute kehad kiirelt ära koristada. Kui kõik ülesanded on täidetud, annab salapolitseiülem aru ning jutustab, et matmise ajal viibis kõrval Leevi Matteus, kes on tulnud ka Pilatust külastama. Nad vestlevad Jeua teemal ning Pontus Pilatus jääb koos oma koera Bangaga 2000 aastaks kannatama ja ootama, et tuleks Meister ja lõpetaks oma romaani. Kui see juhtub, on ta vaba ja astub mööda kuukiirt üles valguse poole.
põletati ja rüüstati juutide omandit. Selle käigus tapeti sadakond juuti ning 30 000 arreteeriti ja saadeti koonduslaagritesse. Miks juudid Saksamaalt ei lahkunud? Ei olnud kuhugi minna, sest keegi teine peab nad vastu võtma. Lahkumine tähendas ka seda, et nad pidid 96% varast maha jätma. Lisaks oli vaenu juutide suhtes varemgi olnud, ei osatud palju hullemat oodata. Saksamaal oli 1938 68,5 miljonit inimest, 564 000 juuti, nenedst lahkus umbes 300 000. Koonduslaagites hukatute näol oli tegu eelkõige Poola aladel ja mujal Ida-Euroopas elandu juutidega. Kui Hitler sai võimule, hakkas ta kohe Versailles'i süsteemi lõhkuma. 1933 lahkus Saksamaa Rahvasteliidust. 1935 kehtestati sõjaväeteenistuskohustus, mis oli Versailles'i süsteemi järgi keelatud olnud, tegu oli otsese süsteemi rikkumisega. Demokraatlik lääs ei teinud selle suhtes midagi, sest Prantsusmaa ja Inglismaa oli jõudnud lepituspoliitikani, arvati et Saksamaale tehti liiga.
Inglismaa põhjaosas oli puhkenud katoliiklik mäss eesmärgiga tõsta Mary Stuart Inglise troonile. Nimelt oli Mary Stuart oma isa kuningas James V kaudu seotud ka Inglise trooniga – Henry VIII oli Mary Stuarti vanaonu. 1569 suruti ülestõus maha, ligi kaheksasajale mässus osalenule mõisteti surmanuhtlus. Usuvaenused Prantsusmaal: hugenottide sõjad. 1. märtsil 1562 tappis François Guise’i juhitud väesalk Vassy alevis jumalateenistuse ajal paar(kümmend) kalvinisti (hukatute arvu üle vaieldakse tänini), vallandades ligi kolm aastakümmet kestnud kodusõja. Prantsuse ajalookirjutus eristab kaheksa hugenottide sõda aastatel 1562–1589. Esialgu saavutasid hugenotid edu. 1570. aastal kolmanda hugenottide sõja lõpetanud Saint-Germaini kokkuleppega lubati protestantidel kogu riigis jumalateenistusi pidada. Nad said õiguse astuda riigiametitesse ning neile kinnistati neli kindluslinna: Montauban, Cognac, La Rochelle ja La Charité.
ära tegema tegeliku töö ning vastavale saksa osakonnale jäi kontrolliv ning otsuseid kinnitav roll. Eesti juutide saatus 1941. aasta juuliks, kui Saksa sõjaväe üksused Eestisse jõudsid, oli siia jäänud ca 1000 juuti, ülejäänud olid koos Punaarmeega lahkunud Venemaale. Enamus siia jäänuist asus endiselt Tallinnas, aga ka Tartus ja Pärnus. Enamik neist hukati järgneva poole aasta jooksul ning on nimeliselt fikseeritud Eugenia Gurin- Loovi raamatus „Suur häving“. Hukatute täpset arvu ja hukkamise kohta ning aega ei ole võimalik kindlaks teha. Erinevad allikad annavad arvuks 921(929) – 963, ümardatult võime selleks arvuks lugeda 1000. Tunduvalt keerukam on selgusele jõuda hukkamiste konkreetsetes asjaoludes: kus, millal, kelle poolt. Juutide hävitamine Eestis 1941. aastal erines tunduvalt Leedus ja Lätis toimunust. Seal organiseeriti Saksa operatiivgruppide (Einsatzgruppe) „juudibolševismi“ propaganda saatel vahelduva eduga kohalike
1969. aastaks oli selge, et midagi niisugust ei toimunud, ja see oli põhiargument Briti parlamendi otsusele asendada surmanuhtlus eluaegse vanglakaristusega "igaveseks". Samasugune eksperiment toimus Ameerika Ühendriikides, kus sunnanuhtluse täideviimine peatati aastatel 1967-1976. Kuigi saadud tulemust peeti samuti positiivseks, sest tapmiste arv ei kasvanud, jätkati paljudes osariikides kurjategijate hukkamist pärast 10-aastast vaheaega. Peab aga ütlema, et reaalselt on hukatute arv Ameerikas väga väike võrreldes selle maa mastaapidega; näiteks aastail 1977-1989 hukati 104 inimest (Sourcebook... 1990). Üldpreventiivse efekti kindlakstegemiseks on ka võrreldud tapmiste sagedust Ameerika osariikides, kus surmanuhtlus kehtib, ja nendes, kus surmanuhtlus on keelustatud. Näiteks analüüsis Karl Schuessler 1952. a 11 osariigi tapmiste koguarve aastatel 1930-1949. Ta võrdles aastas toime
Pariisi endine linnapea Bailly, 1794. aastal ka keemik Lavoisier ja paljud teised. Märtsis-aprillis otsustas Robespierre õiendada arved ka partei siseopositsiooniga: kõigepealt hukati "Pöörased", siis nende aatekaaslased hebertistid. Aprillis oli kord aga ka terrori lõpetamist pooldavate dantonistide käes. Giljotineeriti ka Robespierre'i endine sõber Danton. ,,Revolutsioon sööb oma lapsi", Kuna hukatute hulgas oli suur osa lihtrahvast ja neid, kes olid lihtsalt Robespierre isiklikud vaenlased või veidi teise arvamusega,,tuleneb siit ütlus ,,revolutsioon sööb oma lapsed" 9. termidoori riigipööre (juuli 1794) 1794. aasta juuliks oli rahulolematus terrori ning ka muu senise poliitikaga tunginud ka Robespierre'i lähikonda, üha intensiivsemalt protesteeris tema süsteemi vastu ka Konvent. Vastuseks sellele plaanis Robespierre uusi hukkamisi, et oma lähikonda ja ka parlamenti "puhastada"
tolerantsusedikt, millega kõik varasemad hugenottide-vastased korraldused tühistati. Pingeid see vähemaks ei võtnud. Kuna hugenottide teenistused olid kinnised, liikus nende kohta kõikvõimalikke kuulujutte (armulaua riituseks tapetakse lapsi ja vägistatakse tüdrukuid), mis külvasid katoliiklastesse umbusku aga ka vaenu protestantide vastu. Hugenottide sõjad 1. märtsil 1562 tappis François Guise'i juhitud väesalk Vassy alevis jumalateenistuse ajal paar(kümmend) kalvinisti hukatute arvu üle vaieldakse tänini , vallandades ligi kolm aastakümmet kestnud kodusõja. Prantsuse ajalookirjutus eristab kaheksa hugenottide sõda aastatel 156289. Esialgu saavutasid hugenotid edu. 1570. aastal kolmanda hugenottide sõja lõpetanud Saint- Germaini kokkuleppega lubati protestantidel kogu riigis jumalateenistusi pidada. Nad said õiguse astuda riigiametitesse ning neile kinnistati neli kindluslinna: Montauban, Cognac, La Rochelle ja La Charité
annaabi.ee 
