iseloomulikud sündmused. Metafaas I I metafaasis hoiavad homoloogide paare kuni anafaasini koos kiasmid, mis täidavad siin sama funktsiooni kui tsentromeerid tavalises mitoosis. Anafaas I I anafaasis lahknevad poolustele homoloogilised kromosoomid, mis koosnevad 2 tütarkromatiidist. Homoloogilised kromosoomid lahknevad sõltumatult, mis tähendab seda, et kumbki tütarrakk saab juhusliklt nii isas- kui emasvanemalt pärit homolooge. Mida rohkem on kromosoome organismil, seda suurem on võimalike kombinatsioonide arv, inimesel näiteks 223, mis teeb umbes 8 miljonit erineva kromosoomikomplekti. Telofaas I I telofaasis jätkavad kromosoomid liikumist raku poolustele, moodustuvad tuumakatted ja järgneb tsütoplasma pooldumine. Meioosi esimese poole (reduktsioonjagunemise) jooksul moodustub ühest diploidsest rakust kaks haploidset tütarrakku. Meioos II ehk ekvatsioonjagunemine Meioosi II toimub esimesest palju kiiremini
Duplikatsioon toimus umbes 450 ja 550 milj a. tagasi Imetajate genoomi evolutsioonis on toimunud palju kromosomaalseid ümberkorraldusi. *Segmentaalsed duplikatsioonid on järjestuste (1-100 Mb) ülekanne genoomi ühest regioonist teise (umbes 5% inimgenoomist duplikatsioonid). Nii intra-kui ka interkromosomaalsed. ·Sagedased inversioonid, harvemad translokatsioonid, muutuda võib ka tsentromeerida asukoht InimeseY kromosoom- *Paljud X-seoselised geenid omavad inaktiivseid homolooge Y, enamik on deleteerunud täielikult. *Kordusjärjestuste amplifikatsioon ja lisandumine autosoomidest on arvatavasti päästnud inimese Y kromosoomi. *Mõnedel kukkurloomadel on Y kromosoome limineeritud teatavates somaatilistes kudedes. *Molevoles (Ellobius) on kaotanud Y kromosoomi täielikult. *10 mln.aasta pärast on mees kui selline muutunud ajalooks. *Merohaplodiploidne (XX,X0) soode terminatsioon kujutab endast evolutsiooni lõppmängu Mis eristab meid genoomsel tasandil hiirtest?
3. Mitu tütarrakku tekib I vanemrakust meioosi tulemusena ? Meioosi tulemusena tekib 4 tütarrakku. 4. Mitoosil a)saadakse b)kulutatakse energiat. 5. Nimeta kaks mehhanismi meioosis, mis tagavad selle, et tütarrakud on vanemarakust geneetiliselt erinevad. 1. Ristsiire 2. Homoloogide lahknmine on sõltumatu, mis tähendab seda, et tütarrakk saab juhuslikult nii isas-kui ka emasvanemalt pärit homolooge. Mida suurem on kromosoomide arv organismil, seda suurem on võimalike kombinatsioonide arv. 6. Mitu kromosoomi on inimese diploidse kromosoomistikuga rakus ? 2n=46 7. Mis on sügoot, gameet, ovogenees, karüoginees, haploidne kromosoomistik ? Sügoot-viljastunud munarakk Gameet-sugurakk Ovogenees-munarakkude areng Karüoginees-rakutuuma jagunemine Haploidne kromosoomistik-sugu kromosomistiks, kus iga
- Diakinees RNA süntees lakkab, kromsoomid kondenseeruvad ja eralduvad tuumamembraanist. I Metafaas: Kuni anafaasini hoiavad kiasmid (homoloogide kinnituskohad, kus toimub ristsiire), millel on siin sama funktsioon kui tsentromeeridel mitoosis. I Anafaas: Homoloogilised kromosoomid lahknevad poolustele, mis koosnevad kahest tütarkromatiidist. Kromosoomid lahknevad sõltumatult. See tähendab, et kumbki tütarrakk saab juhuslikult nii isas- kui ka emasvanemalt pärit homolooge. I Telofaas: Kromosoomid jätkavad liikumist poolustele. Moodustuvad tuumakatted ja järgneb tsütoplasma pooldumine. Ühest diplidsest rakust moodustub kaks haploidset tütarrakku Meioos II ehk ekvatsioonjagunemine Toimub palju kiiremini kui meioos I. II Profaas: Tuumakate ja tuumakesed kaovad. Moodustub käävisüsteem II Metafaas: Kromosomid koonduvad raku keskossa. II Anafaas: Eri pooluste kromatiidid lahknevad. II Telofaas: Tekivad tuumakatted ja järgneb tsütokinees.
