ja veidi lendlevalt. Uut sain teada kindlasti kunstiajaloo kohta. Kuidas tol ajal, kui mehed olid sõjas, hakkasid naised mehelikumalt riietuma ning vastutus hakkas nende õlule langema. Kõik need mõjutused olid näha ka riietel. Drastiliselt muutunud rõivamood avaldus peamiselt kleitide pikkuses, mis jäi järjest lühemaks, ulatudes lõpuks paljusid vanameelseid šokeerides üksnes põlvedeni. Moes olid kleidid, mille juurde kuulusid ajastu kordumatud ja elegantsed, samuti helmestega kaunistatud käekotid ja ridikülid. Samuti suurenes tol ajal huvi jazzmuusika vastu. Lühemad kleidid tegid naiste liikumise kergemaks, millega kaasnes uute tantsude levimine nagu nt. fokstrott ja tšarlston. Moes domineerisid sügavate dekolteedega julged helmestega kaunistatud musliinkleidid, mis särasid ja sätendasid isegi hämarates džässiklubides. Näitus oli väga omapärane ja huvitav. Põnev oli vaadata, kui hästi on vanu riideid säilitatud ja
loobuma, et saada peotäis tavalisi klaashelmeid, kuna pidasid materjali läbipaistvust jumalaanniks. Isegi vaarao võimu pühendust sümboliseeriva Päikese kaelakee valmistamisel on kasutatud lisaks kullale ka klaashelmeid . Ehted polnud lihtsalt rõivastuse osaks, pelgalt kaunistuseks, vaid ka heaolu ja rikkuse sümboliks. Kõrvarõngad- ohutised ehtisid nii naisi kui mehi. Mehed kandsid kõrvarõngaid ainult kuni täisealiseks saamiseni. Isegi kujusid ja muumiaid ehiti helmestega. Egiptlased tikkisid nendega vaipu, kasutasid helmeid keerukates juveelehetes koos kullaja vääriskividega, kaunistasid helmenarmastega riideid. Vanal ajal kasutati enamasti sinist värvi klaasi, kuna see sümboliseeris taevast ja jumalaid. Kairo muuseumis säilitatakse väga huvitavaid helmevõrgust ehteid, mille juures on kasutatud läbipaistmatuid, suuri ja silindrikujulise kujuga lükitud siniseid ja rohelisi helmeid.
Tekstinäide värvide Värvitoonide Mida värv Kasutamise kohta grupid (järjekorras) sümboliseerib natuke rohekashalli valgust Roheline: Kõige rohkem punase pihiku selga Rohekashall sümboliseerib elusloodust sinised püksid jalga ümmarguste mustade helmestega Oliiviroheline ja rohelisi taimi Ta lumivalge pea taga roheline taevas Toas oli nii valge Punane: Armastuse värv, samuti ka heledat kullakarva valgust Helepunane energia ja aktiivsuse värv. rohelisi retorte punase baldahhiini Tumepunane punases fessis Koshenillpunane
elujõudu, tugevust, puhtust (erinevalt kurtisaanide palmitsetud juustest), roos - Neitsi Maarja kui veatu puhtuse kehastus on Taevane Roos ja patuta Okasteta Roos, lamp tarkuse ja vagaduse sümbol merikarp palverännak muna valge muna sümboliseerib patuta viljastamist pitseeritud raamat sümboliseerib Neitsi Maarja süütust roosikrants sõna-sõnalt ,,roosipärg". Roosikrants on seotud järjestikuste palvetega, mida loendati nööri otsa aetud helmestega. Palved olid suunatud Neitsi Maarjale kui Taevaste Roosile. Palved keskenduvad Neitsi Maarja elule, mis rõhutavad rõõmu-, valu- ja aurikaste sündmuste sarju Notre-Dame'is on 34 Neitsi-Maarja kujutist. Kujutatakse ka krooniga, kuigi siis on ta legendi kohaselt surnud ja taevas Inglite Kuninganna. Gooti stiili perioodil süvenes Neitsi Maarja kultus ning kõige leivinumaks skulptuurigruppideks olid Maarja Kristuse surnukehaga nn Pieta ja Maarja Kristus- lapsega.
