Henri Matisse (0)

Henri Matisse (1869-1954)
Henri Matisse Henri Matisse sündis 31 detsember, Le Cateau Põhja-Prantsusmaal. Üle kuue aastakümne karjääri tehes töötas ta kogu meedias – maalidest, skulptuuridest graafikani. Kuigi tema teemad olid traditsioonilised - aktid , figuurid maastikul , portreed, on tema revolutsiooniline kasutamine säravat värvi ja liialdatud kuju emotsioonide väljendamiseks teinud temast ühe mõjukaima kunstniku 20. sajandil.
Ta arvas, et kunstnikul pole vaja loodust "kopeerida", vaid tuleb lasta tegelikkusel ennast mõjutada ja püüda mõju tulemusel tekkinud meeleolu väljendada. Seega värvid ja jooned lõuendil ei sõltu otseselt loodusest, vaid kunstniku meeleolust ja teistest värvidest lõuendil. Kogu kompositsioon on väljendav: modelli või esemete asend lõuendil, neid ümbritsevad tühjad alad, suhted jne.
Matisse´i tööd on harmoonilised ja dekoratiivselt kaunid. Matisse arvas, et kunsti põhimeeleolu peab olema rahulik rõõm, et väsinud inimene suudaks seda vaadates lõõgastuda.
Matisse sündis viljakaupmehe peresse. Isa pärandas talle oama terava ärivaistu. Esialgu töötas Matisse juriidilise sekretärina ja läks 1887-89 Pariisi juurat õppima. Naasedes positsioonile advokaadibüroosse linnas Saint- Quentin , hakkas ta käima hommikuti enne tööd joonistustunnis ja avastas endas 21 aastaselt kunstivaimustuse kui ema haigusest paranevale pojale karbi värve andis ja ta selletõttu maalima hakkas.
Matisse läks 1891 Pariisi kunsti õppima ning kohtus seal noorte avangardistidega ja vanade, kuulsate kunstnikega väga tuntud koolidest nagu Académie Julian ja École des Beaux -Arts. Need koolid õpetasid toetudes „akadeemilisele meetodile“, mis vajas töötamist elus modellidega ja kopeerimist vanade meistrite tööd, aga Matisse oli ka avatud uuematele post-impressionistlikele töödele Paul Cézannelt ja Vincent van Goghilt. Pidevate katsetuste abil hakkas ta mõistma värvide visuaalseid ja füüsikalisi omadusi. Sageli võrdles ta värvide kasutamist maalimisel muusika loomisega heliredelil.
Algusaastatel tuli Matisse’il äraelamiseks kõvasti vaeva näha, aga õnnestus näidata oma töid grupinäistustel Pariisis 1890. aasta keskel ja sellega saavutas soodsa tähelepanu. Ta reisis Londonisse ja Corsicasse ning 1898 abiellus Amélie Parayrega kellega sai ta kolm last.
Sajandivahetuseks oli mõjutasid teda progressiivselt Georges Seurat ja Paul Signac , kes maalisid „pointillistlikus“ stiilis – väikeste värvitäpikestega pintslitõmmete asemel. Ta lõpetas näitused ametlikus galeriis ja alustas näituseid rohkem progressiivsemas Salon des Indépendantsis 1901. aastal. Aastal 1904 oli tal esimene isiknäitus Ambroise Vollardi galeriis ja ta sai tunnustatud kui üks modernistliku kunsti juhtfiguure.
Matisse suur loominguline läbimurre saabus aastatel 1904-05. Külaskäik Lõuna-Prantsusmaale Saint-Tropezi inspireeris teda maalima kirkalt, helelaiguliselt lõuenditele . Suvel Vahemereäärses külas Collioures sündisid tema põhitööd ’Avatud aken’ ja ’Naine mütsiga’ aastal 1905. Ta pani need mõlemad samal aastal Salon d’Automne näitusele Pariisis. Näituse arvustuses andis üks kaasaegse kunsti kriitik Louis Vauxcelles tema julgetele, moonutatud piltidega maalidele märkuse, et arvas end olevat nende teoste keskel kui "metsikute loomade seas" (pr.k „parmi les fauves“) ja pani sellega aluse mõistele „Fovism“.