Eubakterid suudavad. · Küll aga on Sulfolobusel ja Thermoplasmal näidatud, et nad saavad reguleerida tsüklopentaani hulka membraanides.See mõjutab ka membraanide stabiilsust. Mida rohkem neid jääke, seda tugevam membraan. Arhede genoom, geenid, transkriptsioon · Paljude arhede genoomid on sekveneeritud. Esimesena sekveneeriti Methanococcus jannaschii. · Nende kõigi genoomides on geene, millel pole homolooge ei eubakterite ega eukarüootide hulgas. Näiteks M. jannaschii orfidest 56% polnud homolooge endmebaasides. See tegelikult näitab arhede domeeni selget erinevust teistest, nende unikaalsust. · Methanococcus jannischii isoleeriti ookeanist 2600 m sügavusest. Ta on metanogeen, sünteesib vesinikust ja CO2 metaani. Talub temperatuuri kuni 86 kraadi. Rakud on ebaregulaarsed kokid kahe viburikimbuga sama pooluse lähedal
sünteesima RNAd ja valke. Diakinees lakkab RNA süntees, kromosoomid konderseeruvad ja eralduvad tuumamembraanist. I metafaas: homoloogide paare hoiavad kuni anafaasini koos kiasmid (ristsiirde kohad), mis täidavad sama funktsiooni nagu tsentromeerid mitoosis. I anafaas: homoloogilised kromosoomid lahknevad poolustele, mis koosnevad 2 tütarkromatiidist. Lahknemine toimub sõltumatult. St et kumbki tütarrakk saab juhuslikult nii isas- kui emasvanemalt pärit homolooge. I telofaas kromosoomid jätkavad liikumist poolustele, moodustuvad tuumakatted ja järgneb tsütoplasma pooldumine. Meioosi esimese poole jooksul moodustub ühest diploidsest rakust kaks haploidset tütarrakku. Meioosi II osa on analoogiline mitoosiga, erinevuseks on et jagunevad 2 haploidset rakku. II profaas kaovad tuumakate ja tuumakesed ning moodustub käävisüsteem. II metafaas koonduvad kromosoomid raku keskossa. II anafaas kromatiidid lahknevad eri poolustele.
Peale Chlorella viiruste uuritakse suhteliselt intensiivselt ka: - üherakuliste merevetikate Micromonas pusilla ja Chysochromulina (vastavalt MpV ja CbV) ja Emiliania huxleyi viiruseid (EhV) - hulkraksete pruunvetikate Ectocarpus ja Feldmannia viiruseid (vastavalt EsV ja FsV). Need uurimused on näidanud, et oma bioloogiliste omaduste poolest on phycodnaviirused väga erinevad. EhV-86 genoom on 407 kbp pikkune tsirkulaarne DNA ja kodeerib 472-te valku (millest vaid 66-l on teada homolooge teistelt bioloogilistelt objektidelt). Nende valkude hulgas on palju (viirusele) eksootilisi ensüüme, nagu sfingolipiidide biosünteesi ensüüme. Väga oluline on see, et EhV kodeerib RNA polümeraasi (vähemalt kuute selle subühikut). Siiani pole näidatud, et seda leiduks ka virionis – seega peab see viirus replitseeruma (vähemalt alguses) rakutuumas. Üldse on EhV virionist leitud 28 valku, millest 23 on membraanvalgud. See kajastab EhV peamist bioloogilist eripära – praegustel
lainepikkusega osi valgusest ja me näeme neid värvilisena. Karoteenist moodustub ka A-vitamiin (retinool), kuid viimane ei ole värviline seetõttu, et tema kaksiksidemete ahel on selleks liiga lühike. Looduslik kautsuk sisaldab samuti kaksiksidemeid, ent kuna kaksiksidemed on seal üksteises lahutatud, siis sel põhjusel on ka kautsuk värvusetu. Alkeene sisaldub utte- ja nafta krakkgaaside koostises. Kõrvuti alkeenide homoloogilise rea esimese liikme eteeniga leidub seal ka kõrgemaid homolooge üldvalemiga CnH2n, aga ka teistsuguse koostisega alkeene. Laboratoorselt saadakse alkeene alkoholide dehüdratatsioonil (vee eraldamisel): CH3CH2OH CH2=CH2 + H2nO Tööstuslikult toodetakse alkeene alkaanide dehüdrogeenimisel (vesiniku eraldamisel): Ch3-CH2-CH3 -- H2 + CH3-CH=CH2 (propeen). 5 Alkadieenide ehitus Pentadieeni molekul koosneb viiest süsiniku ja kaheksast vesiniku aatomist. Kahe