Sukad kooti peamiselt punasest villasest lõngast. Kingad olid valmistatud mustast nahast ja olid pealt nööritavad. Kihelkonnas asendati pastlad kingadega varem kui mujal. 3.9 Ülerõivad Ülerõivastest kanti lambapruunist villasest riidest pikk-kuube, millel oli selja õmblus. Talvel külmaga kanti lambanahkset kasukat. 3.10 Lahttasku Nagu teisteski Lääne-Saaremaa kihelkondades, nii oli ka Kihelkonnas eriomane komme kanda paremal puusal uhket lahttaskut. See oli tikitud helmestega, mis muutis selle veelgi põnevamaks. Saaremaa helmestikandiga lahttaskuid kanti seelikute peal, need olid väikesed ja trapetsi kujulised, mines alt veidi laiemaks. Kaunistamis ornamentidest on kasutatud lilli, südameid, riste, ringe jne. Kasutatud allikad: Raamat: ,,Eesti rahvarõivad” http://rahvaroivad.folkart.ee/rahvaroivad/saared/kihelkonna www.google.com www.wikipedia.com http://www.kihelkonna.ee/
Friedebert Tuglase poolt kirja pandud "Popi ja Huhuu" näol on tegemist novelliga, mis vastab enamikele novelli tunnustele. Tekstis on piiratud arv tegelasi, kes jäävad muutumatuteks ning sisu on tihe ja läbimõeldud. Samuti lõppeb tekst ootamatu puändiga, mille tõttu leian, et ,,Popi ja Huhuu" on suletud novell. Samas sündmustik on edasi antud väga üksikasjalikult, mis ei ole novellile iseloomulik. Näiteks read: ,,Ta ohkas, võttis paela ümmarguste mustade helmestega ja hakkas neid näppude vahel veeretama, ise tasakesi huuli liigutades." annavad edasi olukorra väga detailse kirjelduse. Leian, et seetõttu pole tegemist traditsioonilise novelliga. Loo jutustustüüp on järgnev, kuna kogu tekst on kirjutatud minevikus. Sündmused antakse edasi ajalises järjestuses, nii nagu nad ka reaalselt toimuksid. See on antud teose puhul oluline, et toimunut õigesti mõista. Teksti lugedes ei ole aru saada, mis ajastul või kui
varem oli väga oluline, et tulijaid ei tuntaks ära. Pererahvas omakorda püüdis igati mõistatada, kes neile saabusid. 20. sajandi linnaoludes on äratundmine raskem, ehkki püütakse liikuda tuttavamas piirkonnas oma tänaval, tuttavate majades. Ka seos tagasipöörduvate esivanemate hingedega tingis riietuse ja maskide valiku. Enamasti oli kogu kadride riietus (sukad, kleidid, sallid, kübarad, kindad) valget värvi, 20. sajandil ilustatud rohkete lintide, lehvide, litrite, helmestega, tihti kasutati näo varjamiseks kardinat või loori. Valmistati ka kunstpatse, varem linast, hiljem vatist, riidest ja muust käepärasest. 20. sajandil hakati näo maskiga varjamise asemel seda värvima, mis oskusliku tegutsemise korral moondab isiku täiesti tundmatuks. Kuid näo varjamine on muutunud teisejärgulisemaks, nii et sageli värvitakse põgusalt või üksnes meigitakse tugevamate värvidega. Peamine on ikkagi ilusaks maskeerimine.
