7. Thomas Hobbesi subjektiivne õnnekäsitus "Õnn (felicity) on pidev õnnestumine nende asjade saavutamisel, mida inimene erinevatel aegadel ihaldab. [---] Ei ole olemas sellist asja nagu meelerahu, seni kuni me siin maailmas elame; sest elu ise on liikumine, ja ei saa kunagi olla ilma iha ega hirmuta, nii nagu ta ei saa olla meelteta." 8. Shaftesbury subjektiivsest õnnest 9. Rousseau moodsa (ühiskondliku) inimese hingehaigusest Loomulik inimene Enesearmastus (amour de soi) põhivajaduste rahuldamine Ühiskondlik inimene Eneseimetlus (amour propre) e. uhkus. Mure oma staatuse pärast Au 1. Aristoteles aust ja eneseväärikusest Austama peaks ainult head inimest, mitte võimsaid ja rikkaid. Au on loomutäiuse tasu ning omistatakse headele inimestele. Hea inimene: rats. Valikud, loomupärased inimlikud kalduvused. Loomutäius- oskus õigesti
Inimesed panevad liikuma ihad. Hea ja kuri on seotud inimeste ihadega: ei ole loomupärast head ja kurja, vaid hea ja kuri on nimed, mille inimesed annavad asjadele vastavalt sellele, kas nad ihaldavad või väldivad neid asju. Õnn on pidev õnnestumine nende asjade saavutamisel, mida inimene erinevatel aegadel ihaldab. 8. Shaftesbury subjektiivsest õnnest. Hinge harmoonia, mis peegeldub naudingus. Õnnelik elu on elu ühiskonna teenistuses. 9. Rousseau moodsa inimese hingehaigusest. * Ühiskonnas, kus tunnustatud vastastikune sõltuvus, hierarhia ja ebavõrdsus, õõnestab soov olla teiste poolt väärtustatud personaalset terviklikkust ja autentsust. * Kui inimesi õpetada varasest noorusest peale, et nad omaenda eksistentsi näeksid ainult riigi eksistentsi osana, siis lõpuks õnnestub neil kuidagi selle suurema tervikuga samastuda ning armastada seda selle erilise tundega [eneseimetlusega], mis igal üksikul inimesel on ainult iseenda jaoks.
Thomas Hobbesi subjektiivne õnnekäsitus inimese panevad liikuma ihad hea ja kuri on seotud inimese ihadega õnn on pidev õnnestumine nende asjade saavutamisel, mida inimene erinevatel aegadel ihaldab Shaftesbury subjektiivsest õnnest õnnelik elu on elu ühiskonna teenistuses väliste asjade roll õnnes on lahtine õnnelik elu tuleneb vooruslikust tegutsemisest ja ühiskondlikust harmooniast, mis tulenevad omakorda tunnete harmooniast hinges Rousseau moodsa (ühiskondliku) inimese hingehaigusest ühiskondlik inimene 1) Mure oma staatuse pärast 2) Sõltuv asjadest, tunnustusest ja teistest inimeste tööjõust 3) Valmis teisi hävitama oma eesmärkide saavutamiseks 4) Õnnetu, sest: Ei suuda rahuldada oma muutuvaid soove Sõltub võrdlusest teistega Ei tunne iseennast lahendused 1) Ühiskondlik: inimest peab õpetama samastuma riigiga, seega kandub eneseimetlus üle riigile 2) Individuaalne: inimene kasvab üles kogukonnast isoleerituna, on eneseküllane ja
teatud ajahetkel heaks (hea on subjektiivne väärtus, mis asjale antakse), kuna me ei saa kunagi kõike mida me tahame, ei saa me olla ka kunagi täiesti õnnelikud 8.Shaftesbury subjektiivsest õnnest. Õnnelik elu rajaneb hinge harmoonial, mis viib voorusliku eluni, õnnelik elu on ühiskonna käsutuses, kuid see võib väljenduda igati poliitikud, õpetajad, filosoofid. *9.Rousseau moodsa inimese hingehaigusest Moodne inimene on eneseimetlev, sõltuv (asjadest, teistest inimestest, ja teistest inimestest, et omale asju saada), ta on valmis teisi hävitama, et saavutada oma eesmärke, õnnetu, sest ei saavuta kunagi seda mida tahab, võrdleb end pidevalt teistega ja ei tunne ennast. Lahenduseks pakub Rousseau kas inimest kasvataks selle hetkeni, et ta tunneks sama oma riigi (ühiskonna) vastu, kui enda, või et lapsed eraldataks varakult ühiskonnast, piiratakse nende soove, kuid