shimpansi ja inimese lahknemine. Evolutsioon molekulaarsel tasemel. Mutatsioonid DNA kodeerivas järjestuses kajastuvad enamasti valkude aminohappelises järjestuses. Erinevatesse liikidesse kuuluvate isendite polüpeptiidides toimunud muutuste analüüs võimaldab hinnata evolutsioonilisi sündmusi. Mida kaugemad liigid, seda enam on muutusi. Erinevad polüpeptiidid evolutsioneeruvad erineva kiirusega. a globiini homolooge on leitud haidest inimeseni. Kõige rohkem erinebki inimese a globiin haide omast. Valk on 141 aminohappe pikkune. Inimese ja karpkala ühine eellane eksisteeris umbes 400 miljonit aastat tagasi. Aeg T, mis on kulunud nende kahe eristumiseks, on topeltpikk 800 miljonit aastat. Kui võrrelda karpkala ja inimese a globiine, siis nende aminohappelisesse järjestusesse selle aja vältel tekkinud 68 muutust. Erinevus D on 68/141 = 0,482 muutust aminohappe kohta. Seega on valk 800 miljoni aasta
inaktiveerides E. RseB paikneb periplasmas ning seondub RseA-ga, moduleerides RseA aktiivsust. Eksponentsiaalselt kasvavates rakkudes sünteesitakse küll E-d, kuid RseA inaktiveerib selle. Kui periplasmasse koguneb valesti volditud või denatureerunud valke, seondub RseB mujale, vabastades RseA. Nii kaotab RseA oma aktiivsuse anti-sigma faktorina ja E aktiveerub. Kuumashoki vastus teistes bakterites Sigma faktori 32 homolooge on leitud paljudest bakteritest, kuid osades bakterites erineb HS geenide regulatsioon oluliselt eelpool-kirjeldatust. Bakteris E. coli alluvad HS geenid positiivsele kontrollile alternatiivsed sigma faktorid aktiveerivad transkriptsiooni. Osades organismides on HS geenid aga hoopis negatiivselt reguleeritud. Sel juhul tunneb HS geenide promootori ära põhiline sigma faktor, kuid transkriptsioon on pärsitud repressori poolt. Kui temperatuur tõuseb, dissotseerub repressor DNA-lt,
Imetajate sugukromosoomid on heteromorfsed. X submetatsentriline 160 Mb, Y kromosoom akrotsentriline - 50 Mb, suur osa heterokromatiinne . Eripäraks X ja Y puhul suure hulga reproduktsiooniga seotud geenide koondumine. Suured regioonid homoloogsed, algselt homomorfsed. Võimelised paarduma tänu pseudoautosomaalsetele regioonidele (inimesel PAR1 ja PAR2). Y kromosoomid liigiti väga erinevad. Paljud X-seoselised geenid omavad inaktiivseid homolooge Y-s, enamik on deleteerunud täielikult, Kordusjärjestuste amplifikatsioon ja lisandumine autosoomidest on arvatavasti päästnud inimese Y kromosoomi, Mõnedel kukkurloomadel on Y kromosoom elimineeritud teatavates somaatilistes kudedes, Mole voles (Ellobius) on kaotanud Y kromosoomi täielikult, 10 mln. aasta pärast on mees kui selline muutunud ajalooks, Merohaplodiploidne (XX, X0) soo determinatsioon kujutab endast evolutsiooni lõppmängu. 28. Võrdlev genoomika
k. tubby body). Homoloogilised kromosoomid kannavad samuti dominantseid markereid Pm (ploomivärvi silmad ingl. k. plum eyes) teises kromosoomis ning Sb (tüükakujulised harjased ingl. k. stubble bristles) kolmandas kromosoomis. Kõigil neljal markeril on ka retsessiivne letaalne efekt, mistõttu homosügoodid surevad. Tundmatu retsessiivse mutatsiooni suhtes homosügootseid emaseid ristatakse isastega, kes kannavad eelpoolkirjeldatud tasakaalustavaid kromosoome ja nende homolooge. Sõltuvalt sellest, millises kromosoomis uuritav mutatsioon paikneb, on järglaskond erinev. Kui mutatsioon on X-liiteline, on kõik isased järglased mutantsed, emased aga mitte. 7.4. Kaardistamistehnikad · Neurospora crassa reastatud tetraadide analüüs tsentromeeride kaardistamiseks · Drosophila deletsioonide ja duplikatsioonide tsütogeneetiline kaardistamine 7.5. Tsentromeeride kaardistamine kasutades tetraadanalüüsi
