Kollased pilvetordid Tuhkne videvik Nagu musta varju Suur purpurne vaip Violetsed silmad Punane klaas Tuba oli õhtuti valgem Imbus kitsas joon tumepunast ja tumevioletset ehapuna Purpurist baldahhiin Tuba oli kollane Kollane hämarus Kollane kuub Punane müts Taevas oli tuhkhalles madalais pilvis Kõik nii hall Must kuub Halli hingetut tänavat 3 Must sametkuub Tumepunane kuub Helepunane kübar Purpurmantel Kolletanud linarüü Must rist Purpurist vaip Lumivalged juuksed Verine liha Käpad jätsid veriseid jälgi Sinihallid karvatud silmalaud Punased silmad Punane viin Kõik oli valge Punane vateeritud vammus Kokkuvõte: (lähtu järgnevatest küsimustest: Milline on värvikasutus selles novellis?(vt ül 5., 6., 8., 9. küsimus), Millised seosed tekivad värvi ja kujutatava vahel?) Teoses on kasutatud rohkem liitvärvinimesid. Pole kasutatud lihtvärve nagu pruun, oranz, beez. Mõistegrupid: Valgus:
Ümmarguste ähmaste ruutude kaudu voolas natuke rohekashalli valgust. Tuba oli veel pime, ja Isand süütas küünla vasksel jalal. Ta ajas punase pihiku selga ja sinised püksid jalga, kõik see aeg kangesti köhides. Siis kängitses ta jalad ja tõmbas musta, maani ulatuva kuue selga. Kui ta kingapandlaid sidus, tuli tal kõva läkastus. Ta ohkas, võttis paela ümmarguste mustade helmestega ja hakkas neid näppude vahel veeretama, ise tasakesi huuli liigutades. Popi oma asemel valvas ta toimetusi ruskete, niiskete silmadega. Ta tundis nende helmeste lõhna. Neis oli midagi imalkanget ja nad ei meeldinud talle. Isanda nägu oli siis ikka igav ja kurb, kui ta helmeid veeretas. Isand jäi vait ja vaatas liikumata küünla leeki. Ta lumivalge pea oli ette kummardunud ja värisevad sõrmed veel koos. Küünla taht põles pikaks, hakkas suitsema, kuid Isand ei pannud seda tähele. Ta oli viimasel ajal üldse imelik. Ta tuli hilja öösi koju, istus
Ümmarguste ähmaste ruutude kaudu voolas natuke rohekashalli valgust. Tuba oli veel pime, ja Isand süütas küünla vasksel jalal. Ta ajas punase pihiku selga ja sinised püksid jalga, kõik see aeg kangesti köhides. Siis kängitses ta jalad ja tõmbas musta, maani ulatuva kuue selga. Kui ta kingapandlaid sidus, tuli tal kõva läkastus. Ta ohkas, võttis paela ümmarguste mustade helmestega ja hakkas neid näppude vahel veeretama, ise tasakesi huuli liigutades. Popi oma asemel valvas ta toimetusi ruskete, niiskete silmadega. Ta tundis nende helmeste lõhna. Neis oli midagi imalkanget ja nad ei meeldinud talle. Isanda nägu oli siis ikka igav ja kurb, kui ta helmeid veeretas. Isand jäi vait ja vaatas liikumata küünla leeki. Ta lumivalge pea oli ette kummardunud ja värisevad sõrmed veel koos. Küünla taht põles pikaks, hakkas suitsema, kuid Isand ei pannud seda tähele. Ta oli viimasel ajal üldse imelik
Friedebert Tuglas, Popi ja Huhuu Friedebert Tuglas Ta oli viimasel ajal üldse imelik. Ta tuli hilja öösi koju, istus küünla juures, POPI ja HUHUU murdis leiba, kuid unustas söömata, pidas palukest käes ja rääkis iseenesega. Tallinn, Perioodika, 1986 öösiti kuulis Popi Isandat läbi une raskelt ohkavat. Siis tõusis ta ja lähenes Isandale
Friedebert Tuglas, Popi ja Huhuu Friedebert Tuglas Ta oli viimasel ajal üldse imelik. Ta tuli hilja öösi koju, istus küünla juures, POPI ja HUHUU murdis leiba, kuid unustas söömata, pidas palukest käes ja rääkis iseenesega. Tallinn, Perioodika, 1986 öösiti kuulis Popi Isandat läbi une raskelt ohkavat. Siis tõusis ta ja lähenes Isandale
Kõik kommentaarid