meil polnud seda ega toda, kuid lõpuks saime me õiged riided kokku. Järgmisel hommikul vedasin jalga põlvpükse, selga panin linase pluusi mille peale tõmbasin kuldnööpidega ruudulise vesti. Pähe panin uhke musta värvi kaabu, mis oli küll veidi suur ja kippus silmadele vajuma ning kõige üle tõmbasin pika musta mantli. Küll need olid rasked riided aga mõnes mõttes ka ilusad. Vast kõige ilusamad olid mu õe ehted. Läikivad hõberahad koos helmestega kõlisesid kui ta astus. Ema kinnitas veel tikitud pluusile kaks hõbedast sõlge, sest ehete puudumist loeti vaesuse märgiks. Mu õel oli pikk punane seelik, millele olid peale tikitud ilusad lilled. Pähe pani ta siidilintidega pärja. Jõudes koolimaja trepile kuulsime koolikella helinat.... Äratuskell helises. Tõmbasin pusa selga ja teksad jalga, panin koolikotti laual lebava mapi rahvariietest ja tänasin õnne, et kõik eelnev osutus uneks. Vaat mis võib juhtuda,
Pererahvas omakorda püüdis igati mõistatada, kes neile saabusid. 20. sajandi linnaoludes on äratundmine raskem, ehkki püütakse liikuda tuttavamas piirkonnas oma tänaval, tuttavate majades. Ka seos tagasipöörduvate esivanemate hingedega tingis riietuse ja maskide valiku. Enamasti oli kogu kadride riietus (sukad, kleidid, sallid, kübarad, kindad) valget värvi, 20. sajandil ilustatud rohkete lintide, lehvide, litrite, helmestega, tihti kasutati näo varjamiseks kardinat või loori. Valmistati ka kunstpatse, varem linast, hiljem vatist, riidest ja muust käepärasest. 20. sajandil hakati näo maskiga varjamise asemel seda värvima, mis oskusliku tegutsemise korral moondab isiku täiesti tundmatuks. Kuid näo varjamine on muutunud teisejärgulisemaks, nii et sageli värvitakse põgusalt või üksnes meigitakse tugevamate värvidega. Peamine on ikkagi ilusaks maskeerimine. Tavaliselt on maskeeritute välimuses ka midagi
Rikkamad ja tähtsamad inimesed saavad lubada endale kohest tuhastamist. Kellele aga ei ole võimalik kohest tuhastamist tellida, need maetakse maha ning kaevatakse taas üles ja kremeeritakse ühisel tuhastamispeol, mis toimuvad iga 210 päeva järel. Tuhastamisel asetatakse keha hiiglaslikku sarkofaagi, mis kujutab lehma. Kuju on valmistatud paberist, puidust ja bambusest, värvitud musta, punase ja kullaga ning kaunistatud sädelevate peeglitükkide ja helmestega. Tundub kummaline, et miks on valitud just lehma kuju. Kuid olles tuttav kohaliku religiooniga, saab see selgeks: kuna lehma puhul on tegemist püha loomaga, siis on see suurim austus, mida surnule saab avaldada. Tuhastamispäeval koguneb tuhandeid pealtvaatajaid, et näha seda suurejoonelist tuleshowd. Preestrid loevad palveid ning seejärel süüdatakse lehm põlema. Kehasid peetakse tühjadeks kestadeks, mis tuleb hävitada,
kolle Hiljem lõikused lühenevad pead ehitakse ketikeste ja kalliskivikestega. Kõrge krae ilmumisel juuksed lühenevad veelgi. Habemeid ja vuntse kandsid küpses eas mehed. Habemeid värviti mitmevärviliseks. Noored kandsid vuntse. Floentsia naised elustasid keskaegset soengustiili. Kanti ka piki lahtiseid juukseid. Soengud meenutasid kreeka sõlme. Florentsia pats – suur pats langes kehale, mis põimiti läbi lintide, nööride ja helmestega. Pats pandi spetsiaalsesse võrku, mis lõppes sulekesega. Näo mõlemale poole seati lokid. Abielunaised põimisid juuksed patsi asetades nad teokarbikujuliselt spiraalina kõrvade kohale. Tihti kaeti juuksed sametist mütsikesega või looriga. Napollannad mõtlesid välja erilise soengu – lokitud juuksed, mis kammiti lühikeste salkudena põskedele, kuklajuustele seoti lindid. Naised värvisid juukseid . Retseptid hoiti saladuses.
saj. algulgi. Kui linane seelik värviti soomaakega mustaks, siis kutsuti seda piedu. Musta villase ümbriku alaäärt on mitmel viisil kaunistatud. Kõige tagasihoidlikum oli villastest lõngadest palmitsetud punane või sinine äärepael, ai. Hoopis pidulikum kaunistus koosnes punasest villasest riidest ja kardpaeltest. Alutaguse ümbrikele eriti iseloomulikuks võib aga lugeda punasele villasele riidele mitmevärviliste helmestega tikitud laia äärist, kõnerikku, milles 18.saj. lõpust peale domineeris lillkiri. 19.saj. teisel poolel jäid pikitriibulised seelikud lihtsamaks. Neid kooti nüüd enamasti kahes värvis kitsaste tripudega (näiteks sinist-halli, punast-musta) ning peeti töö- ja alusseelikutena. Põll kuulus 19.saj. esimesel poolel rangelt abielunaise ülikonda: naine ei tohtinud põlleta minna isegi üle toa. Neidudele oli põll häbistav. Põhiliselt olid siinsete naiste pikulikud põlled 19.saj.