arv 2-naaskelsaba, troopilises sõnajalas imbes 1000krom-i) 3) Kromosoomistik · Haploidne(n) kromosoomistik, seda on bakterites, paljude hallitus seente rakkudes, sugurakkudes. · Dipolidne(2n), kõik kromosoomid on kahes korduses. 1 koplekt on saadud ühelt vanemalt ja teine teiselt, ehituselt sarnaste kromosoomide paarid moodustavad homoloogilised kromosoomid. Näiteks: 22 paari homolooge mehel, + 1 paar: XY ja naisel on 23 paari homolooge, + 1 paar: XX. Esineb enamike päristuumsete keah rakkudes · Polüploidne(3n...10n). Näiteks teatud taimede ja seente rakud. Enamik kultuur sorte on. 4) Kromosoomistik isendi tasemel · Karüotüüp · Karüogramm on liigile omane kromostoomistik 5) Kromosoomistik on stabiilne näitaja ja kromosoomistiku põsivus isendi tasemel saadakse, sellise raku jagunemisega, mida nim. mitoosiks ja põlvkondade vahetusel, mida kutsutakse meioosiks.
Iseloomustage liigipuu konstrueerimise meetodeid, mis kasutavad mitme geenilookuse või kogu genoomi järjestusi (genoomi üldiseid tunnuseid kasutavad meetodid ja DNA järjestusi kasutavad meetodid). Meetodid, mis kasutavad genoomi üldisi tunnuseid: Oligomeeride sagedused – kasutada võib kogu genoomi järjestust, ainult kodeerivaid järjestusi või valkude AH-lisi järjestusi. Ainult üks parameeter – oligomeri pikkus K. Homolooge pole vaja tuvastada, järjestusi pole vaja joondada. Oligomeeride sageduste põhjal arvutatakse distantsmaatriks. Puu konstrueerimiseks kasutatakse distantsmeetodeid. Geenide sisaldus genoomis – puud konstrueeritakse distantsmeetoditega: liikide evolutsioonilist kaugust hinnatakse jagatud ortoloogsete geenide osakaalu põhjal. Või säästumeetodiga: taksonile omistatakse skoor vastavalt
DNA järjestust peale replikatsiooni, kõrvaldades valestipaardunudnukleotiide DNA ahelast mida pole veel metüleeritud. Rekombinatsiooniline DNA reparatsioon- see sõltub RecA valgust ning käivitub SOS vastuse tulemusena. RecA valk soodustab DNA ahelate ülekannet, aitab neil paarduda, osaleb DNA ahelate hargnemiskoha migratsioonil. RecA aktiverub kokkupuutes ssDNA-ga ning viib kontakti rekombineeruvad DNA molekulid.RecA homolooge on leitud ka eukarüootides. 77)SOS vastus bakterites. Bakteris E.Coli põhjustab SOS mutageneesi vigaderohke DNA polümeraas V, mis jätkab kahjustuse kohal peatunud DNA polümeraasi III asemel vigederohket DNA sünteesi. 78)Ristsiirde toimumise mehhanism Holliday mudeli põhjal. *mõlemal homoloogilisel kromosoomil tekivad üksikahelalised katked *ssDNA ahel eraldub algsest DNA molekulist *toimub ühest kromosoomist eraldunud ahela ülekanne temaga homoloogilise kromosoomi
