Helmeste ajalugu (0)

Helmeste ajaloost
Ehete ajalugu on sama vana, kui rõivaste ajalugu. Algselt usuti , et valdav enamus juveeliehteid - kaelakeed, ripatsid , sõrmused ja käevõrud - osutavad inimestele maagilist mõju. Sageli peeti neid ohutisteks kurjade vaimude vastu ja loeti sillaks inimeste maailma ning vaimude ja jumalate maailma vahel. Eriti hoolikalt kaitsti amulettidega lapsi.
Neoliitikumiaegsed (kiviaja-) ehted valmistati looduslikest materjalidest – jõe- ja merekarpidest, kütitud loomade luudest ja hammastest, erinevast kivimist, pärlitest, savikuulikestest ning taimeseemnetest.
Vanad egiptlased olid esimesed, kes õppisid valmistama klaasist esemeid. Kõige varasemad andmed klaashelmetest ulatuvad 3. aastatuhandesse e.m.a. Egiptuse vaaraod olid nõus paljustki loobuma , et saada peotäis tavalisi klaashelmeid, kuna pidasid materjali läbipaistvust jumalaanniks. Isegi vaarao võimu pühendust sümboliseeriva Päikese kaelakee valmistamisel on kasutatud lisaks kullale ka klaashelmeid .
Ehted polnud lihtsalt rõivastuse osaks, pelgalt kaunistuseks, vaid ka heaolu ja rikkuse sümboliks.
Kõrvarõngad- ohutised ehtisid nii naisi kui mehi. Mehed kandsid kõrvarõngaid ainult kuni täisealiseks saamiseni .
Isegi kujusid ja muumiaid ehiti helmestega. Egiptlased tikkisid nendega vaipu, kasutasid helmeid keerukates juveelehetes koos kullaja vääriskividega, kaunistasid helmenarmastega riideid. Vanal ajal kasutati enamasti sinist värvi klaasi, kuna see sümboliseeris taevast ja jumalaid. Kairo muuseumis säilitatakse väga huvitavaid helmevõrgust ehteid , mille juures on kasutatud läbipaistmatuid, suuri ja silindrikujulise kujuga lükitud siniseid ja rohelisi helmeid.
Vanas Egiptuses kasutati helmeid ja pärleid mitte ainult ehete, vaid ka vahetuskaubana. Kujutage ette: helmestega võis tasuda kaameli, vaiba või lõhnaainete eest! Juba ligi 5000 aastat tagasi leidus egiptlaste hulgas rohkesti suurepäraseid meistreid, kel oli õnnestunud avastada palju klaasi- ja kivitöötlemise saladusi. Selleks eraldi asutatud töökodades valmistati hulgaliselt mitmesuguseid ehteid , kasutades klaashelmeid, poolvääriskive ja metalle . Sageli oli sellises töökojas ametis mitu inimest korraga. Üks tegi klaashelmed valmis, teine puuris neisse augud, kolmas lükkis helmed papüürusniidile. See oli üsna keeruline protsess, mis nõudis osavust, kannatlikkust ja koguni erilisi seadmeid. Helmestesse aukude puurimiseks kasutati vibupuuri. Helmeid poleeriti puuplokkide, liiva ja vee abil.
Klaasimeistrid kaunistasid läbipaistmatud klaashelmed värviliste klaasniitidega. Teiseks kaunistamise viisiks oli kuuma helme inkrusteerimine klaasikildudega. Nii kanti klaashelmestele ringide, tilkade, spiraalide ja isegi inimmaskide kujulisi mustreid .
Egiptus säilitas klaasivalmistamise keskuse kuulsuse kuni meie ajaarvamise alguseni. Seal valmistatud klaastooted ja –helmeid eksporditi paljudesse teistesse riikidesse. Järk-järgult hakkas klaasi valmistamine levima ka Idamaades ja Euroopas. Egiptuse väärisesemed on alati võlunud oma salapäraga. Vana-Egiptuse juveelikunsti ei ole siiani suudetud ületada ei tehnika ega kunstilise väljendusrikkuse poolest. Selle inimkonna kultuurihälli ehtekunst ongi pannud alguse meie tänapäeva juveeli- ja pärlipunumisekunstile.