Prantsusmaal) Rõhutab kodanikuvooruste olulisust vabariigi säilimiseks; need põhinevad võrdsusel ja karmil kasvatussüsteemil Monarhiad on hoopis teistsuguse ühiskonnaga; üleminek monarhiast vabariiki on võimatu Kuningavõim on tegelikult piiratud aadli ja kohalike parlamentide võimuga. Pole vaja matkida Inglismaad. Prantsusmaal on omalaadne vabadus, Voltaire'ilik absolutism hävitaks selle. Rousseau 2. Rousseau moodsa inimese hingehaigusest Rousseau eristab kahesuguseid inimesi: loomulik inimene vs ühiskondlik inimene. Loomuliku inimese keskseks mõisteks on enesearmastus (amour de soi) - põhivajaduste rahuldamine. Ta on sõltumatu: ei taha halba, on kaastundlik - ei võistle teistega, ei püüa avaldada muljet ega karda. Ta on rahul, sest tema soovid on rahuldatavad. Ühiskondlik inimene seevastu on ennastimetlev (eneseimetlus amour propre). Ta on sõltuv,
Õnn on pidev õnnestumine nende asjade saavutamisel, mida inimene erinevatel aegadel ihaldab. 8. Shaftesbury subjektiivsest õnnest Õnnelik elu eeldab tunnete harmooniat hinges, mis omakorda rajab teed vooruslikule tegutsemisele ja ühiskondlikule harmooniale. Voorus on õnne paratamatu tingimus. Õnnelik elu on elu ühiskonna teenistuses, ka filosoof teenib oma teostega ühiskonda (moraalne kasvataja). 9. Rousseau moodsa inimese hingehaigusest Eneseimetlus ehk uhkus, mure oma staatuse pärast ühiskonnas; sõltuvus asjadest, tunnustusest ja teiste inimeste tööjõust; ei suuda rahuldada oma pidevalt muutuvaid soove; sõltub võrdlusest teistega; ei tunne iseennast; on valmis teisi hävitama, et saavutada oma eesmärke. Au 1. Aristoteles aust ja eneseväärikusest Au on loomutäiuse tasu, see omistatakse headele inimestele; loomutäius on oskus valida õiget tegevust, mille tagavad õiged seadmused
6. Thomas Hobbesi subjektiivne õnnekäsitus Õnn on igaühe oma asi. Kõik asjad on KEHAD, ka inimene, mida panevad liikuma jõud(ihad tungid), hea ja kuri on nimed mille inimene ise paneb. ÕNN=PIDEV ÕNNESTUMINE asjades mida ihaldame. 7. Shaftesbury subjektiivsest õnnest Tunnete harmoonia viib voorusliku tegutsemiseni ja ühiskondliku harmooniani, mis loob õnneliku elu. Voorus ja sisemine harmoonia õnne tingimused. Ühiskondlik elu viib õnneni. 8. Rousseau moodsa inimese hingehaigusest Loomulik inimene armastab iseennast ja rahuldab oma põhivajadusi. Sõltumatu-ei taha teistele halba ega võistle nendega, ei püüa muljet avaldada, ega tunne hirmu. Ük-lik inimene imetleb ennast ja on uhke, muretseb staatuse pärast, sõltuv. Au 1. Aristoteles aust ja eneseväärikusest Au on loomutäiuse osa ja see omistatakse vooruslikele. Väärikas inimene lähtub oma enda minapildist mitte teiste arvamusest. Peab end suurte asjade vääriliseks ja ongi seda. 2
Õnn on pidev õnnestumine nende asjade saavutamisel, mida inimene erinevatel aegadel ihaldab. Ei ole olemas sellist asja nagu meelerahu, seni kuni me siin maailmas elame, sest elu ise on liikumine ja ei saa kunagi olla ilma iha ega hirmuta, nii nagu ta ei saa olla meelteta. 8) Shaftesbury subjektiivsest õnnest Õnnelik elu on elu ühiskonna teenistuses. Hinge harmoonia, mis peegeldub naudingus. Lahtiseks on jäetud, millist rolli mängivad välised asjad õnnes. 9) Rousseau moodsa inimese hingehaigusest Ühiskondlik inimene: on valmis teisi hävitama, et saavutada oma eesmärke. Ta on õnnetu, sest ta ei suuda rahuldada oma pidevalt muutuvaid soove, sõltub võrdlusest teistega ning ei tunne iseennast. - ühiskonnas, kus tunnustatakse vastastikust sõltuvust, hierarhiat ja ebavõrdsust, õõnestab soov olla teiste poolt väärtustatud personaalset terviklikkust ja autentsust. - ühiskondlik lahendus: kui inimesi õpetada varasest noorusest peale, et nad omaenda eksistentsi