k. tubby body). Homoloogilised kromosoomid kannavad samuti dominantseid markereid Pm (ploomivärvi silmad ingl. k. plum eyes) teises kromosoomis ning Sb (tüükakujulised harjased ingl. k. stubble bristles) kolmandas kromosoomis. Kõigil neljal markeril on ka retsessiivne letaalne efekt, mistõttu homosügoodid surevad. Tundmatu retsessiivse mutatsiooni suhtes homosügootseid emaseid ristatakse isastega, kes kannavad eelpoolkirjeldatud tasakaalustavaid kromosoome ja nende homolooge. Sõltuvalt sellest, millises kromosoomis uuritav mutatsioon paikneb, on järglaskond erinev. Kui mutatsioon on X-liiteline, on kõik isased järglased mutantsed, emased aga mitte. Tasakaalustavaid kromosoome poleks analüüsiks vaja olnudki. Juhul, kui mutatsioon paikneb ühes autosoomidest, ristatakse F 1 heterosügoote omavahel ja analüüsitakse siis tulemusi. Hindame erinevaid võimalusi: 1. Mutatsioon paikneb teises kromosoomis
k. tubby body). Homoloogilised kromosoomid kannavad samuti dominantseid markereid Pm (ploomivärvi silmad ingl. k. plum eyes) teises kromosoomis ning Sb (tüükakujulised harjased ingl. k. stubble bristles) kolmandas kromosoomis. Kõigil neljal markeril on ka retsessiivne letaalne efekt, mistõttu homosügoodid surevad. Tundmatu retsessiivse mutatsiooni suhtes homosügootseid emaseid ristatakse isastega, kes kannavad eelpoolkirjeldatud tasakaalustavaid kromosoome ja nende homolooge. Sõltuvalt sellest, millises kromosoomis uuritav mutatsioon paikneb, on järglaskond erinev. Kui mutatsioon on X-liiteline, on kõik isased järglased mutantsed, emased aga mitte. Tasakaalustavaid kromosoome poleks analüüsiks vaja olnudki. Juhul, kui mutatsioon paikneb ühes autosoomidest, ristatakse F 1 heterosügoote omavahel ja analüüsitakse siis tulemusi. Hindame erinevaid võimalusi: 1. Mutatsioon paikneb teises kromosoomis
markereid Pm (ploomivärvi silmad ingl. k. plum eyes) teises kromosoomis ning Sb (tüükakujulised harjased ingl. k. stubble bristles) kolmandas kromosoomis. Kõigil neljal markeril on ka retsessiivne letaalne efekt, mistõttu homosügoodid surevad. Tundmatu retsessiivse mutatsiooni suhtes homosügootseid emaseid ristatakse isastega, kes kannavad eelpoolkirjeldatud tasakaalustavaid kromosoome ja nende homolooge. Sõltuvalt sellest, millises kromosoomis uuritav mutatsioon paikneb, on järglaskond erinev. Kui mutatsioon on X-liiteline, on kõik isased järglased mutantsed, emased aga mitte. Tasakaalustavaid kromosoome poleks analüüsiks vaja olnudki. Juhul, kui mutatsioon paikneb ühes autosoomidest, ristatakse F1 heterosügoote omavahel ja analüüsitakse siis tulemusi. Hindame erinevaid võimalusi: Mutatsioon paikneb teises kromosoomis
ahel veel metüleerimata, DNA ,,mismatch" reparatsioon MMR korrigeerib DNA järjestust peale replikatsiooni, kõrvaldades valestipaardunudnukleotiide DNA ahelast mida pole veel metüleeritud. Rekombinatsiooniline DNA reparatsioon- see sõltub RecA valgust ning käivitub SOS vastuse tulemusena. RecA valk soodustab DNA ahelate ülekannet, aitab neil paarduda, osaleb DNA ahelate hargnemiskoha migratsioonil. RecA aktiveerub kokkupuutes ssDNA-ga ning viib kontakti rekombineeruvad DNA molekulid.RecA homolooge on leitud ka eukarüootides 77. SOS vastus bakterites. DNA kahjustuste või DNA replikatsiooni inhibeerimise tagajärjel tekib rakkudes SOS vastus. Induktoriteks on UV-kiirgus, alküleerivad ühendid, tümiini vaegus ja ravimid. DNA replikatsiooni blokeerimine kahjustuste kohas toob esile ssDNA, kuna DNA polümeraasi III peatumisel jätkab DNA helikaas DnaB DNA ahelate lahtikeeramist. ssDNA aktiveerib RecA valgu, moodustub nukleoproteiinne filament. SOS vastusena käivitub DNA
