Honore de balzac (0)

Honoré de Balzac
(1799-1850)
XIX sajandi realismi üks viljakamaid autoreid .
Balzac sündis Kesk-Prantsusmaal Tours 'i linnas. Isa oli pärit talupoegkonnast ning tegees toidumoona hankimisega sõjaväele. Mõnda aega oli ta isegi linnapea abi. Tulevase kirjaniku vanaisa nimi oli Balssa, millele poeg andis peenema kõla – Balzac. Honoré lisas sellele aadlipatrikli de. Balzac sai hea koolihariduse , õppides Vendóme'i kloostrikoolis ja lõpetas Pariisis juriidilise kooli.
Juristina Balzac ei töötanud. Ta oli veendunud, et temast saab kirjanik. End algul, 1820-ndatel aastatel, ei läinud see sugusi ladusalt. Ajavahemikul 1821 -1825 a. Avaldas ta kaheksa õudus- ja seiklusromaani, mis ei äratanud mingit tähelepanu. Seejärel katsetas Balzac äri alal, ent nii kirjastus kui ka trükikoda läksid pankrotti , järele jäi vaid võlakoorem, mida kirjanik püüdis tööga vähendada.
1820-ndate aastate lõpupoole huvitus Balzac Walter Scotti ajaloolistest romaanidest. Prantsuse kirjanikku hämmastas Scotti faktitruudus ja üksikasjade täpne kirjeldamine. Balzac oli selleks liiga „kaasaegne“, et ajaloolisi romaane kirjutada, kuid esimene talle kuulsust toonud romaan „Šuaanid ehk Bretagne aastal 1799“ kujutab sündmusi, mis leidsid aset alapealkirjas mainitud Prantsusmaa provintsis kolmkümmend aastat enne teose kirjutamist. Kirjanik otsustas toetuda ainult faktidele. Ta sõitis Bretagne'i, uuris põhjalikult šuaanide mässu põhjusi ja tausta ning kirjutas suurema osa oma teostest selles kohas, kus kirjeldatud sündmused arenesid. Šuaanid olid vanameelsed ja kirjaoskamatud talupojad, keda aadlikud ning vaimulikud õhutasid mässule uue keskvalitsuse vastu (šuaan pärineb bretooni murdesõnast chouan – öökull; nii hüüti mässajate juhti).
Pärast „Šuaanide“ ilmumist leidis Balzac endale varsti sobivaima temaatika ja žanri. Tema kaasaega kujutavad romaanid hakkasid ilmuma lühikeste vaheaegade järel. Peagi kujunes autoril grandioosne plaan suurteose jaoks, 1841 . aastal sai see üldpealkirjaks „Inimlik komöödia“. Ei oli kahtlust, et pealkirja valikul inspireeris Balzaci Dante „ Jumalik komöödia“. Žanri mõttes on „Inimlik komöödia“ nn jõgiromaan (prantsuse kirjanduses roman -flueve). „Jõgiromaaniks“ on hakatud nimetama ulatuslikku, paljudest osadest ehk ka iseseisvatest romaanidest koosnevat romaanitsüklit, mida seovad ühised tegelased. „Jõgiromaani“ ühest osast (või „allromaanist“) teise nende tegelaste roll ja asend tavaliselt muutuvad: kord on nad esiplaanil , kord aga esinevad pelgalt kõrvaltegelasena.
Balzac oli erakordselt töökas ja produktiivne kirjanik. Tema tööpäev olevat kestnud 14-16 tundi. Ühelt poolt pidi Balzac rahuldama võlausaldajate nõudmisi, kuid teisest küljest oli käivitunud suure romaaniplaani elluviimine , mis kirjanikku jäägitult haaras. Ühes oma kirjas 1849. aasta jaanuarist avaldab Balzac kahetsust, et tema asemel valiti Prantsuse Akadeemiasse varakas mees, „minul aga, kurat võtku, pole muud kui võlad“. Kirjanik just nagu teadis, et aega on talle antud vähe. Ometi ei keeldunud ta kunagi vastu võtmast oma sõpru, kelle hulka kuulusid George Sand , Victor Hugo, Eugéne Delacroix ja mõned teised hingesugulased.
1832 . aastal, kirjutades romaani „Kolmekümne-aastane naine“, astus Balzac kirjavahetusse Ukrainas elava poola päritolu mõisnikuproua Ewelina Hańsaga. 1850. aastal nad abiellusid Berditševis. Ent kirjanik oli juba raskesti haige ja suri sama aasta augustis Pariisis.
Ligi kakskümmend aastat ränka tööd nõudnud „ Inimlikku komöödiasse“ kavandas Balzac 140 romaani, valmis jõudis ta kirjutada 90 teost. Tegelaste arv tema suurteoses küünib kolme tuandeni, neist korduvaid tegelasi on 460.
„Inimlik komöödia“ (vt ek „Valitud teosed“, 1955-1962) jaguneb kolme ossa : „Kommete etüüdid“, „Filosoofilised etüüdid“, „Analüütilised etüüdid“ (antud juhul tuleb lähtuda prantsuskeelse sõna étude põhitähendusest - „ uurimine “, „uurimus“).
„Inimlik komöödia“ on hiiglaslik panoraamteos. Kirjanik püüdis selles käsitleda kõiki ühiskonnanähtusi ja kujutada kõigi ühiskonnakihtide elu oma kaasajal . Balzac jälgis teoste tegelaste saatust ning käekäiku sõltuvalt ihadest ja püüdlustest, mille oli vallandanud restauratsioon ja eriti juulimonarhia (1815-1848).
Faktoloogiast lähtudes kujutas ta oma tegelaste iseloomu ning elutööd. Balzaci arvates sõltub inimese käitumine ajaloolistest tingimustest, antud kohast ja olukordadest. Oma ajastu traagika kõige üldisemaks põhjuseks pidas ta kasu- ja rahaahnitsemist. See oli meelitav kullaläige, mis hävitas armastuse, lõhkus inimsuhteid ja tegi sõbrad vihavaenlasteks.
„Inimliku komöödia“ tegelaste hulgas näeme Pariisi pankureid ja provintsitõusikuid, ennast peremeestena tunduvaid rikkaid aadlikke ja nende kõrval vaeseid aadlimehi.
Nagu Balzac ütleb „Inimliku komöödia“ eessõnas, lõi ta selle teosega oma maailma: „Minu teosel on oma geograafia, samuti nagu tal on oma genealoogia ja perekond, oma kohad, asjad, oma tegelased ja faktid, oma vappideraamat, oma aadlikud ja kodanlased, oma käsitöölised ja talupojad, oma poliitikud ja keigarid, oma armee ja lõpuks – oma maailm!“ Lisame ainult, et see polnud autori fantaasia vili, selline oli tõepoolest tema kaasaegne maailm.