Hinge harmoonia peegeldub ka naudingutes. Harmoonilisel inimesel on: - mõõduka suurusega meelelisi naudinguid; - suur nauding ühiskondlikest tunnetest ja suhetest; - ülimalt suur refleksiivne nauding oma ühiskondlike tunnete vaatlemisest sisekaemuses ja neist tulenevatest vooruslikest tegudest. Voorus on õnne paratamatu tingimus. Tunneme valu: nähes sisekaemuses inetuid, ebaloomulikke tundeid, meenutades oma halbu tegusid 9. Rousseau moodsa (ühiskondliku) inimese hingehaigusest Vastandab loomuliku ja ühiskondliku inimese. Loomulik inimene Ühiskondlik inimene Enesearmastus - põhivajaduste Eneseimetlus e uhkus. Mure oma staatuse rahuldamine pärast. Sõltumatu: ei taha teistele halba, ei Sõltuv: asjadest, tunnustustest, teiste võistle nendega; ei püüa muljet avaldada; inimeste tööjõust asjade saamiseks ei tunne hirmu
Shaftesbury subjektiivsest õnnest Nõustub, et õnn on mingis mõttes subjektiivne. Hinge harmoonia peegeldub naudingutes, mida on kolme sorti: 1. meelelised neid peab olema mõõdukalt 2. naudingud ühiskondlikest tunnetest, suhestumisest teistega 3. refleksiivsed naudingud näeme ennast kõrvalt, teistele suunatud tunded, millest oleme toime pannud vooruslikke tegusid. Voorus on õnne paratamatu tingimus. Oluline on puhas südametunnistus; vooruslikud teod. 9. Rousseau moodsa inimese hingehaigusest Eristab loomulikku ja ühiskondlikku inimest. Loomulik inimene saaks eksisteerida ainult ühsikonnast väljaspool, ilma igasuguste mõjutusteta. Ühiskondlik inimene on ühiskonna poolt mõjutatud eneseimetlus, uhkus, mure oma staatuse pärast. Ühiskondlik inimene on sõltuv teistest inimestest. On valmis hävitama oma eesmärkide nimel. Selline inimene ei saa kunagi õnnelikuks, sest tema soovid pidevalt muutuvad(kui üks saab rahuldatud, tekib uus). Ta on
Õnn on pidev õnnestumine nende asjade saavutamisel, mida inimene erinevatel aegadel ihaldab. 8. Shaftesbury subjektiivsest õnnest. Küsimus on selles,milles otsitakse õnne( kas loomuse järgimises ning ühiskondlikes tunnetes ja tegudes või nende allasurumises ja ihade koondamises ainult iseendale).Hinge harmoonia, mis peegeldub naudingus. Õnnelik elu on elu ühiskonna teenistuses. Voorus on õnne paratamatu tingimus. 9. Rousseau moodsa inimese hingehaigusest. * Ühiskonnas, kus tunnustatud vastastikune sõltuvus, hierarhia ja ebavõrdsus, õõnestab soov olla teiste poolt väärtustatud personaalset terviklikkust ja autentsust. *Ühiskondlik lahendus heas riigis : Kui inimesi õpetada varasest noorusest peale, et nad omaenda eksistentsi näeksid ainult riigi eksistentsi osana, siis lõpuks õnnestub neil kuidagi selle suurema tervikuga samastuda ning armastada seda selle erilise tundega [eneseimetlusega], mis igal üksikul inimesel on ainult
" 8. Shaftesbury subjektiivsest õnnest Shaftesbury väidab, et õnn on vaid teatavas mõttes subjektiivne. Tema jaoks on tähtis tunnete harmoonia hinges, mis viib vooruslikule tegutsemisele ja tagab ühiskondliku harmoonia, see tingibki õnneliku elu. Lahtiseks jääb, millist rolli mängivad välised asjad õnnes, ent on kindel, et õnnelik elu on ühiskonna teenistuses. Voorus on õnne paratamatu tingimus. 9. Rousseau moodsa inimese hingehaigusest Rousseau eristab kahesuguseid inimesi: loomulik inimene vs ühiskondlik inimene. Loomuliku inimese keskseks mõisteks on enesearmastus (amour de soi) - põhivajaduste rahuldamine. Ta on sõltumatu: ei taha halba, on kaastundlik - ei võistle teistega, ei püüa avaldada muljet ega karda. Ta on rahul, sest tema soovid on rahuldatavad. Ühiskondlik inimene seevastu on ennastimetlev (eneseimetlus amour propre). Ta on