koguti kangas selja peal kokku pikaks längus teravikus, mis meenutas püstist loomasaba. Mõnikord kanti alumise niudevöö peal veel teist, poole reieni ulatuvat, kuid tagumine pool ees, nii jäi üks teravik ette ja teine selja taha. Meeste ülakeha oli katmata. Minose meeste sipelgapihtasid rõhutasid spiraali ja rosetimustriga riidest tugevasti kinni tõmmatud vööd. Kanti ka niudeseelikuid, mis hilisel ajastu ulatusid poole reieni. Nende juurde kuulus helmestega kaunistatud raske tutt. Geomeetrilised kujundid ja erksad värvid olid kasutuses ka meestemoes. Kultustseremooniatel kandsid printsid, ülikud, preestrid, preestrinnad ja mõnikord ka kõrgest seisusest naised eredavärvilist pikka rüüd ehk kitooni. Sirgelõikeline kitoon kattis keha kaelast kuni sääremarja või pahkluuni. Jahedamal ajal kaitses külma eest muu riietuse peal kantav villane või loomanahkne keep või lühike peleriin.
koguti kangas selja peal kokku pikaks längus teravikus, mis meenutas püstist loomasaba. Mõnikord kanti alumise niudevöö peal veel teist, poole reieni ulatuvat, kuid tagumine pool ees, nii jäi üks teravik ette ja teine selja taha. Meeste ülakeha oli katmata. Minose meeste sipelgapihtasid rõhutasid spiraali ja rosetimustriga riidest tugevasti kinni tõmmatud vööd. Kanti ka niudeseelikuid, mis hilisel ajastu ulatusid poole reieni. Nende juurde kuulus helmestega kaunistatud raske tutt. Geomeetrilised kujundid ja erksad värvid olid kasutuses ka meestemoes. Kultustseremooniatel kandsid printsid, ülikud, preestrid, preestrinnad ja mõnikord ka kõrgest seisusest naised eredavärvilist pikka rüüd ehk kitooni. Sirgelõikeline kitoon kattis keha kaelast kuni sääremarja või pahkluuni. Jahedamal ajal kaitses külma eest muu riietuse peal kantav villane või loomanahkne keep või lühike peleriin.
Piibuvars oli õõnsast puust ja kaha valmistati pehmest kivimist katliniidist, savist või puidust. Üleloomulikud jõud läbi piibu ei voolanud, enne kui kaha ja vars pidulikult ühendati. Vanasti suitsetati piipu pauvaude ajal, kui inimesed kogunesid tervist, sõja või jahiõnne paluma. Tänapäeval on pauvaud rõõmsad peod, kus vähemalt kord aastas meenutatakse vanu kombeid. Piibu kaha, vart ja suitsetamissegu hoiti okastikandi ja helmestega kaunistatud hirvenahkses kotis. Usuti, et tubakal on nõiavõim, mis ravib või teeb halba, muudab inimese saatust, kutsub välja häid vaime ja peletab kurja eemale. Suitsetamissegu nimi oli kinnikinnik ja see koosnes kuivatatud tubakalehtedest, muude lehtede purust ja puukoorehelvestest. Arktikas olid piibud tihti morsaluust nikerdatud. Põlisameeriklaste eluolu Mängud ja sport Paljud suguharud harrastasid pepipalli ehk lakrossi, et lahendada omavahelisi tülisid, anda vaimudele
Piibuvars oli õõnsast puust ja kaha valmistati pehmest kivimist katliniidist, savist või puidust. Üleloomulikud jõud läbi piibu ei voolanud, enne kui kaha ja vars pidulikult ühendati. Vanasti suitsetati piipu pauvaude ajal, kui inimesed kogunesid tervist, sõja või jahiõnne paluma. Tänapäeval on pauvaud rõõmsad peod, kus vähemalt kord aastas meenutatakse vanu kombeid. Piibu kaha, vart ja suitsetamissegu hoiti okastikandi ja helmestega kaunistatud hirvenahkses kotis. Usuti, et tubakal on nõiavõim, mis ravib või teeb halba, muudab inimese saatust, kutsub välja häid vaime ja peletab kurja eemale. Suitsetamissegu nimi oli kinnikinnik ja see koosnes kuivatatud tubakalehtedest, muude lehtede purust ja puukoorehelvestest. Arktikas olid piibud tihti morsaluust nikerdatud. Põlisameeriklaste eluolu Mängud ja sport Paljud suguharud harrastasid pepipalli ehk lakrossi, et lahendada omavahelisi tülisid, anda vaimudele