Edasi maalides selleks nüüd ajaks tuntud fovismi stiilis, rõhutas Matisse jätkuvalt emotsionaalseid looklevaid jooni, tugevat pintslitööd ja happe-säravaid värve töödes, nagu selleks olid näiteks „elurõõm“ – suur kompositsioon naisteaktidest maastikul. Nagu ka suurem osa Matisse töödest, on ka see stseen tabanud emotsiooni/tunnet rohkem kui lihtsalt kirjeldada realistlikku maailma.
Sajandi esimesel kümnendil tegi Matisse ka skulptuure ja joonistusi , mis olid vahel seotud tema maalidega, alati korrates ja lihtsustades olemuselt oma vorme.
Pärast oma isikliku stiili leidmist , Matisse nautis oma suuremakraadilist edu. Tal oli nüüd võimalik reisida Itaaliasse, Saksamaale, Hispaaniasse ja Põhja-Aafrikasse inspiratsiooni koguma. Ta ostis suure stuudio Pariisi eeslinnas ja kirjutas alla lepingule mainekate kunstikaupmeestega Bernheim- Jeune galeriist Pariisis ja vene ärimehe Sergei I. Shchukiniga, kes tellis Matisse’lt tähtsa paari maale – „Tants I“ ja „Muusika“(1909- 1910 ).
1910- 1920ndates valminud töödes jätkas Matisse vaatajate rõõmustamist ja üllatamist tema kaubamärgi elementidega – küllastunud värvide, lapikute pildiruumidega, piiratud detailide ja tugevate piirjoontega. Mõned tööd, nagu „Klaveritund“(1916), uurisid struktuuri ja geomeetriat Kubismis – kunstivool Matisse eluaegse rivaali Pablo Picasso juhtimisel. Vaatamata oma radikaalsele värvi ja vormi lähenemisele, olid Matisse teemad siiski traditsioonilised: tstseenid tema enda stuudiost, portreed perest ja sõpradest, kompositsioonid kujudest ruumides või maastikel.
1917. aastal hakkas ta veetma talvi Vahemere ääres ja aastal 1921 kolis Matisse Nice linna Prantsuse Rivieras. Aastatel 1918-30 maalis ta kõige sagedamini naisakte hoolikalt lavastatud seadetes kasutades sooja valgust ja kirjut tausta. Samuti töötas ta neil aastatel ulatuslikult graafikaga.
Esimene akadeemiline raamat Matissest ilmus 1920, tähistamaks tema tähtsust moodsa kunsti ajaloos kui see veel ikka toimis.
Hilisemas karjääris sai Matisse mitmeid suuri tellimusi, nagu suur seinamaal Dr. Albert Barnes’i kunstigaleriisse Pennsylvanias nimega „Tants II“ aastatel 1931 -33. Samuti illustreeris ta piiratud väljaannetega luulekogusid.
Pärast operatsiooni aastal 1941 oli Matisse sageli voodihaige. Kuid siiski ta jätkas tööd oma stuudiovoodist. Kui vaja oli, sai ta joonistada pliiatsi või süsiga, mis oli kinnitatud pika masti otsa, võimaldades tal jõuda paberi või lõuendini. Tema hiliseim töö oli just sama eksperimentaalne ja elav nagu ka ta varasemad kunstilised läbimurded olid olnud. Sinna sisse võib arvata tema 1947. Aastal ilmunud Jazz, mis asetas ta enda elumõtted ja kunsti üksteise kõrvale värviliste paberite väljalõigetel elavate piltidega. See projekt viis ta kujundama töid mis olid väljalõiked ta enda töödest, mitu seeriat väljendusrikkalt kujundatud inimfiguuridest, mis olid välja lõigatud helesinisest paberist ja kleebitud seinasuurusele tauspaberile (näiteks nagu „Ujumisbassein“ 1952).
Ühes viimastest projektidest, Matisse lõi terve programmi dekoratsioone Rosary kabelile linnas Vence, Nice linna lähedal. Projekteeris vitraažaknaid, seinamaalinguid, sisustust ja isegi kiriku preestrite püharõivastust.
Matisse suri 3. Novembril 1954 Nices 84-aastaselt. Ta maeti Cimiezi lähedal. Teda peetakse siiamaani üheks kõige innovaatilisemaks ja mõjukamaks kunstnikuks 20. sajandil.
“My choice of colors does not rest on any scientific theory; it is based on observation, on sensitivity , on felt experience .” - Henri Matisse