b) ja neist tulenevatest vooruslikest tegudest Voorus on õnne paratamatu tingimus. Tunneme valu: nähes sisekaemuses inetuid, ebaloomulikke tundeid valu meenutades oma halbu tegusid Shaftesbury õnneliku elu vormidest Jääb lahtiseks, millist rolli mängivad välised asjad õnnes Ent on kindel, et õnnelik elu on elu ühiskonna teenistuses Samas ka filosoof teenib oma teostega ühiskonda 9. Rousseau moodsa inimese hingehaigusest Rousseau loomulikust ja ühiskondlikust inimesest I Loomulik inimene Enesearmastus (amour de soi) põhivajaduste rahuldamine Sõltumatu: ei taha teistele halba ei võistle nendega 4 ei püüa muljet avaldada ei tunne hirmu Ühiskondlik inimene Eneseimetlus (amour propre) e. uhkus. Mure oma staatuse pärast Sõltuv:
suurusega meelelisi naudinguid, suur nauding ühiskondlikest tunnetest ja suhetest, ülimalt suur refleksiivne nauding (oma ühiskondlike tunnete vaatlemisest sisekaemuses ja neist tulenevalt vooruslikest tegudest). Voorus on õnne tarvilik tingimus. Tunneme valu nähes sisekaemuses inetuid, ebaloomulikke tundeid, meenutades oma halbu tegusid. Õnnelik elu on elu ühiskonna teenistuses. 9. Rousseau moodsa (ühiskondliku) inimese hingehaigusest Ta on oma õnne nimel valmis teisi hävitama ja ei ole kunagi rahul, sest ei suuda täita oma soove, on sõltuv teistest, teiste arvamusest jms, ta ei tunne iseennast. Ühiskondlikust lepingust: inimene peab varasest noorusest peale õppima oma eneseimetlust kandma üle riigile. Émile: Inimene kasvab üles isoleerituna ühiskonnast: eneseküllasus, piiratud soovid, tõeline inimlik sõprus. Au 1. Aristoteles aust ja eneseväärikusest
Shaftesbury hinge harmooniast: Hobbesilik ihade rahuldamine Hinge harmoonia peegeldub ka naudingutes. Harmoonilisel inimesel on mõõduka Shaftesbury’lik hinge harmoonia suurusega meelelisi naudinguid Rousseau moodsa inimese hingehaigusest suur nauding ühiskondlikest tunnetest ja suhetest ülimalt suur refleksiivne nauding oma ühiskondlike tunnete vaatlemisest sisekaemuses AU MÕISTE, III LOENG ja neist tulenevatest vooruslikest tegudest Seotud mõisted: au, väärikus(tõstab teiste seas esile), reputatsioon Voorus on õnne vajalik tingimus
3. refleksiivsed naudingud vaatleme oma ühiskondlikku käitumist ja tunneme rõõmu enda vooruslikkusest. Kui me käitume hästi vooruslikult, siis me nagu imetleme iseennast, et me nii harmoonilised oleme ja see annab meile täiendavat õnne ja motiveerib meid veelgi vooruslikum olema. Voorus on õnne tarvilik tingimus ja tunneme valu, kui vooruslikut ei käitu, sest reflekteerides saame me sellest aru (südametunnistus). 10. Rousseau moodsa (ühiskondliku) inimese hingehaigusest, 18. saj Väidab, et moodne inimene ei ole võimeline õnnelik olema. Arutlustes eristab loomulikku ja ühiskondlikku inimest. Loomulik inimene saaks eksisteerida ainult ühsikonnast väljaspool, ilma igasuguste mõjutusteta. Loomulikku inimest iseloomustab enesearmastus. Ta on teistest sõltumatu, ei taha halba, ei taha muljet avaldada, ei tunne nende eest hirmu, Ühiskondlik inimene on ühiskonna poolt mõjutatud loomulike enesearmastuse asemel on eneseimetlus ehk uhkus, ta peab
a. kas tõelise loomuse allasurumises ja ihade koondamises vaid iseendale b. või loomuse järgimises ning ühiskondlikes tunnetes ja tegudes Tunnete harmoonia hinges paneb vooruslikult tegutsema ja viib ühiskondliku harmooniani, mis omakorda tagab õnneliku elu, mis on ühiskonna käsutuses, kuid see võib väljenduda igati poliitikud, õpetajad, filosoofid. 9. Rousseau moodsa inimese hingehaigusest Moodne inimene on ennastimetlev, sõltuv (asjadest, teistest inimestest), valmis eesmärkide saavutamiseks teisi hävitama, õnnetu (sest ei saavuta kunagi, mida tahab), võrdleb end pidevalt teistega, ei tunne iseennast. Riik 1. Keskaegse ja uusaegse riikluse põhierinevused Keskaegne ehk eelmoodne riik · Isikuline riik põhines individuaalsetel sidemetel (truudus, kuulekus). Keskajal oli hierarhia: nt feodaalsed suhted.
annaabi.ee 