Nhe oli juba väga paistes ning hakkas veritsema kõikjalt ja suri ära. Siis oli leinatseremoonia. Matustel ei tohtinud naised osaleda. Külas palusid kõik Allahit, et Nhe paradiisi vastu võetaks. Kuuendas peatükis lähevad kõik nuubia hõimud maadlusvõistlustele. Iga kord oli võistlused erineva hõimu poolt peetud. Tüdrukud löödi üles, pandi kaela ehteid, mis pärast võitjatele kaela pandi, kehad õlitati ära ning pandi helmestega üle. Maadlejad kogunesid tasandiku keskele, nad olid paljad ning välge värviga koos, siis hakkas võistlus pihta ja kui võistlus lõppes, siis raputasid maadlejad üksteisega kätt ja vabandasid, kui nad liiga julmad olid olnud. Siis kui nad tagasi koju hakkasid minema nägid nad teise hõimu tüdrukuid, nad kutsusid nad endale külla, sööma. Kõik hõimud rääkisid ühiskeeles kaakbiis. Mende kuuleb esimest korda, mida sõda tegelikult tähendab ning mida araablased teevad, et
1 Sel hommikul tõusis Isand väga vara. Ümmarguste ähmaste ruutude kaudu voolas natuke rohekashalli valgust. Tuba oli veel pime, ja Isand süütas küünla vasksel jalal. Ta ajas punase pihiku selga ja sinised püksid jalga, kõik see aeg kangesti köhides. Siis kängitses ta jalad ja tõmbas musta, maani ulatuva kuue selga. Kui ta kingapandlaid sidus, tuli tal kõva läkastus. Ta ohkas, võttis paela ümmarguste mustade helmestega ja hakkas neid näppude vahel veeretama, ise tasakesi huuli liigutades. Popi oma asemel valvas ta toimetusi ruskete, niiskete silmadega. Ta tundis nende helmeste lõhna. Neis oli midagi imalkanget ja nad ei meeldinud talle. Isanda nägu oli siis ikka igav ja kurb, kui ta helmeid veeretas. Isand jäi vait ja vaatas liikumata küünla leeki. Ta lumivalge pea oli ette kummardunud ja värisevad sõrmed veel koos. Küünla taht põles pikaks, hakkas suitsema, kuid Isand ei pannud seda tähele.
1 Sel hommikul tõusis Isand väga vara. Ümmarguste ähmaste ruutude kaudu voolas natuke rohekashalli valgust. Tuba oli veel pime, ja Isand süütas küünla vasksel jalal. Ta ajas punase pihiku selga ja sinised püksid jalga, kõik see aeg kangesti köhides. Siis kängitses ta jalad ja tõmbas musta, maani ulatuva kuue selga. Kui ta kingapandlaid sidus, tuli tal kõva läkastus. Ta ohkas, võttis paela ümmarguste mustade helmestega ja hakkas neid näppude vahel veeretama, ise tasakesi huuli liigutades. Popi oma asemel valvas ta toimetusi ruskete, niiskete silmadega. Ta tundis nende helmeste lõhna. Neis oli midagi imalkanget ja nad ei meeldinud talle. Isanda nägu oli siis ikka igav ja kurb, kui ta helmeid veeretas. Isand jäi vait ja vaatas liikumata küünla leeki. Ta lumivalge pea oli ette kummardunud ja värisevad sõrmed veel koos. Küünla taht põles pikaks, hakkas suitsema, kuid Isand ei pannud seda tähele
köhides. Siis kängitses ta jalad ja tõmbas musta, maani ulatuva kuue selga. Kui ta kuulatas. Kuid ta ei kuulnud enam midagi. Siis pöördus ta tagasi. kingapandlaid sidus, tuli tal kõva läkastus. Ta ei too täna liha, mõtles ta pettunult. Juba mitu päeva pole ta toonud. Kuid Ta ohkas, võttis paela ümmarguste mustade helmestega ja hakkas neid miks ta ei too?. Tal oleks see nii kerge. näppude vahel veeretama, ise tasakesi huuli liigutades. Ta tegi paar ringi ilma mingi otstarbeta toas. Ta küüned käisid kripa-krõpa Popi oma asemel valvas ta toimetusi ruskete, niiskete silmadega. Ta tundis ruudulisel põrandal. Ta pikk händ ja terav nina jooksid peaaegu maad mööda. nende helmeste lõhna. Neis oli midagi imalkanget ja nad ei meeldinud talle