eralduvad tuumamembraanist. Valgusmikroskoobis on eristatavad kõik 4 kromatiidi. I metafaasis hoiavad homoloogide paare kuni anafaasini koos kiasmid, mis täidavad siin sama funktsiooni kui tsentromeerid tavalises mitoosis. I anafaasis lahknevad poolustele homoloogilised kromosoomid, mis koosnevad 2 tütarkromatiidist. Homoloogilised kromosoomid lahknevad sõltumatult, mis tähendab seda, et kumbki tütarrakk saab juhusliklt nii isas- kui emasvanemalt pärit homolooge. Mida rohkem on kromosoome organismil, seda suurem on võimalike kombinatsioonide arv, inimesel näiteks 223, mis teeb umbes 8 miljonit erineva kromosoomikomplekti. I telofaasis jätkavad kromosoomid liikumist raku poolustele, moodustuvad tuumakatted ja järgneb tsütoplasma pooldumine. Meioosi esimese poole (reduktsioonjagunemise) jooksul moodustub ühest diploidsest rakust kaks haploidset tütarrakku. Kahe meiootilise jagunemise vahele jääb
kondenseeruvad ja eralduvad tuumamembraanist. Valgusmikroskoobis on eristatavad kõik 4 kromatiidi. I metafaasis hoiavad homoloogide paare kuni anafaasini koos kiasmid, mis täidavad siin sama funktsiooni kui tsentromeerid tavalises mitoosis. I anafaasis lahknevad poolustele homoloogilised kromosoomid, mis koosnevad 2 tütarkromatiidist. Homoloogilised kromosoomid lahknevad sõltumatult, mis tähendab seda, et kumbki tütarrakk saab juhusliklt nii isas- kui emasvanemalt pärit homolooge. Mida rohkem on kromosoome organismil, seda suurem on võimalike kombinatsioonide arv, inimesel näiteks 223, mis teeb umbes 8 miljonit erineva kromosoomikomplekti. I telofaasis jätkavad kromosoomid liikumist raku poolustele, moodustuvad tuumakatted ja järgneb tsütoplasma pooldumine. Meioosi esimese poole (reduktsioonjagunemise) jooksul moodustub ühest diploidsest rakust kaks haploidset tütarrakku. Kahe
jagunemise metafaasis, enamikul selgroogsetel aga 2. jagunemise metafaasis. Meioos jätkub peale viljastamist. 1. Metafaas. Homoloogide paare hoiavad koos kuni anafaasini kiasmid, mis täidavad siin sama funktsiooni, mis tsentromeerid tavalises mitoosis. 1.Anafaas. Poolustele lahknevad homol. kromosoomid, mis koosnevad 2-st tütarkromatiidist. NB! Homoloogide lahknemine on sõltumatu, mis tähendab seda, et kumbki tütarrakk saab juhusliklt nii isas- kui emasvanemalt pärit homolooge. Mida suurem on kromosoomide arv organismil, seda suurem on võimalike kombinatsioonide arv. 1. ja 2. meiootilise jagunemise vahele jääb lühike interfaas, kus DNA replikatsiooni ei toimu. Toimub kinetohooride ümberorientatsioon vastavalt uue jagunemise tasapinnale. 2. meiootiline jagunemine toimub 1.-ga võrreldes kiiresti, sarnaneb tavalise mitootilise jagunemisega, kasutatakse samu mehanisme. Mitoosi ja meioosi vordlus Faas Mitoos Meioosi 1. jagunemine
Üks valk DNA metüültransferaas lagundatakse peale ühe metüülrühma eemaldamist – väga kallis, 1200 ATP-d valgu ülesehitamise jaoks. Metüülrühma ei võeta endale, vaid antakse oksaalatsetaadile. Teine metüleerimise reparatsioon – AlkB ensüüm, mis suudab RNA-d demetüleerida (võtta metüülradikaale ära). Esineb 3-metüültsütosiin, mis metüleerides ei saa enam vesiniksidemeid moodustada ega paarduda. Ensüüm AlkB – eukarüoodis on palju homolooge ja see on ensüüm, mis ei võta metüülrühma endale, vaid oksaalatsetaadina kantakse metüülrühm, mille tulemusena formaalaldehüüd tekib. AlkA – parandab A nukleotiide. AlkB – parandab G ja C nukleotiide. Kasutab metüültransferaase (sellel on SH rühm). Vaja vitamiin C-d ja metalliioonidest kofaktoreid. OxoG – G parandamine enne replikatsiooni või replikatsiooni käigus. G reageerimisel hapnikuga tekib OxoG, mis ei paardu C-ga ja see kahjustus eemaldatakse.
annaabi.ee 