köhides. Siis kängitses ta jalad ja tõmbas musta, maani ulatuva kuue selga. Kui ta kuulatas. Kuid ta ei kuulnud enam midagi. Siis pöördus ta tagasi. kingapandlaid sidus, tuli tal kõva läkastus. Ta ei too täna liha, mõtles ta pettunult. Juba mitu päeva pole ta toonud. Kuid Ta ohkas, võttis paela ümmarguste mustade helmestega ja hakkas neid miks ta ei too?. Tal oleks see nii kerge. näppude vahel veeretama, ise tasakesi huuli liigutades. Ta tegi paar ringi ilma mingi otstarbeta toas. Ta küüned käisid kripa-krõpa Popi oma asemel valvas ta toimetusi ruskete, niiskete silmadega. Ta tundis ruudulisel põrandal. Ta pikk händ ja terav nina jooksid peaaegu maad mööda. nende helmeste lõhna. Neis oli midagi imalkanget ja nad ei meeldinud talle
Tähendab, H. erectus, äsjaavastatud liigi esivanem, rändas sinna üle mere, kas meelega sõudes või kogemata ajupuidul triivides? Kunst ilmus Euroopasse äkki ja täiuslikuna koos meie inimliigiga, veidi enam kui 30 000 a. eest (Chauvet’ koopamaalid). On leitud ka skulptuure, muusikariistu, ehteid, elamujäänuseid. Kultuurirevolutsioon. Ühtlasi ka ühiskonna kihistumine (Sungiri hauas Venemaal oli mees koos kahe lapsega, mõlema riided vandlist helmestega kaetud). Kromanjoonlaste kaubandus ulatus leidude põhjal kuni 320 kmni (neandertallastel 50 km). 146. Kaasaja inimrasside erinevusi. Nahavärvi ja muude välistunnuste järgi sorteeritud kolm suurrassi: valge, must ja kollane, ei kattu hoopiski paljude muude geneetiliste tunnuste, näiteks veregruppide muutlikkusega. 147. Mille poolest erineb koduloom evolutsioonilises mõttes metsloomast? Seni pole koduloom, kui neid pole aretamisega geneetiliselt muudetud. Evolutsiooni
taevasse. See on sündmus, mida teatakse kui Neitsi Maarja taevaminekut. Kunstnikud on tavaliselt maalinud taevasse viidavat Neitsi Maarjat seisva või istuvana. Inglid kannavad teda pilvel. Apostlid seisavad maa peal ja vaatavad hardunult üles madonna (it "mu emand"), Jeesuse ema keskaegne katoliiklik nimetus; jumalaema roosikrants sõna-sõnalt "roosipärg". Roosikrants on seotud järjestikuste palvetega, mida loendati nööri otsa aetud helmestega ja mis olid suunatud Neitsi Maarjale kui Taevaste Roosile. Palved keskenduvad Neitsi Maarja elusündmustele, mis on jaotatud kolme sarja: rõõmu-, valu- ja aurikkad Neitsi Maarja kuulutus - 25. märts paastumaarjapäev. Peaingel Gabriel ilmus Maarjale Galileas Naatsareti linnas ja ennustas, et neitsi toob ilmale Jumala Poja, kellele peab andma nimeks Jeesus. Maarja ei olnud siis Joosepiga veel abielus, vaid ainult kihlatud. liilia neitsilik puhtus ja kuninglik väärikus
tatari ja vene kaupmeestelt. Tänapäeval kasutavad handid nii traditsioonilisi kui ka ostetud või nende eeskujul valmistatud rõivaid ning viimaseid rohkem kui traditsioonilisi rõivaid. Traditsioonilistest rõivastest kannavad naised kleite, rüüsid, kalevikuubesid, 6 kasukaid ja jalanõusid. Kleidid, rüüd ja kalevikuued on sageli aplikatsioonide ja helmestega kaunistatud. Kasukaid õmmeldakse kõige sagedamini põhjapõdranahast, vähem põdra-, jänese-, orava- ja lambanahast. Põhjapõdranahksed kasukad kaunistatakse tumedamatest ja heledamatest nahatükkidest ja värvilistest riidetükkidest kokku õmmeldud ornamendiribadega. Ka jalanõud tehakse põhjapõdranahast: talvised jalanõud on karvasaapad, suviste jalanõude nahal on karvad ära kraabitud. Rohkesti kannavad naised ostetud rõivaid: kleite, pükse, kampsuneid, dzempreid, mantleid,
annaabi.ee 
